Iseenesest kõlab augusti viimasel nädalavahetusel kinos Sõprus peetud lühifilmide lühifestivali nimetus väga toredasti. Kavast leiab teisigi sõnaveeretusi nagu „assortii seppadelt ja sellidelt”, „tuliuued tudengifilmid ja animaatakk”, mis peegeldavad ennekõike kava koostajate leidlikkust ja rõõmsat meelt, puhtpraktiliselt aga aitavad kirjus koosluses pidepunkti leida. Sest, tõepoolest, see kava toob meelde laulusalmi: siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Vanad tegijad ja taastatud klassika kõrvuti tudengitöödega, animafilm ja lühimängufilm ühes potis, aga jaotatud kenasti eri nimetuste alla.

Lühifilm, sealhulgas ka animafilm, on juba kord formaat, mille levitamine valmistab tootjatele peavalu. Kinno jõuab säärane kraam tavaliselt vaid esilinastusel, hiljem näeb neid suurel ekraanil aga üsna harva juhuslikult. Nii et festival nende ülevaatamiseks on igati tänuväärne ettevõtmine.

Kui animafilmist räägitakse aastaid kui asjast selle tuntud headuses, siis lühifilmi osas kehitati viimase ajani enamasti vaid õlgu. Kuid pärast „Perebisnisit”, „Vanameeste paradiisi”, „Tühiranda”  ja muidugi „Tulnukat” pole põhjust eesti lühifilmi enam põhjata. Seegi žanr on saavutanud taseme, mida ei ole tarvis häbeneda ja mis võib üllatusi pakkuda. Kogunisti nõnda, et Londonis õppiva Tanel Toomi „Teine tulemine”, salapärane, müstiline ja õudne sõjadraama, valiti Veneetsia festivali lühifilmide võistlusprogrammi. Kahju, et seda ei näidatud festivalil kõrvuti teiste „Seksi ja surma” kasseti osadega.

Kuna enamik festivali filme on tõepoolest juba varem nähtud ja meedias arvustatud, peatun siinkohal pikemalt vaid stuudios Average Monkey valminud Eesti-Prantsusmaa koostööfilmil „Teisel pool” (režissöör ja stsenarist prantslane Samuel Jacquemin), mis seekord esilinastus.

 

Prantsuse-Eesti koostööfilm totalitarismist

Filmi tegevus leiab aset anonüümses totalitaarses ühiskonnas, kus inimesi pidevalt jälgitakse. Peategelane Victor (prantsuse näitleja Bruno Paviot) elab üksluist elu, mida järsku raputab sõnum sõbratar Ankelt, kes oli tema arvates kadunud või siis koguni surnud. Ankel on õnnestunud põgeneda vabadusse ja ta veenab Victori endale võimalikult kiiresti järgnema. Victori vaevavad küll kahtlused, kuid asjad on korraldatud tema eest, otsused tuleb langetada kiiresti ja kiusatus on suur. Ees ootab teekond, tulvil ootamatusi ja ohte.

Film algab üksildastel tänavanurkadel uitamise ja pikkades pimedates koridorides sekeldamisega, mille eesmärk aga selgub üsna pea. Totalitarismi umbne ja allasurutud pingest tiine õhkkond võtab kuju ja haarab vaataja kaasa. Näitleja Bruno Paviot’ nägu ja olek on sedavõrd väljendusrikas, et lubab igas olukorras sealt välja lugeda just seda, mida vaja, ja ka midagi veel muud, nii et salapära ja teadmatust on täpselt doseeritud koguses. Kaasatud eesti näitlejad Tambet Tuisk, Raivo E. Tamm, Egon Nuter, Kristjan Sarv, Gert Raudsep, Margus Prangel, Christian Johannes Kask ja muidugi Taavi Eelmaa – kõik nad teevad head tööd. Ehkki poetatud kirjakesi on ehk pisut liiga palju, ei sega see atmosfääri mõjulepääsemist, salatsemine ja väike venitamine ei lämmata  tempot lõplikult. 52 minutit möödub veidral kombel kardetust kiiremini, ehkki filmis pole paradoksaalsel moel just ülearu palju tegutsemist. Kui midagi ette heita, siis vaid seda, et vorm kipub ajuti sisu üle domineerima. Suletud ukse taha peituv lõpp jätab selle vaataja pika ninaga, kes ootab lühifilmile iseloomulikku tugevat puänti, kuid ei vangista õnneks siiski fantaasiat lõplikult. Filmi pilt on väljapeetud, peaosatäitja vägagi sobilik, näitlejad head, muusika (taanlaste Efterklang) toetab pilti – korralik toodang, ei räägi just ülivõrdeid ega üllata, kuid ikkagi hea tase.

 

Eesti ja Prantsuse tudengite mõõduvõtt

Tuliuusi tudengifilme ei tahakski arvustada, sest tudengid on tudengid, nende filmid on õppimiseks ja käeharjutamiseks ja eks kooli sees vaeta nii õnnestumisi kui puudujääke piisavalt. Tore, et lühifilmide festivali raames tekkis tudengitel võimalus oma filmidele rohkem publikut saada.

Valmis geeniusi kusagilt ei paista, küll aga leidub kõrget ambitsiooni, mis jääb teadagi saavutamata, visuaalset leidlikkust, klišeesid ja laenamisi, aga ka enam-vähem ladusat jutustamist. Subjektiivselt võiks ära märkida Tanno Mee „Mälestuste maja” ja Mart Rauna „Mehele parim”.

Filmikool on, õpilased ja õpetajad on, lootust tulevaste tegijate suhtes on, ning see  tundub juba üsna loomulik ja iseenesestmõistetav. Heade asjadega harjub ruttu, kas pole? Aga enesestmõistetavana ei saa võtta midagi, sest BFMil pole tänasel päeval kindlust oma tulevase maja ega õppetööks vajaliku baasi arendamise osas.

Intrigeerivana mõjus neljatunnine programm „La Femis versus Balti Filmi ja Meediakool”, millega pandi kaks õppeasutust (üks juba 1986. aastast filmitudengeid koolitanud ja teine paar aastat tagasi loodud) justkui omavahel võistlema. Prantsuse filmiüliõpilaste koolitööde valik hõlmas näiteid 1989. aastast tänaseni, andes niimoodi hea läbilõike La Femis’ arenguteest. Muidugi pole BMFil säärast ajalugu vastu panna, kuid tähelepanuväärset leidus, siinmail legendaarne „Tulnukas” sealhulgas.

 

Anima atakeerib taas tugevalt

Menukas oli animafilmide lasteseanss „Esilinastused ja tagalinastused: Porgand + Miriam + Lotte”. Esilinastusid uued nukufilmid „Porgand suvitab” (režissöör Pärtel Tall) ja „Miriami värvid” (režissöörid Jelena Girlin, Mari Liis Bassovskaja), mis pakkus seniste „Miriami” lugudega võrreldes värsket vaatepunkti. Tagalinastusid kõik kuus varasemat „Miriami” lugu ning kaks vanemat porgandi seiklust. Eesti vabariigi 90. aastapäeva puhul valminud pisikesi Lotte-filme oli varem näidanud vaid Kinobuss.

Domineerisid juba tuntud tegijad: Pikkovi „Dialogos”, Heidmetsa „Elulood”, Bassovskaja-Girlini „Kleit”, Undi „Põhjakonn”. „Eesti film 100” esitlusel näidati Priit Pärna kuut esimest taastatud, kunagi Tallinnfilmis valminud filmi: „Kas maakera on ümmargune”, „Ja teeb trikke”, „Harjutusi iseseisvaks eluks”, „Kolmnurk”, „Aeg maha” ja „Eine murul”. Need filmid võisid olla nii mõnelegi avastuseks või taasavastuseks, samuti nagu taastatud nukufilmi klassika Elbert Tuganovi „Park” ja Heino Parsi „Nael”. Ekraanile jõudsid ka kunstiakadeemia animatsiooniosakonna tudengite filmid.

Kes tunneb tudengifilmide vastu jätkuvalt huvi, jätku meelde, et 17. septembril tuleb Sõpruses ekraanile uus ports tuliuusi tudengifilme.