„Onu Vanja” lavastusega tähistas Kontšalovski oma 70. sünnipäeva. Selle näidendiga on filmirežissöörina maailmakuulsaks saanud juubilaril (kolmel korral on ta esitatud ka Oscari kandidaadiks) pikaajaline suhe: 1970. aastal väntas ta väga menuka mängufilmi Innokenti Smoktunovskiga peaosas ja on varemgi „Onu Vanjat” teatrilavale seadnud. Ja ka teatrilavastajana  on Kontšalovski olnud edukas: ta on lavastanud nii oopereid kui ka draamasid La Scalas ja Bastille’s Pariisis, Metropolitan Operas ja Maria teatris.

Tšehhov kirjutas näidendi „Onu Vanja” 1896. aasta sügisel, ajavahemikul pärast „Kajaka” valmimist kuni selle esietenduseni 17. oktoobril. „Onu Vanja” on ühe tema varasema ebaõnnestunud näidendi „Metsavaim” (1889–1890) põhjalik ümbertöötlus. Vanast näidendist jäid  järele vaid peategelased, mõned süžeeliinid ja tekstitükid. Näidendi tegelastes tunti ära reaalsed isikud, kellega autor neil aastatel oli suhelnud. Nii näiteks leiti Sonjas Tšehhovi õe Maria Pavlovna iseloomujooni jne. Autori esialgne plaan oli anda „Onu Vanja” lavastamiseks Moskva Väikesele teatrile. Seal lavastatavate näidendite üle otsustas kirjanduslik komisjon, kes aga ei andnud näidendile üksmeelset kiitvat hinnangut, virises üksikute  stseenide kallal ning soovis, et mõned neist ümber kirjutataks. Tšehhov polnud sellega nõus ning eelkõige Nemirovitš-Dantšenko pealekäimisel liikus näidend Kunstiteatri lavale ilma midagi ümber tegemata. Stanislavski hindas „Onu Vanjat” „Kajakast” paremakski (seda saatis tohutu menu). Töö näidendiga algas 1899. aasta kevadel ning esietendus oli 26. oktoobril. Mängis vene näitlejaskonna paremik: O. Knipper, J.  Rajevskaja, K. Stanislavski (Astrov) jt. Näidendi ja lavastuse võttis publik väga hästi vastu, ehkki Kunstiteatri enda kollektiiv püüdis etendusest etendusse lavastust veel lihvida. Anton Tšehhov, kes ravis end tol ajal Jaltas, sai vaimustunud kiidukirju: „kolossaalne”, „uskumatu edu”, „parim näidend” jne. Kiidusõnu sai Tšehhov kuulda ka tuntud kunstnikult Repinilt, advokaadilt-esseistilt A. Konilt ning hiljem ka Gorkilt. 1919. aastal vaatas etendust ka V. I. Lenin, kes leidis: „Suurepärane  autor, suurepärased sõnad, suurepärased näitlejad”.

„Onu Vanja” ei meeldinud vaid Lev Tolstoile: „Kus siin draama on? Näidend tammub kohapeal! Näidendi tegelased on rämps-inimesed, laiskvorstid, kes põgenevad tegude eest ära maale” … Sajandivahetusel lavastati „Onu Vanjat” üle kogu Venemaa, nii provintsis kui ka pealinna teatrites. Ei puudunud ka suuremad ja väiksemad skandaalid. Nii soovis 1900. aastal näidendi  lavale tuua Keiserlik Aleksandri teater. Tšehhov oli nõus ning soovis, et Sonjat mängiks kuulus Veera Komissarževskaja. Kuid näidendi autoriõigused kuulusid Kunstiteatrile ning Nemirovitš-Dantšenko ei andnud lavastamiseks nõusolekut. Alles 1909. aastal klaariti olukord ära ning „Onu Vanja” seati lavale. Trükis ilmus „Onu Vanja” 1897. aastal kogumikus „Näidendid” (koos „Ivanovi”, „Kajaka” jt). Tolle aja kriitikud hindasid Tšehhovi proosaloomingut  kõrgemalt kui näidendeid. Ka „Onu Vanja” ei saanud sugugi kiita. Kuid pärast esietendust Kunstiteatris hakati näidendile vaatama hoopis teise pilguga. „Onu Vanja” kuulutati jooksva repertuaari huvitavaimaks näidendiks, kirjutati näitekirjanik Tšehhovi „uuest sõnast”, sellest, et autor on toonud lavale lihtsa inimese, mis tol ajal oli tõesti uudne. Näidendit ei nimetatud mitte draamaks, vaid „meeleoluks neljas vaatuses”.

Tšehhov oskas valida  detaile, seada neid kõrvuti nii, et tekkis vajalik hingeline seisund. Tuntud kriitik Filosofov kirjutas: „Tšehhov lõi koos Kunstiteatriga draama ilma kangelaseta, „keskkonna draama”.” „Onu Vanjas” nägi ta „haiglast, fotograafiliselt täpset meie väljasuremise esitamist”. Anton Tšehhovi eluajal tõlgiti „Onu Vanja” saksa ja tšehhi keelde. Andrei Kontšalovski lavastus on klassikaline, teksti on jälgitud rangelt, eputamata ja seda  „moodsaks” tegemata. Lavastajalt on korduvalt küsitud, et miks just nii, mida on Vanjal meile tänapäeval öelda. Kontšalovski on seepeale toonitanud Tšehhovi igavikulisust, väikese inimese märkamist. Suuri kangelasi on kerge tähele panna, aga vaat väikest, samuti mõtlevat, tundvat, armastavat ja vihkavat inimest …

Tšehhovi loomingut nimetab ta sümfooniaks, elu sümfooniaks. Mossoveti teater on paljuski Venemaa staaride  teater. Ka „Onu Vanjas” mängivad kinoekraanidelt teada-tuntud näod (staare toodab teatavasti tele-filmitööstus). Professor Serebrjakovi etendab Aleksandr Filipenko, Mihhail Astrovit Aleksandr Domogarov ja Sonjat Kontšalovski imekaunis abikaasa ja suurepärane näitlejanna Julia Võssotskaja. Näidendi muusika on maailmakuulsalt (filmi)heliloojalt Eduard Artemjevilt. Klassikalist näidendit mängiti klassikaliselt,  Tšehhovi järgi, ilma üllatusteta. Tõeliselt nauditav oli jälgida väga professionaalset näitlemist, mis ikka saadab vene teatrit. Alati võib arutleda ühe või teise stseeni tõlgendamise üle, see võib meeldida või mitte, kuid näitleja professionaalsed oskused, tema täpsus igas asjas on üle vaidlemiste, see on suure riigi prioriteetne võimalus.