hEXPO kui proloog

X-OPi taustaks või eelsündmuseks võib pidada  2000. aastal Sloveenias peetud üritust hEXPO. Rahvusvaheline iseorganiseeruvate kultuurivormide festival vältas neli nädalat, liikus kolme linna vahel (Maribor, Ljubljana, Koper) ning tõi kokku sõltumatud ja alternatiivsed algatused. Muu hulgas oli selge, et härra Soros tõmbab oma raha Ida-Euroopast välja ning kõik sellest allikast sõltuvad organisatsioonid pidid hakkama juba varakult mõtlema, kuidas end ära elatada post-Sorosi ajastul. Omaloodud  võrgustik kui ühine rinne oleks muu hulgas otsinud-loonud ka uusi võimalusi.² hEXPO kui esimene sellelaadne suurem katse iseorganiseerumisele mingit katust moodustada sumbus aga omavahelistesse vastuoludesse: korraldajana osalenud (kes on juba aastaid Moksi üks põhifiguure) on peamise põhjusena toonud välja osalejate vastastikuse umbusalduse ning koostöövalmiduse puudumine.³ Üritus on omandanud tagantjärele  legendaarse ja natuke salapärase maine, kuid mitmed põhiorganisaatorid on suhelnud omavahel jätkuvalt tihedalt ning hEXPO keskne idee on jäänud kipitama.

Mitteformaalsetest kohtumisest-aruteludest ongi ootamatult saanud järjest kasvava lumepallina europrojekt nimega X-OP. Praegu koondab võrgustik üheksat väga eriilmelise profiiliga organisatsiooni-algatust üle Euroopa. Väike alernatiivne kunstikool  MAA Helsingist, videokunsti ja -produktsiooni platvorm Media in Motion Berliinist, kunsti- ja sotsiaalpraktikate keskus Moks Eestist, artistruninitiative’id Apartement Project İstanbulist ja Egon Marchi instituut Sloveeniast, kunsti ja tehnoloogia platvorm CIAN T Prahast, digitaalse kultuuri loenguid koondav Transforming Freedom Viinist, Rieka kaasaegse kunsti muuseum Zagrebist, Tomari Polütehniline Instituut ning lõpuks multimeediakeskus Kibla Mariborist.  Viimane on kogu võrgustiku n-ö vastutav liige: Euroopa Liidul on leping just temaga ning ülejäänud partnerorganisatsioonidel omakorda Kiblaga. Oulisim küsimus, millega X-OP igal oma koosolekul rinda pistab, ongi, kuidas panna niivõrd erineva profiiliga organisatsioonid koos töötama. Europrojektidega seostuvad tavaliselt suured summad ja keeruline asjaajamine ning siin ei ole ka X-OP erand. Väikestel ja  suurtel on kogu asjaga seoses täiesti erinevad probleemid ning küsimused. Kuna Kibla on juhtogranisatsioon, siis on võrgustiku funktsioneerimine seotud otseselt sellega, kuidas on harjutud toimima seal. See jätab aga tähelepanuta mõned küsimused, millega maadlevad väiksemad liikmed. Lisaks on X-OP tüüpilise omaalgatusliku ettevõtmisena välja kasvanud tuumikgrupi isiklikest koostöö- ja sõprussidemetest, kusjuures mitmed korraldasid  juba hEXPOt. Nüüdseks on liitunud mitmeid organisatsioone, kellega kõik enam isiklikult ei seostu, mistõttu sisekommunikatsioon on võtmeline kogu võrgustiku toimimise juures. Just sisekommunikatsiooni käivitumisest, sõltub, kas X-OP jääb projektiks või kasvab sellest välja tõeti võrgustik. 

Mida X-OP teeb?

Kõige nähtavamal kujul märgib X-OP praegu rida kohtmisi-sümpoosione-koostööprojekte, osalejateks nii need, kes mõne partnerorganisatsiooni loonud või sellega aktiivselt seotud, kuid ka need, keda organisatsioon vahendab. Võrgustiku regulaarsed kohtumised, käivad n-ö külakorda võõrustab üks organisatsioon, kes korraldab lisaks koosolekule ka väikese sümpoosioni.  İstanbulis (võõrustaja niisiis Apartement Project) toimus kontserte, performance’id, skriininguid, presentatsioone jms. Väljakujunenud profiiliga organisatsioonide liikmed jätkavad igapäevaelus oma tegevust ka X-OPi rüpes, sisulises plaanis seega suuri muutusi kaasa tulnud pole. Raha (mis kergitab organisatsioonide laekumisi üsna märkimisväärselt) on eraldatud mõnes mõttes preemiana end juba tõestanutele.  Samas rahalaevad ka kohustavad: iga osalev organisatsioon peab korraldama rohkem sündmusi/kohtumisi jms, tihedamalt ja laiemal skaalal, kui seni ehk tehtud. Lisaks nõuab kafkalik eurobürokraatia sündmuste pikalt etteplaneerimist ning see seab omad piirid paindlikkusele, mida seni on peetud üheks oma tegevuse keskseks märksõnaks. Iga osalev organisatsioon peab muutuma läbipaistavamaks, funktsionaalsemaks ning see on  eelkõige väljakutse väiksematele osalejatele, kelle palgal pole seni olnud täiskohaga raamatupidajaid ning assistente-asjaajajaid. X-OPis osalemine sunnib peale teatud käitumismustri, mida tajutakse väga ahistavana ning iseorganiseerumisprofiili ohuna. 

Etableerumise taak

Grzinich on välja toonud, et need kunstiinitsiatiivid, mida X-OP vähemalt algul ühendama oli mõeldud, on sündinud eelkõige vajadusest teha midagi, mis ei mahu süsteemi. Aga mis juhtub siis, kui see konkreetsest vajadusest tekkinud initsiatiiv omakorda etableerub? X-OPi võrgustik oma praegusel kujul on kahtlemata etableerumine ning seda veel üsna  mastaapses vormis. Üks küsimusi on, kuidas tulla toime etableerumisega, kui see ei ole olnud otsene eesmärk. Kindlasti hävitab see romantilise minapildi: süsteemivälisuse asemel on tekitatud uus ja veel eurobürokraatlikult keeruline süsteem. Ja mis ühtedele tundub vajalik, ei ole seda teiste arvates, kuid X-OPis on mitmeid vajadusi ja need tuleb väga põhjalikult läbi arutada. Näiteks asjaajamise organiseerituse  määra tajutakse väga erinevalt: kui „bürokraatlikud” peaksid olema koosolekud, kui palju peaks üldse võrgustikku arendama või tuleks süsteemi sees jätkata toimimist, nagu ikka on toimitud? Omaalgatusliku kunstipraktikaprobleemide koht on kahetine loomus: ühelt poolt on tegemist organisatsioonidega ja teiselt poolt loovüksustega. Kui tasakaal rollipaarikus nihkub liialt viimase poole (või ähvardab seda teha), tõmbutakse organisaatori rollist tagasi. X-OPi raames sellist luksust enam nii lihtsalt endale lubada ei saa. Samas peab välja tooma, et tihti on tegemist eelarvamusega organiseerituse küsimuses: tegelikult ju kõik tegutsevad organisatsioonidena, nii et see on pigem emotsionaalne tõrge. Samas on see tõrge piisavalt suur, et panna küsima: kas omaalgatuslikud ettevõtmised üldse saavad ühineda mingiks suuremaks ja läbipaistvalt toimivaks  võrgustikuks? Sellele viitab ka hEXPO kogemus. Kas üdse peaks püüdma selliseid algatusi kuidagi kokku võtta, ühendada mingiks omaette kehandiks?     

MoKS X-OPis

2010. aastal ollakse Moostes eelkõige ametis  valitsejamaja suuremahuliste renoveerimistöödega: edaspidi saab kunsti- ja sotsiaalpraktika jaoks kasutada ruume keldrist pööninguni, osalemine X-OPi võrgustikus on lähiaastatel ilmselt teine keskne juhtlõng. Moksi kaudu on X-OPi üritustel osalenud mitmed noored kunstnikud ja tudengid ning 2010. aastal viiakse koos „Avamaa” sümpoosioniga läbi ka X-OPi järjekordne kohtumine. Kui küsida igalt liikmesorganisatsioonilt,  mis on X-OP ja mida see teeb, saab ilmselt üheksa erinevat vastust, milles on kindlasti mõned kokkulangevused, aga kindlasti ka palju üllatavat. Ilmselt on see eelkõige kogemus: puutumine kokku tõeliselt suure masinavärgiga nimega Euroopa Liidu kultuuri(rahastamis)poliitika; koostöö mõnevõrra ebaharilikes tingimustes selliste partneritega, kellega ei seo isiklikud sidemed. X-OPis osalemine annab igale organisatsioonile  (eelkõige muidugi väikesematele) võimaluse mõelda asjad selgeks. Oma senise tegevuse saab ümber kujundada millekski muuks. Murdekohaks saab ilmselt X-OP kolmeaastase projekti lõpuaasta. Põhimõtteliselt on ju võimalik taotleda projekti jätkumist.

1 X-Opi koduleht x-op.eu.

2 Autori intervjuu John Grzinichiga, kevad 2007, märkmed autori valduses.

3 Samas.