Neist sõltuvat ka heaolu teistel elualadel. Paraku ei konverteeru puhtmateriaalne ahnus iseenesest elukvaliteediks ning müüt Eestist kui väikesest kadestamist väärt tiigrist ei istu sugugi kõigi eurooplaste peas. Kui meie soovime saada kõige rikkamaks (suutes sedagi ainult võrdluses Lätiga), siis endises Ida-Euroopas on endaga kõigiti hästi toime tulevaid riike, kes tunnevad uhkust oma sotsiaalse võrdsuse, inimliku hoolivuse, tervishoidu panustamise jms kvaliteetide üle. Pole ime, kui Eestit niisugustes riikides teinekord hoopis halvaendelise hoiatusena nähakse.
Vasikavaimustus liberalismist
Läinud aastal ajakirjas Communist and Post Communist studies (nr 42) ilmunud Ljubljana ülikooli teadlaste Frane Adami, Primož Kristani ja Matevž Tomšići artiklis „Kapitalismi avaldumisvormid Ida-Euroopas” vaadeldakse Eestit teatavas mõttes samasuguse hoiatava teisena, nagu me oleme harjunud sageli käsitlema Lätit. Kuigi Eesti ja Sloveenia minevikus on palju ühist, on ka olulisi erinevusi. Sloveenia eksportis juba Jugoslaavia aegadel kolm korda rohkem välismaale kui nn vennasvabariikidesse ja ettevõtted olid 1960. aastatest isemajandavad. See tagas küllap parema stardipositsiooni ja väiksema kukkumise varakapitalistlikul üleminekukümnendil, ent usutavasti ka vähem pimestatud suhtumise turujõudude imeväesse. Kui Eesti reforme on väljast nähtud kiirete ja radikaalsetena, siis Sloveenia muutumine on olnud malbem.
Autorid keskenduvad just turumajandusliku liberalismiga kaasnevale vasikavaimustusele, mille vältimine on võimaldanud Sloveenias jõuda hoolivama ühiskonnani kui Eestis. Viidatakse, et sloveenia liberalismidebattide keskmes on pigem kultuur, individuaalne valik ja vähemuste õigused, erinevalt Eestist, kus teravik on majanduslikul aspektil. Paljuga on mõlemad riigid hästi toime tulnud. Lisaks tähelepanuväärsele majanduskasvule on nii Eesti kui Sloveenia korruptsiooninäitajate, ühiskonnaelu ja infrastruktuuri kaasajastamise, aga ka tööhõive jm küsimustes teiste maade üleminekuühiskonna või Ida-Euroopa riikidega võrreldes esirinnas. Kuid kui sissetuleku jaotuselt on Sloveenia ELi võrdsemate ühiskondade poolel (riigis endas arvatakse seejuures ikkagi, et varanduslik lõhe on liiga suur ja suurenemas), siis Eestis on elanike rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute suhe üks silmatorkavalt ebavõrdsemaid Euroopas.
Ka tervishoiule mineva raha suhtarvult on Eesti olnud ELis viimane ja viimaste seas, kulutades tervishoiule aastal 2003 4, 2% SKTst, samal ajal kui Sloveenia vastav panus on olnud peaaegu kaks korda suurem (7,8%). Eurostati 2006. ja 2007. aasta aastaraamatule tuginedes viitavad autorid, et Eesti sotsiaalkulutused langesid 2000. aasta tasemest (14, 4% SKTst) uue aastatuhande alul veelgi allapoole (kuni 13, 2%-ni). Sloveenia sotsiaalkulutused on taas kaks korda kõrgemad (23,4% aastal 2004).
Märgatavalt erinevale rahulolu tasemele elukvaliteedi ja meditsiiniteenusega viitavad ka vastavad Eurobaromeetri küsitlused. Sloveeniat ja Eestit on varem võrrelnud Tartu ülikoolis kraadiõppuriks olnud ja oma uurimusi meie ülikooliski tutvustanud Clemens Buchen, kes on raamatusse „Kapitalismi avaldumisvormid postkommunistlikel maadel” (“Varieties of Capitalism in Post-Communist Countries”, 2007) kirjutanud artikli “Eesti ja Sloveenia kui antipoodid”. Buchen tugineb Peter Halli jt eristusele kõike turujõudude hooleks jätva libereaalse turumajanduse ja kaasavama ja arvestavama koordineeritud majanduse vahel.
Esimest tüüpi majandus on rajatud suures osas kiiremat kasu lootvale konkreetsete ettevõtetega vähe seotud finantskapitalile, koordineeritud majanduses on aga nii töö- kui investeerimissuhted püsivamad ja pikaajalisemad. Kui esimest tüüpi majanduses on kapital kodumaata ja majandus justkui segavate ideoloogiate vabalt pelgalt kasvamisele orienteeritud ning nimetatud siht otsustab ja valitseb kõige üle, siis koordineeritud majanduste puhul näib olevat silmas peetud justkui Marxi ja Erich Frommi õpetust, kus juttu töö võõrandumisest inimelu võõrandumise alusena ning kus püüeldakse turuseaduste kiuste ikkagi majandus- ja tootmisprotsessis osalejaid otsustamise juurde tuua. Esimest tüüpi võib kohata anglosaksi maadel, teist Mandri-Euroopas ja Skandinaavias. Kõrvutades Eestit ja Sloveeniat, näitab Buchen, kuidas osutatud printsiipide arvessevõtmine või arvestamata jätmine ulatub kuni erastamise ja omandireformideni välja. Bucheni hinnangul kulges erastamine Eestis kiiresti ja samm sammu järel laiapõhjalise osasaamise sihist eemale, Sloveenias aga kulges see vasak- ja paremjõudude tihedate debattide õhustikus ning laiade hulkade huve arvestava riikliku sekkumise ja osaluse saatel. Selle tulemusena ei ole Sloveenia ettevõtlus mitte ainult püsivamate sihtidega ja vähem finantsjõudude hüpitada, vaid ka ettevõtete omanike ja otsustajate ring on laiem ja kaasavam.
Kui Eestis kuulus aastatuhandevahetuse paiku suurimale omanikule keskmiselt üle poole aktsiatest ja järgmistele juba alla 10 ja 5%, siis Sloveenias on vastavad suhtarvud 30, 15 ja 11%. Lisaks on Sloveenia ametiühingud jm eriala- ning huviühendused Eestiga võrreldes määratult aktiivsemad, liikmeterohkemad, tugevamad ja räägivad majanduselus palju rohkem kaasa, seadusandlusega on sätestatud töötajate tuntav osalus ettevõtete nõukogudes. Eesti ettevõtete nõukogusid kirjeldab Buchen ent hoopis bürokraatlike ning formaalsetena, otsuste juures need tihtipeale sisuliselt kaasa ei räägi. Ka on Sloveenias säilinud Eestis praktiliselt hääbunud töötajateosalusega firmade osakaal. Buchen võrdleb Eestit ja Sloveeniat ka sotsiaalsete tagatiste ja turvalisuse aspektist. Kui liberaalses turumajanduses on nii töötajate kui töötute kaitse nõrk, siis koordineeritud majanduses püütakse arendada mõlemat.
Tööseadusandluse kohapealt paistis Eesti Buchenile küll ebatüüpiliselt mitteliberaalne, kuid ta nägi siin õigustatult sovetiaja jäänukit, mille osas reformid veel lõpul ei ole. Tänaseks on nad sinna jõudnud. Ometi väärib märkimist, et isegi meie sovetlike „jubedalt ettevõtjat ja riiki koormanud” aegadega võrreldes koormas ja koormab Sloveenia end töötu abirahaga palju rohkem, makstes seda meie parimatel aegadel tavaks olnud 12 kuu asemel kaks aastat. Mõlema artikli autorid tunnistavad, et Eesti süsteem on võimaldanud paremini väliskapitali riiki tuua ning edendada ka kõrgtehnoloogilist ettevõtlust, mille osa Eesti ekspordis on märgatav. Samas ei jäeta osutamata kodumaisel kapitalil põhinevate püsivama loomuga ettevõtete voorustele, muu hulgas ka töötajate koolituse seisukohalt: kollektiivlepingutega ja püsitööjõuga firmad on ise huvitatud koolitamisest, kuna töötajad ei jookse üle. Nii on koolituses esikohal konkreetselt vajalikud oskused, samas kui toimiva koolitussüsteemi otsimisel alles lapsekingades Eesti töötajaskonna oskused on üldised. Buchen ei jäta mainimata, et Eestile osaks saanud kiirele kasumile orienteeritud välisinvesteeringutest on suur osa läinud ka finantsvahendusse, kinnisvarasse jt valdkondadesse, mis on Eestis küllap omajagu kaasa aidanud ka sotsiaalprobleemide kasvule.
Kurioosne tagurlane
Eelnevast on ühemõtteliselt selge, et meil valitsevate sotsiaalpoliitiliste ja majandusalaste arusaamade kohaselt on Sloveenia kurioosne kommunistlik tagurlane, mille majandus kõikide loodusseaduste järgi otsustades ei tohiks kuidagi jalul püsida. Jääb küsimuseks, kuidas kõige selle juures on suudetud Eestist palju suurema hulga näitajate poolest olla Euroopas kestvalt esirinnas, sealhulgas kasvatada vägagi jõudsalt ka SKT-d, mis juba eos oli Eestiga võrreldes Euroopa tasemele hoopis lähemal, elada meist kõrvutamatult paremini üle majanduslangus, olles selleski mõttes Euroopas esirinnas, nii et vahepeal räägiti lausa kriisist puutumata Sloveeniast. Kuidas on suudetud toime tulla eelarve tasakaalu ja i
nflatsiooniga, nii et eurole mindi üle juba mitme aasta eest? Kuidas on suudetud sissetulekute suhtelise võrdsuse tingimustes nn üldse motiveerida nn „esimese klassi inimesi”, kes meil valitsusparteide arvamuse kohaselt selliste tingimuste korral kohe Eestist jalga laseksid või laisklemise valiksid?
Eestis on kõvasti külvatud uskumust, et majandus on asi iseeneses, pelk rikkuse tekitamise tehnika. Alati ei saa täpselt aru, kui palju on selle arusaama propageerijate hulgas neid, kes seda tõesti usuvad, ja kui palju peidetakse selle loosungiga lihtsalt küünilist omakasupüüdlikku hoolimatust töötajate ja ühiskonna suhtes. Muidugi on majanduses oma objektiivsus. Kui keegi on arvamusel, et maksustame firmasid, siis tuleks siiski täpsustada, kas lisakulu kannab tarbija kauba hinna, töötaja väiksema palga või omanik kehvema tulu kaudu. Ometi ei ole majandus midagi süütut, vahendlikku ja muusse mitte puutuvat. Selle nii- või teistsugusest korraldamisest sõltub kogu ühiskonna igapäevane elu. Eesti ühiskond on otsustamise majanduses väga õhukesele pinnale, sageli reaalsest tööelust kõrval ja kaugel seisva finantskapitalisti ainupädevusse jätnud. Nii muutub inimelust olulise osa hõlmav tööelu meil aina vahendlikumaks, kasum saabki kõigeüleseks eesmärgiks iseeneses ja inimmaterjaliga ümberkäimine ei ole mitte mõne majandusteadlase fopaana suult kukkunud õnnetu väljendus, vaid igaäripäevane reaalsus. Ning peaminister, ise veel kunagine kommunist, teatab valitsuse pressikonverentsil arstiabist rääkides küll pisut looritatud sõnastuses, kuid sisu poolest täiesti külmalt ja ühemõtteliselt – töötud posigu ennast ise.
Sloveenia ja Eesti viimaste aastakümnete arengutee on riikide sarnasele taustale vaatamata sedavõrd vastandlik, et majandusteadlased on pidanud seda reljeefset antipoodsust märkama. Meie avalikku debatti jõuab nimetatud kõrvutus siiski harva, olgugi et näiteks Eesti-poolsed inimarengu aruande koostajad on selle vajalikkusele tähelepanu juhtinud. Reformierakonnale on õigustatult nina peale visatud, et mõttetu ELi viie jõukama riigi sekka jõudmisega liputamise asemel võiks mõelda, millal kannatame välja võrdluse meie juhtide arvates kõike majanduses valesti teinud ja tegeva Sloveeniaga. Jüri Talvet on majanduslikult eduka Sloveenia kultuurilembusest kõneldes kasutanud lausa muinasjutulist utoopia mõistet. Niisiis panustatakse sotsiaalse hoolivuse kõrval Slavoj Žižeki ja Laibachi kodumaal ka kultuuri. Ehk aitaks enda Läti peeglist imetlemise kõrval aeg-ajalt ka Sloveenia peeglisse vaatamine muuta meie ühiskonna veidi inimlikumaks ja kultuursemaks?