Usun, et nii mõnegi 23. jaanuari õhtul Tallinna Kunstihoones viibinud inimese kodus valitses nädalavahetusel vaikus, sest laupäeval võis selle väikses, pilgeni täitunud saalis osa saada ainukordsest mono-ooperist, mis valmis otse publiku silme all Anne-Liis Polli ja Anto Petti improvisatsioonina. Seda äsja sündinud muusikateost oleks vabalt võinud pidada ammu valmis komponeeritud ja küpseks esitatud lavateose ettekandeks. Improvisatsiooni esitus oli enesekindel ja, kui just mõned pöördelised üleminekupunktid välja arvata, seisis kahe jalaga kindlalt maapinnal. Esialgu paistis tegemist olevat süngesisulise teosega, kus domineerisid jõulise väljenduslaadiga, kuid siiski mitte agressiivsed, ehtooperlikud Puccinit, Bizet’d ja Webernit meenutavad meloodiad ning suure sisendusjõuga, otsekui revolutsioonile üles kutsuvad retsitatiivid.
Mida aeg edasi, seda vaheldusrikkamaks ja vabamaks läks muusika väljendusvahendite poolest ja ilmnes ka Polli kehastatud rolli kahepalgelisus. Ooperlikud lõigud jäid kõlama omaette „muusika muusikas” saarekestena, mida rohkesõnaliselt kommenteeristsiteeris vokaali teine, kaasaegset laulmistehnikat esindav külg sosinaid, kõnelaulu, rõhutatud hingamisi ning imestust väljendavaid intonatsioone kasutades. Vormi üheks struktureerimisvõtmeks kujunes väikeste löökpillide partii, mida esitas samuti Anne-Liis Poll. Teatud pillide korduv ilmumine tekitas äratundmisrõõmu ja kutsus esile rahustava vormitunde.
Rütmikale jäi kogu suurvormis tähtis roll, seda nii toekas klaveripartiis kui ka sealt aeg-ajalt häälde üle kandudes, näiteks beatbox’i või linnulaulu meenutavate lõbusate imitatsioonidena. Anto Petti käe all näitas klaver niihästi traditsioonilist külge, aga ka erksat perkussiivset ja sonoristlikku poolt. Huvitav oli jälgida vääramatu kindlusega juhitud klaverifraaside arenemisi ja kulgemisi. Enamasti liikusid need tänu sekventsilisusele etteaimatavas suunas, kuid üllatasid siis järsu pöörde ja peatumisega uuel harmoonial või rütmimustril, moodustades omapäraseid kõlavälju. Eredalt jäi meelde ooperi ootamatult tekkinud puhtinstrumentaalne kõrghetk, mil klaver väljus rütmilisest raamistikust ja kõlama jäid järelhüüdlikud aeglased motiivid kahe löökpilli ja klaveri ansamblis.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et Anto Petti ja Anne-Liis Polli meisterliku improvisatsiooni puhul on tegemist täiesti erakordse muusikaga, milleni üks helilooja oma noodilehtede taga istudes vaevalt et kunagi jõuab, või kui, siis ainult väga pikaajalise jõupingutuse tulemusena. Ja ka siis on kahtlane, kas teosele kunagi nii vahetu esitus osaks saab … Üks improvisatsioonilise muusika põhilistest väärtustest on selle peenmateriaalne kaduvik – see tekib ja kaob hetkedega. Ainult kohalolija saab selle endale, endaga kaasa võtta ja soovi korral kogu eluks mälestuseks jätta.