Indrek Ojam on kirjandusteadlane ja -kriitik, ametilt Eesti kirjandusmuuseumi erakorraline teadur. Hiljuti kaitses Ojam Tartu ülikoolis doktoritöö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“. Millega tegu?
Kuidas mõtestad terminit modernism? Kas selle puhul võib täheldada samasugust laialivalguvust nagu näiteks dekadentsi puhul või on modernism ajaliselt kindlamini piiritletud nähtus?
Jah, peaaegu iga modernismi käsitleva artikli või monograafia alguses kurdetakse, et modernism on peaaegu määratlematu ja seetõttu vaat et tühja tähendusega mõiste. Mina sellegipoolest kasutasin seda julgelt ja üritan isegi sellele uut elu sisse puhuda. Minu töös on modernism poeetilise keele uuenduspotentsiaal, mida teosed realiseerivad ja mis võib avalduda igal ajal, nii et minu meelest ei ole modernism ajalooliselt piiritletav ja juba läbi saanud periood erinevalt näiteks mõnedest kultuuriajaloolastest, kes käsitlevad seda lõppenuna. See tähendab, et võime vabalt rääkida modernismist ka XXI sajandi alguse Eestis, näiteks eesti kirjanduses.
Mis on sinu töö eripära eelkäijatega võrreldes?
Tiit Hennoste käsitleb monograafias „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I“ (2016) väga põhjalikult eelmise sajandi alguse luulet ja kirjandusrühmituste manifeste. Ja üle-eelmisel aastal ilmunud artiklikogumikus „Ilo ja elu“ samuti. Piret Peikeri Turu ülikoolis kaitstud doktoritöö „Discourses of Modernity in Estonian Literature“ ehk „Modernsusdiskursused eesti kirjanduses“ (2018) on jälle tugeva sotsioloogilise kallakuga. Minu töö asetub teatud mõttes nende vahele – tegelen eeskätt proosakirjandusega. Aga säilitan siiski kirjandusliku modernismi sideme seletustega sotsiaalteadustes, pühendan mingil määral ruumi nende seletuste lahti kirjutamisele, üritan võrrelda ja mõnesid asju sünteesida.
Visandad oma töös kirjanduse uudse lugemismudeli, mille keskseteks mõisteteks võib ehk pidada stseeni ja afekti. Palun selgita.
Võtan kokku ja arendan oma töös keha- või afektikeskset modernismiteooriat. Kehal on modernistlikus kirjanduses privilegeeritud roll: kirjandus kasutab inimese kehalist olu teatava antennina, et kinni püüda ümbruses levivaid afektiivseid meeleolusid ja nende kõikumisi. Täpsemalt, minu töö keskmes on vormiliselt vahendid, millega kirjandus afektiivsele reaalsusele ligi pääseb. Harilikult tegeleb sellega narratoloogia distsipliin ehk jutustuseuuringud.
Stseeni mõiste all käsitlen hüpoteesi, et modernistlik uuendus tuleb kirjandusse läbi teatud erilist liiki kujutiste või poeetika, mida nimetan uurimuses Fredric Jamesoni eeskujul stseeniliseks. Iga autor kasutab seda poeetikat vastavalt oma tundlikkusele ja poeetilisele leidlikkusele erinevalt.
Stseeni poeetikas on jutustuse põhjuslik ja allegooriline dimensioon tugevalt tasalülitatud või vaigistatud. See tähendab, et stseeni poeetika püüab oma representatsioonis ligi pääseda suuremale neutraalsusele. Ma tunnistan muidugi, et objektiivset või neutraalset kirjanduslikku kujutamist ei saa olemas olla. Keelt ei saa kunagi mingi muutumatu reaalsuse suhtes neutraalselt kasutada, aga meil on võimalik teatud mudelite abil pragmaatiliselt eristada ideoloogilisemat ja neutraalsemat kujutamist kirjanduses. See lähtub mu töös eristusest, kui jõulisel määral on tekst põhjuslikult seletav. Lühike mütoloogiline jutustus, mis kõneleb inimese elust, saatusest ja surmast, võiks olla telje ühe otsas kui kõige tugevamalt ideoloogiliselt laetud. Aga modernistliku kirjanduse autorid kasutavad palju vähem sirgjoonelist põhjuslikkust, viitavad väga hägusatele (aga tihtipeale meie igapäevaelus tähtsatele) kogemustele, millest on raske selget jutustust ehitada. Aga meie meelest on ikkagi see, mida nad kirjutavad, väga huvitav.
Kesksed kirjanikud, kelle loomingut oma töös oled analüüsinud, on Jaan Oks, Leo Anvelt, Reed Morn, Viivi Luik, Mati Unt, Ene Mihkelson, Eva Koff ja Carolina Pihelgas. Kas nemad on kõige kehakesksemad eesti kirjanikud? Mille järgi valisid need autorid ja teosed, keda ja mida sa käsitled?
Mõned neist on väga tugevalt spetsiifiliselt kehakesksed, näiteks Jaan Oks, kelle loomingut käsitlev alapeatükk on minu arust üks mu töö kõige tugevamaid osasid. Aga nad ei ole kõik samal moel kehakesksed kirjanikud. Mida ma aga nende autorite teostes analüüsisin, on just seesama suurenenud neutraalsus või motiveerimata vabalt hõljuvate aistingute kaasamine teksti. Selles arvestuses nad kahtlemata igaüks pakuvad mõne huvitava näite.
XX sajandi alguse autorid nagu Oks, Morn ja Anvelt pistavad rinda mingisuguse seksualiseeritud või tugevalt soolisustatud elufilosoofiaga. Nõukogude- või hilisnõukogudeaegsed autorid nagu Viivi Luik ja Mati Unt kirjeldavad maailma, mis on juba globaliseerunud, aga neil pole sel ajal veel keelt, millega globaalset tervikut kirjeldada. Me saame nende tekstidest ainult teatavat sorti globaalse ärevuse, tärkava massiühiskonna afektiivse virvenduse – selle tabamises on nad väga head ja just nimelt selliseid virvendusi otsingi kõikidelt autoritelt.
Kas see globaalne ärevus väljendub siis tegelastel kehaliselt?
Väljendi „kehaline vastuvõtlikkus“ kasutamine on lihtsalt katse proovida võimalikult täpselt näidata, kuidas modernistlik uuendus nende autorite teostes on üles ehitatud. Kehaline on see sellepärast, et nende romaanide peatükid, alapeatükid, tegelaste iseloomustused ei ütle midagi allegoorilisel viisil nende tegelaste saatuse kohta, vaid tihtipeale lihtsalt avavad seda, mis tunne on elada uues linnakeskkonnas, kas või Mati Undi „Sügisballi“ puhul. Need romaanid näitavad meile maailma, milles elamise kogemust eraldab selle elu tähendusest hästi suur lünk. Aga selle elamise tunde kirjeldus ise täidab selle lünga.
Mihkelson, Koff ja Pihelgas kirjutavad oma loomingus tihtipeale lahti hoopis vanu traumasid. Minevik võib olla samamoodi raskesti mõistetav teema. Stseeni poeetika sobib niisiis mitte ainult oleviku-, vaid ka minevikunähtuste seletamiseks?
Just. Siin tulebki olla täpne, et osa sündmusi on nende romaanide tegelastele küll lõppenud, aga mõned sündmuste järelmid elavad nende kogemuses edasi. Kõige levinum trauma definitsioon kultuuriteoorias ongi olnud kogemuse n-ö hiljaks jäämine ja selle tekitatud sümptomid, ebamäärased tunded ja raskused elus hakkama saamisega. Tõepoolest on Mihkelson, Koff ja Pihelgas äärmiselt tundlikud selle suhtes, kuidas traumad meie elu tihtipeale arusaamatul viisil veel edasi kujundavad. Nende puhul ongi just seesama tõrkelisus, kogemuse hiljaks jäämine või hoopis kokkupressitus seesama afektiivne reaalsus, mille enne hoopis näiteks globaalsuse tunnetamisel välja tõin. Põhimine kujutamismehhanism on sellesarnane.
Stseeni poeetikal on head väljavaated muuta kirjanduskaanoni vanemat osa. Sellega saab esile tõsta autoreid, kes seni on jäänud teistsuguste kriteeriumide tõttu varju.
Jah, väljavaade on kahtlemata olemas. Stseeni ja afekti poeetika juhib meie tähelepanu hoopis teistele asjadele, kui me senini harjunud oleme olnud kirjandusest mõtlemisel. Aastakümneid, võib-olla kuni 1990ndateni välja on eesti kirjanduslugu olnud ikkagi väga suurte loovisikute- ja rahvuskeskne, kui välja arvata Nõukogude Eesti kirjandusteadus, mis tegi kompromisse toonaste ideoloogiliste nõudmiste ja eelneva traditsiooniga. Minu töös peegeldab autorite valik mu seniseid lugemisi ja seda, millega ma rohkem kursis olen. Sellegipoolest võib kindlalt öelda, et XX sajandi alguse autorite puhul muudab niisugune vaatenurk kaanonit või kesksete autorite ringi päris palju. Paari kuu eest ilmus Keele ja Kirjanduse number, kus on lausa kaks artiklit Jaan Oksast. On ilmselge, et mõned autorid nagu Jaan Oks on senises eesti kirjandusloos olnud tugevalt alahinnatud ja nende uuenduslikkus võib seni olla ammendamata. Väga palju muudab XX sajandi kirjanduse pilti muidugi ka näiteks feministlik uurimus.
Mis puutub praeguse aja autoritesse, siis ma pole teadlikult üldse püüelnud kaanonit kõigutada, vaid valinud autorid sisetunde järgi, et oma lugemismudelit võimalikult tugevalt esile tuua ja näidata, millise temaatika ja milliste autorite puhul see kõige paremini töötab.
Väitekirja teemal olen mõelnud kirjutada jätkuartikli viisidest, kuidas nüüdiskirjandus käsitleb inimeste afektiivset suhet kodus vedelevate asjadega, tavalise nodiga. Selles artiklis peaksin kindlasti kirjutama Mudlumist ja Urmas Vadist. Neil on eriline tundlikkus selle suhtes, kuidas ollakse oma asjade ja koduga afektiivselt seotud ning kuidas sidemete katkemisel tabab inimest krahh. See on küll üks niisugune valdkond, mida saaksin sama teooria abil edasi uurida. Olen mõelnud ka Margit Lõhmuse loomingu peale, ta on omal moel eriti kehakeskne kirjanik. Keha märgib aga stseeni poeetika teoorias punkti, mille ümber tõmbuvad meie keelelised representatsioonid, ta ei pruugi temaatiliselt kuidagi esiplaanil olla.
Lõpetad doktoritöö küsimusega: „Kas meil on ikkagi võimalik rääkida 19. sajandi realismist pärinevate romaanitüüpide nihkumisest kirjanduse äärealadele ja uute, modernistlikumate kirjutiste järkjärgulisest keskmesse tõusmisest kirjanduspildis, kui lähtuda mitte ostu- ja laenutusnumbritest, vaid vastukaja ja resonantsi tekkimisest ühiskondlike probleemidega?“
See on üks neist väga suurtest küsimustest, millele tuleb mõelda võib-olla siis, kui uuringuid on aastakümneid tehtud. Kas meil on toimunud uus katkestus realistliku peavoolu marginaliseerumisega ja modernismi muutumisega uueks peavooluks? Sellistele küsimustele on praegu võimatu vastata. Kunagi läksid sellised periodiseerimise küsimused inimestele korda, aga võib-olla enam mitte nii väga. Praegu mõtlen, et peaksime hoopis mingeid teistsuguseid küsimusi esitama.
Tõepoolest näib, et modernism üha kestab.
Modernismiuuringutes on veel palju rohkem ja suuremaid vastuolusid kui meie jutuajamisest võib-olla pinnale jääb – kas või küsimus, kas modernism on üheselt mõistetavalt globaalne fenomen või on sellel palju lokaalseid erikujusid, mida võib käsitleda üksteisest sõltumatult.
Kumba seisukohta pooldad?
Kaldun nende sotsioloogilise taustaga teooriate poole, mis väidavad, et moderniseerumisprotsess on ikkagi üks. Sellel võib eri riikides ja kultuurides olla eri vorme, aga ikkagi on see üks ja sama: kogukondlike sidemete katkemine, tööjõu ja kapitali vaba liikumine, majanduse globaliseerumine, kõikide teiste modernsete süsteemide globaliseerumine. Aga sotsiaalsed süsteemid ei globaliseeru võrdselt. Maailmas on majandus võib-olla globaliseerunud, aga nagu teame, siis rahvusvaheline õigus mitte ning osa riike ignoreerib seda. Kõik see kujundab maailma sotsiaalset modernsust tema ebaühtluses edasi. Sellegipoolest leian, et metodoloogiliselt oleks vaja modernismiuuringuid käsitleda ühtsena – et meil oleks mingi võrdlusalus ja saaksime modernismiuuringutes teha rahvusvahelist koostööd. Ja et need uuringud sisaldaksid mingisugust universalismi. Kui universaalsus mudelist eemaldada, ei ole ju tegu enam teadusega.
Minu meelest pole praegu ikkagi sidusat ja rahvusvaheliselt ühtset modernismiuuringute võrgustikku. On väga palju piirkonniti paiknevaid tarku inimesi ja spetsialiste, kelle töö on killustunud. Modernismiuuringutes otsitakse alati tasakaalu liigse partikulaarsuse ning liigse abstraktsuse ja globaalsuse vahel. Sellest pääsu ei ole.
„Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“
18. jaanuaril kaitses Indrek Ojam Tartu ülikoolis eesti kirjanduse erialal edukalt doktoritöö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan“.
Stseeni poeetika, mille mõiste pärineb Fredric Jamesonilt, esitab reaalsust erinevalt kui jutustus: see võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ning jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni. Ojam järeldab stseeni poeetika näidete põhjal, et eesti kirjanduse puhul võib modernistliku uuenduse välja tuua eri ajajärkudest. Teine tähelepanek on stseeni poeetika sobivus seksuaalsuse ja trauma kirjanduslikuks kujutamiseks. Stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduses kõige viljakamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis pärinevad sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jmt valdkondadest.
Indrek Ojamit on juhendanud Jaak Tomberg, oponendid olid Epp Annus ja Cornelius Hasselblatt.
Doktoritööd saab lugeda aadressil https://dspace.ut.ee/items/a91dd1bc-13f7-428f-9181-19da9a3d32aa.
