Näituse kuraator Lea Tomson on tuntud suureformaadiliste ekspressiivsete värvipalangutest lokkavate maalidega, kuid sel näitusel eksponeerib ta hoopis tumedamatest toonidest kantud lakoonilisi mustvalgeid fotosid, mis erinevad autori seniste tööde kirevusest. Kunstniku tööde pealkirjad kommenteerivad vaid ilmselgelt kaadrisse püütud objekti: plastmassist nukku kujutavate fotode pealkiri on „Nukk” ning „Sissekäiguks” nimetatud kujutavad räämas hoone kinnimüüritud avausega seina, kuhu on kirjutatud „Incoming” ehk „Sissekäik”. Töö ehk visuaali ja selle nimetuse ees seistes tekib teatav äng, mis loob nägemuse, nii et nukuga fotol näeme tõesti ainult nukku ja mitte midagi muud. Kui tegemist on taotlusega, siis jääb lahtiseks, mida see meile ütleb. Need kaks tööd („Nukk” ja „Sissekäik”) kordavad ennast ka visuaalis väljapaneku vastasseinal, kus näeme täpselt sama nukku ja seina pisut teise rakursi alt. Tööde esitamine duublina jäi pisut küsitavaks. Kui selle ajendiks oli nende parem mõjulepääsemine, siis oleks ehk seda ülesannet paremini täitnud fotode suurem formaat.
Nukutemaatika jätkub ka jaapani kunstniku Takaki Hashimoto videos „Tokyo doll” („Tōkyō nukk”), kus näeme jaapani subkultuuris levinud Lolita stiilis tütarlast lõbustuspargis seiklemas. Nukulaadseid piigasid tuntakse ka Harajuku tüdrukutena, kes noorte seas populaarses moekeskuses aega veedavad ning on meelsasti nõus poseerima kõigile, kes neid pildistada soovivad: nad lausa võistlevad selle nimel, et neid teistest nukktüdrukutest rohkem pildistataks. Antud juhul on tegemist pigem uudishimuga uudishimu vastu: kas väljaspool tuntakse huvi minu vastu? Siinkohal ei ole aga kummagi poole huviorbiidis uus teadmine ümbritseva või iseenda kohta, vaid nauding, mis on suunatud iseendale ja teiselt poolt esteetikale.
Selle näituse kõige meeldejäävamaks elemendiks on aga Gerhard Locki loodud hästi komponeeritud, emotsionaalne ja pingestatud muusika, mis mõjub teistest töödest ehk liiga eraldi seisvana. Kui esmapilgul jäi näitust vaadates mulje, et vaatajaga ei tahetagi dialoogi astuda ning töid võiks käsitleda kui kunstnike sisekaemust, siis Gerhard Locki ekspressiivne muusika võtab näitusekülastaja üsnagi konkreetselt oma haardesse.
