Samas teame, et hügieenis on vägagi palju kultuuripõhist. Batsillid ründavad meid küll loodusseaduste alusel, mistõttu alushügieeni normid on kõigil kultuuridel ühised (ükski rahvas vist ei harrasta näiteks kärbestest kubiseva roiskunud liha söömist), ent kultuuriti osatakse nende normide juures ikkagi üllatavalt erineda. Sellest võiks järeldada, et lapsele hügieenireegleid sisendades võtame talt vabaduse neid ise valida: kes on treenitud käsi pesema, see peseb eluaeg, ehkki ta võiks elada ka mõne loodusrahva reeglite järgi ja olla sama rõõmus kui Safeguardi usku kasvatatud steriilsusehull, üldjuhul rõõmsam ja tervemgi. Miks me sellist valikuvabaduse piiramist siis pahaks ei pane?
Mingisuguseid reegleid tuleb järgida ka enne valimisikka jõudmist. Pole põhimõttelist vahet, kas paapuate või Safeguardi omi, peaasi et oleksid reeglid. Keele omandamisse suhtutakse tänini sel viisil (sallides emakeele mõistet), kuid oluline nihe on toimunud religiooniga või täpsemalt – nihe toimub praegu, iga päev meie ümber. Pidada mingit usku lapsukese „emareligiooniks” on nii out, kui veel olla saab. Itaalia koolidest roogitakse välja krutsifikse, Euroopa Liidu alusdokumentidest on hoolikalt kustutatud kõik viited Euroopa kultuuri kristlikule vundamendile. Üldine, moodne ja poliitiliselt korrektne seisukoht kõlab: usk on igaühe isiklik asi ja seda ei tohi lapsele sisse kasvatada, vaid selle ta peab valima (või valimata jätma) ise täiskasvanuks saades. Selle käsitluse järgi ei ole usk niisiis mitte võrreldav keele- või hügieeniharjumusega, mis tuleb omandada lapsena, vaid näiteks autojuhtimise või abikaasa valikuga. Või poliitilise erakonna/eelistuste valikuga, milline võrdlus on ehk kohasemgi, sest igasugu Hitler- või Putinjugendite hukatuslik mõju ei vaja vist eraldi tõestamist.
Ettevaatlik lähenemine religioonile on niisiis igati põhjendatud. See lähtub eeldusest, et usuküsimuses lapsest saati programmeeritud isikust saab või vähemalt võib kergesti saada usufanaatik, enesetaputerrorist, nõiaprotsesside korraldaja vms. Oletus tundub igati loogiline – taas Hitlerjugendi või ka Naši peale mõeldes –, kuni me ei hakka mõttesilma eest läbi laskma ajaloo ja tänapäeva tuntumaid usufanaatikuid ning fanaatikute liike. Paraku, mida rohkem seda teha, seda rohkem surub ennast peale hoopis vastupidine tõdemus: usufanaatikute hulgas on silmapaistvalt palju neid, kes on oma usu leidnud täiskasvanuna, „pöördumise” ja mitte kasvatuse tulemusel. Nii palju, et vägisi tekib küsimus, kas pole tegemist statistilise seaduspärasusega. Riskigrupi näivad moodustavat just need, kes on oma usu valinud, mitte aga need, kes on selle koos emapiimaga sisse imenud. Sest tõepoolest, kõige fanaatilisemad on olnud mitmesugused äsja tärganud lahkusud ja sektid, mille puhul liikmete „pöördumine” ongi reegel, need ongi pöördunute (ehk pilkavalt „ärapööranute”) kollektiivid, nagu näiteks XIX sajandi Lääne-Eesti „taevaskäijad”.
Türgi armee kõige fanaatilisemad islamisõdurid kesk- ja uusajal olid janitšarid, kristlikest peredest röövitud poisid, kes kasvatati muhameedlasteks. See kõik on tegelikult teada-tuntud ja igaüks on kuulnud lugu vastristitust, kes püüab olla parem katoliiklane kui Rooma paavst. Siin on oma tõetera. Kui veidi kõrvale kalduda, siis kõige fanaatilisem rahvuslane eestlaste ärkamisajal oli Carl Robert Jakobson, saksastunud noormees, kes äkki leidis endas eestlase. Mahatma Gandhi elukäik on sarnane: angliseerunud noorest juristist sai ootamatult äge indialane. Et mitte jääda ühekülgseks, võib tuua ka vastupidise näite: maailma ehk kõige kuulsam fanaatik Osama bin Laden ei ole hilispöördunu, vaid maast madalast muhameedlaseks kasvatatu. Ent bin Ladeni näide ei peaks meid liialt kiirelt lepitama oletusega, et fanatism on nagu vaimuhaigus või rumalus, mida loodus jaotab kamaluga sinna ja tänna, nõnda et selle avaldumisel pole põhjuslikku seost inimese elukäigu ega kasvatusega.
Usun, et on küll, ning järgmisel põhjusel. See, kes omandab mingid usud ja tõed, sealhulgas kas või hügieeniharjumused lapsena, ei pea suurest peast kellelegi põhjendama, miks tal on just selline usk ja tõde, nagu tal on. Vastus on lihtne: ma pesen enne sööki käsi (löön risti ette, palvetan õhtuti), sest mind on nii kasvatatud ja ma teen seda lapsest saadik. Kui oponent sellega ei lepi ja edasi urgitseb (aga nüüd sa ju ei ole laps, miks sa siis ikka risti ette lööd?), võib sellegipoolest vastata: ei huvita, ma olen nii harjunud ja jutul lõpp. Hoopis teine on lugu hilispöördunuga. Täiskasvanult oodatakse selget, mõjuvat ja arusaadavat põhjendust, miks ta mingisse usku pöördus või usku vahetas. Seda ei eelda mitte ainult teised inimesed, vaid ka pöörduja ise. Ta peab kõigepealt iseendale selgeks tegema, miks tema valitud tee oli ainuõige ja parim. Nii pidi Jakobsongi iseendale, kuid selle käigus ka tuhandetele kaasaegsetele selgeks tegema, miks on parem olla eestlane kui sakslane. Nii pidi Mohammed Ali selgitama, miks on parem olla Mohammed Ali kui Cassius Clay. Kuid selline positsioon sisaldab endas tahestahtmata negatiivset hoiakut muu suhtes. Kes on kasvatatud käsi pesema, võib suureks saades rõõmsalt teatada, et tegelikult on kõik eluviisid ühtmoodi head, ainult et temale trehvasid sellised vanemad, kes õpetasid nõnda. Või kes juhuslikult olid (näiteks) luterlased; aga õigeusk on ka tore ja islam samuti. Sellist rõõmsat erapooletust on peaaegu võimatu säilitada sellel, kes on valinud ise. Sest kui ta juba midagi on valinud, siis pidi see miski tema meelest olema parem kui muu; muu pidi aga olema halvem kui see, mille valis tema. Ent teatavasti on pelk mõtegi, et sinu usk on põhimõtteliselt halvem kui minu oma, ohtlik. Siit ei jää kuigi palju fanatismi ja vaenuni.
Sellest arutlusest võib teha mitmesuguseid järeldusi. Näiteks väita, et kõige õigem oleks eesti koolides sisse seada konfessionaalne usuõpetus ja õhutada ka vanemaid oma väheseid säilinud usujäänuseid lastele edasi andma. Katekismus ja kirikulaulud pähe ning pühapäevane kirikuskäik kohustuslikuks. Kuid võib ka väita, et kuna enamik eestlasi on ateistid, siis just see ongi eestlase „loomulik usk” ja seda ta peabki omandama nii kodus kui koolis, et täiskasvanuks saades olla leebe, mitte võitlev ateist – erinevalt küpses eas ateismi pööranud võitlejaile à la Ervin Õunapuu. Hoolimata kellegi eelistustest on selge, et ammu on rakendunud variant nr 2 ja et see jääb kehtima ka prognoositavas tulevikus. Ateism on loomulik, kaasa antud, seda ei pea põhjendama; põhjendada tuleb, kui julged olla usklik. Kõik võikski olla omamoodi korras, kuid siis peame möönma sedagi, et niisuguses käsitluses osutub ateism ei enamaks ega vähemaks kui üheks paljudest võimalikest uskudest, paraku selleks, mis meil parasjagu domineerib. Kas ateismiusu moraalikoodeks – kui see olemas on – suudab asendada kristliku, selles lubage sügavalt kahelda.
‘Kuid, nagu öeldud, ega tahtmisega, isegi kui see tahtmine peaks olema suur, kuri ja poliitiline, ei ole siin palju peale hakata. Ateistlik eksperiment toimub niikuinii, tulemuste suhtes jään skeptiliseks. Üldise tolerantsuse asemel pelgan tulevikus, vastupidi, äärmuslike ja vastukäivate fanatismiavalduste tulva. Ning mul on põhiseaduslik õigus selle põhjuseks pidada mida tahes, kaasa arvatud tõika, et oleme kaotanud koduse kasvatuse ja kooliõpetusega edasi kantava, s.t traditsioonipõhise usu. Olen väga kaugel sellest, et selles tõsiasjas kedagi süüdistada. Aeg lihtsalt on selline … liigestest lahti.