Omamoodi kättemaksuks liigitas häälekas avalikkus Kristina Normani nn purkisittujate ritta ehk Jaan Toomiku, Raul Meele ja teiste kunstnike sekka, kes on liiga teistsugused ja ühiskonnale ohtlikult võõrad isegi juhul, kui neid rahvusvaheliselt tunnustatakse. (Ehkki tavaliselt lunastab rahvusvaheline edu mis tahes eestlase puhul kõik kodumaised vääratused.) Samas oli nii kuldsõduri kui gaasitoru töö vastuvõtt tegijate kavatsusest hoolimata samasugune: mõlemad tööd tõmmati kunstiliselt tähendusväljalt poliitilisele tähendusväljale ning enamik publikust kohtles neid eelkõige just poliitilistest tõekspidamistest johtuvalt. Minu jaoks haakub kahe eelkirjeldatud tööga kuraator Anders Härmi näitus „Bluecollar blues”, mille ajendiks oli mullu vastu võetud uus töölepingu seadus.
Meenutuseks siis Sirbi lugejaile niipalju, et uue seadusega vähendati inimeste koondamishüvitisi ning muudeti seega ettevõtjate jaoks majanduskriisi ajal üleliigseteks osutunud töötajatest vabanemine rahaliselt tunduvalt odavamaks. Kui seaduse jõustumise ajal oli meil 67 100 töötut, siis aastavahetuseks on registreeritud töötuid juba üle 87 282. Kõik need 30 000 uue seaduse ajal töö kaotanud ja järsult vaesunud inimest maksid omast taskust vähemalt ühe kuupalga suuruses summas kinni selle, et meie tööturupoliitika oleks Euroopa viie kõige „paindlikuma” seas.
Härmi kureeritud „Blue-collar blues” on üks väheseid töö, töötajate ja ettevõtjate suhete ning igapäevaste tööga seonduvate probleemide hea üldistusjõuga analüüse. Kahjuks on peavoolu meedia sel teemal statistika registreerimise kõrval pakkunud vähe tõsist analüüsi. Paraku tundub, et näitusel ja uuel töölepingu seadusel on üks ühine kurb omadus. Nii ühepoolne seadus oleks ükskõik missuguses vanas heas Euroopa riigis tekitanud võimsa avalikkuse pahameele, sest töövõtjad ja ametiühingud poleks lihtsalt lasknud endale nii karmilt liiga teha. Paraku oli uue töölepingu seaduse vastuvõtmine Eestis sündmus, mis möödus parempoolse valitsuse jaoks üllatavalt valutult. Sotsiaaldemokraadid blokeerisid uue seaduse vastuvõtmist valitsusliidu liikmetena kuni selleni, et kaotasime oma põhimõtetele kindlaksjäämise hinnaga koha valitsuskoalitsioonis.
Kahjuks jäi jõuetuks ametiühingute meeleavaldus uue seaduse vastu (mis oleks õnnestumise korral võinud valitsuse poliitikat tõsiselt mõjutada), sest inimesed ei tulnud lihtsalt oma huvide kaitseks välja. Mis on seda hämmastavam, et samal ajal osalesid eestlased innukalt mullustel Eesti elu uueksloomise mõttetalgutel ning protestisid Euroopa parlamendi valimistel võimsalt parteiliste nimekirjade vastu. Eriti pärast aasta alguses Helsingis nähtud Picasso näitust üllatas Tallinna Kunstihoone mõnusa vaikeluga. Ja seda hoolimata asjaolust, et näitus on heatasemeline, rahvusvaheliselt rikas ning haakub hästi meie ühiskonna suurima murega, massilise tööpuudusega. Ka meediakajastusi hinnates tundub, et „Bluecollar blues” ei ole peale mõne poolkohustusliku referatiivse tutvustusartikli suuremat tähelepanu pälvinud. See kinnitab diagnoosi: nii töölepingu seaduse vastuvõtt kui ka selleteemalise näituse retseptsioon näitavad, et Eesti on töösuhetes paduparempoolse mõtteviisiga Ida-Euroopa riik, kus näiliselt sarnasest aluspoliitikast hoolimata erineb suhtumine töösse ja töötajatesse täiesti sellest, mis valitseb nn vanas Euroopas. Kõikides vanades Euroopa riikides on tööpuudus ja töökohtade loomine olnud kogu aeg valimiste keskne küsimus.
Meil pole see nii olnud kordagi pärast taasiseseisvumist ja seda isegi mullu, kui töötute arv lõi järjest uusi rekordeid. Siin ei ole mõtet ainult süüdistavalt poliitikute poole vaadata, sest ühes mulluses Vikerkaare artiklis (nr 4-5, 2009) meenutasid Tallinna ülikooli politoloogid Tõnis Saarts ja Leif Kalev Eestis ära unustatud tõsiasja: poliitilist kultuuri ei loo ainult poliitikute käitumine, vaid „poliitiline kultuur on uskumuste, väärtuste, teadmiste, hoiakute, hinnangute, normide, sümbolite ja rituaalide kogum kõiges, mis seostub poliitikaga”. Saarts ja Kalev tõid esimese Eesti poliitilise kultuuri võtmetunnusena välja materiaalsuse domineerimise ühiskonnas. Ometi näitas uus töölepingu seadus, et kuigi materiaalselt mõtlevad inimesed ootavad valitsuselt eelkõige rahalist abi, mitte näiteks strateegilisi poliitilisi valikuid, siis töösuhete puhul valdas ilmselt teine võtmetunnus – ühiskonna individuaalsus ja atomiseeritus. Pärast töölepingu seaduse jõustumist leidis kinnitust politoloogide tõdemus: „Levinud on seisukoht, et „igaüks rabagu enda eest”.
Tahet koos tegutseda, koopereeruda ja liikuda mingite ühiste kollektiivsete eesmärkide poole on vähevõitu”. Ka sotsioloog Aet Sillaste tõdeb samas: „Isegi äärmiselt laiaulatuslik töötus ei vii tingimata „praagi vendluseni”, vaid põhjustab pigem kannatuste individualiseerumist ja sotsiaalse elu kuhtumist, nagu tunnistavad paljud uurimused kriisides ühiskondadest”. Härmi kureeritud näitus meenutab, et meil on tavalisest veel tugevamad tööpuudusega kaasnevad aspektid: töötud marginaliseeritakse ja vaikitakse avalikus ruumis maha. Tööpuudus on suur, aga meedias on töötutest vähe juttu. Valdavalt kujutatakse neid ajakirjanduses ohvritena, aga avalikkuses on tugevasti tunda ka hoiakut, et vähemalt mingil moel on töötu oma tööpuuduses ise süüdi. Lihtne näide: hiljuti kirjutas sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsuse nimel ühe seaduseelnõu arutelul küüniliselt, et 300-kroonist lapsetoetust saavatel emadel tuleb see summa arvestada maha toimetulekutoetuse maksmisel, sest muidu võtvat paarisaja krooni võrra suurem sissetulek inimestelt motivatsiooni tööd otsida!
Juba näituse esimene, Marge Monko töö „Foorum” toob ilmekalt välja selle, kuidas töötute hääl ühiskonnas ei kõla. Ses töös istuvad „Foorumi” saatest tuttava laua taga keskealised vene naised ning kordavad oma emakeeles seda juttu, mida tegelikult ETV eetris olnud saates esitasid keskerakondlane, ametiühingujuht, tööandjate kõneisik jt. Võõritusefekt on võimas, sest enesekindlalt tööpuuduse teemadel teoretiseeriva reformierakondlase jutt mõjub vene keelt kõneleva töötu naise suust kalgilt ja reedab empaatia puudumise. Siinkohal tuleb täpsustada, et näituse pealkiri kõlab hästi, aga pole täpne, sest klassikaliste Narva sinikraede asemel on ehk veel suuremas hädas paljud Harjumaa põlde asustavad valgekraed, kelle töö on samuti kadunud, aga nende laenukohustused on ka palju suuremad ning nende tantsuks on praegu julm valgekrae valss. Teiselt poolt taastoodavad näiteks Eléonore de Montesquiou videod Kreenholmist ja selle töötajatest tahtmatult aastatega meedia kujundatud stereotüüpi, et tööpuudus ongi rohkem „nende” ehk Narva põliste proletaarlaste probleem, mitte modernse e-Eesti mure.
Minu üks lemmiktöö on Francis Alÿse video „Harjutamise poliitika”, kus põimuvad vaimukalt ja veenvalt aariat harjutav lauljanna, tema laulu saatel lahtiriietumist treeniv strippar ning loeng Ladina-Ameerika arengumaade majandusolukorra kohta. Seda vaadates leiad üllatavaid paralleele Eestiga. Kuigi meie majandusareng on olnud hoopis teistsugune, kehtib meilgi omalaadne harjutamise poliitika suure jõuka naabri kõrval elades: näiliselt lõimume euroopaliku maailmajaoga, kuid erineme sellest põhimõtteliselt paljude ühiskonna põhiväärtuse poolest, nagu töösuhted, ning liigume kadestamisväärselt edukate poole ainult näiliselt. Tellervo Kalleinen ja Oliver Kochta-Kalleinen mängisid oma videotes läbi töötajate pikka aega alla surutud pinged igapäevatöös. Ehkki erinevalt koolikiusamisest pole töökiusamisest Eestis eriti juttu, toovad need videod välja selle, kuidas inimesed kogevad kolleegide või ülemuse vägivalla tõttu tööl vaimset stressi. Kuna me veedame suure osa oma ajast tööl, siis toovad need videod välja selle, kui suur osa on
meie elukvaliteedi ja eneseteostuse mõjutamisel igapäevasel töökeskkonnal. Kui sinikrae bluus läheb enamusest märkamatult mööda, siis järgmisele Kunstihoone poliitiliselt tugevalt laetud näitusele ehk Kristina Normani „After-War’i” esitamisele aprillis võib ennustada märksa suuremat ja raevukamat tähelepanu. Kõnekas seik meie kohta seegi.
