Hiljaaegu on küll käivitunud mitu sihtfinantseeringut: mõisakoolide riiklik programm, pühakodade riiklik programm ning taluarhitektuurile suunatud uurimis- ja fikseerimisprogramm, Tallinnas munitsipaalprojektina „Kirikurenessanss”. Seejuures on selgeks saanud, et projekti- ja programmipõhine rahastamine on pealiskaudne, sageli formaalne, katkendlik ning tagatipuks ka poliitiliselt manipuleeritav, mis aina süvendab peost suhu elamisviisi. 2007. aastal valminud Muinsuskaitseameti arengukava aastateks 2008–2011 andis küll mingi kitsa esialgse analüüsi riiklikus registris mälestiste kohta, samuti ülevaate ametnikest, kes nendega eri tegevustasanditel toimetavad, ent tegi kogu arengukava realiseerimise sõltuvaks ametile kultuuriministeeriumi eelarvereal eraldatavatest vahenditest. Kuigi juba arengukava esimese aasta (2008) lõpuks oli selge, et selle täitmine ei ole reaalne, pole ka aasta hiljem midagi ette võetud selle korrigeerimiseks. Meie muinsuskaitseobjektidele eraldatud summa võrdub neljandikuga Pikal tänaval hiljuti müügis olnud korteri hinnast. Riigieelarvelised eraldised on tagasi langenud 1994. aasta tasemele. Iga maakond saab aastaks ca 530 000 krooni. Tõsi, sellele liitub ka 8,8 miljonit investeeringuid pühakodadele. Ja riigil, veelgi enam aga kultuuriministeeriumil ja muinsuskaitseametil puudub nägemus, kuidas august välja tulla.
Vahepeal nähti olukorra parandamise võtit kodanikuühiskonnas, konkreetseks võimaluseks mittetulundusühinguid. See on meie praktikas suures osas seotud aga viidatud projektipõhisusega, kusjuures prioriteedid järjest muutuvad. MT Üdel puuduvad enamasti ka motivaatorid maksusoodustuste vms näol. Ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi esimees Eri Klas pidi veel mõni aasta tagasi fondi iga-aastasel stipendiumide üleandmisel Mustpeade majas oma kõnet alustama repliigiga: „Sellegi aasta suurim ER KF stipendiaat on Eesti Vabariik”. Nüüd on ER KF lõpuks tulumaksusoodustuse saanud, kuid Muinsuskaitse Selts mitte. Muinsuskaitse valdkonnas on talgud ja kodanikuühenduste tegutsemine olnud aastakümneid kasutusel. Ent kampaaniatel saab olla vaid lühiajaline efekt. Kui sellele ei järgne riiklikke meetmeid ja konkreetset tegevusplaani edaspidiseks, pole olukorra paranemist loota.
Rahvusvaheliselt kõige tuntum näide selles valdkonnas on Ühendkuningriigi Inglise, Walesi ning Šoti rahvaühenduste liikumine. Nimetatutest ei kujunenud mitte ainult suurimad looduskaitsealade ja mälestiste omanikud ja haldajad, vaid ka tohutuid rahalisi vahendeid nõudvate projektide finantseerijad ning praktilised teostajad. Pärast II maailmasõda, kui britte vaevas pikast sõjast tulenenud sügav majandussurutis, mõistis sealne valitsus (eriti tööerakonna minister Hugh Dalton), et vaesunud aadlikele kuuluva tohutu pärandi vanaviisi hoidmisega kaugele ei jõua. Riiklikul tasemel töötati välja pärandi hoidmise strateegia, mille nurgakiviks sai riiklik maafond, mille ülesandeks oli rahva jaoks kokku osta „kaunid ja ajaloolised” maakohad ja ehitised, mida hakkaski haldama National Trust. Võttis vaid üks põlvkond aega, kui selle omandi (pargid, lossid ja silmapaistvad looduslikud paigad) hulgast paljudest sai üle maailma tuntud turismimagnet, kusjuures nii mõneski elas endine omanik edasi. See ei seganud aga rahvuslikust pärandist äriobjekti kujundamast ning pärimustööstust rajamast. Sellele lisas tuult tiibadesse konservatiivide (Thatcher ja Major) valitsemise ajal pärandiministeeriumi moodustamine, mis Tony Blairi tööerakondliku valitsuse ajal liideti küll kultuuri-, meedia- ja spordiministeeriumiga. Pärandiga seotud küsimused polnud parteipoliitiline projekt ja iga valitsus lisas sellele väärtust.
Millise lisaväärtuse on aga Keila Joa mõisale või Neitsitornile andnud Mart Laari ja Andrus Ansipi valitsused või hoopiski Riigi Kinnisvara Aktsiaselts? Tõenäoliselt suurim erinevus brittide ja meie vahel ongi see, et suuremale osale meie inimestest ja ametnikest on igasugune pärand olnud eelkõige kinnisvaraarendus ja kasusaamise objekt. Tõsi, on ka vastupidiseid näiteid, nagu Rein Kilk. Mida on ta aga ühiskonnalt vastu saanud? Alaväärsuskomplekside all kannatavate riigi- või munitsipaalametnike poolt kaela väänatud trahvid – olukorras, kus oleks pidanud hoopis ametnikke nende tegevusetuse eest karistama. Muinsuskaitse üleüldist madalseisu peegeldab fakt, et meie muinsuste muinsuse ehk maailmapärandi nimistusse kuuluva Tallinna kohta puuduvad üldse igasugused muinsuskaitselised arvandmed. Vähemalt ei peegelda seda linnavalitsuse eksklusiivne väljaanne „Tallinn arvudes 2008”. Sealt võib 155 leheküljel leida kõige eripärasemat informatsiooni, alates juuli keskmisest temperatuurist, mäetööstusest ja vanurite päevakeskustest kuni portaali www.taninfo.ee külastusteni välja. Kuid ei poolt sõnagi muinsuskaitsest. Ja seda ajal, mil Tallinn peaks valmistuma Euroopa kultuuripealinna tiitli kandmiseks.
Meie ametnikele on kasvanud selga liiga paks nahk, et midagi kiirelt muuta. Ehk peakski nüüd loovutama initsiatiivi kodanikuühendustele ja sõltumatutele ekspertidele (sealhulgas ka välismaistele)? Tõenäoliselt tuleks ka ettevalmistatavasse muinsuskaitseseaduse eelnõusse sisse viia parandused, mis teeksid küllaltki ametnike ja ametkondade keskse seaduse kodanikuühiskonnale (mitte segi ajada arendajatega) omaselt omanikusõbralikumaks. Kindlasti tuleks senise piitsa (karistused, trahvid jms) asemel pakkuda pigem präänikut. Lisaks praegu olematule võimalusele küsida mälestistele toetust, võiks mälestise olukorra parandamiseks kasutatud summa maksudest maha arvata. On ju Euroopa Liidu liikmesriikides ammugi seadusandlikult aktsepteeritud 0% käibemaks mälestiste korrashoiuga seotud tegevusvaldkondades. Riik võiks olla omanikele mälestiste korrastamiseks tehtud pangalaenu tagaja jne. Seni on põhiliselt Reformierakonda kuuluvate poliitikute vastuväiteks olnud, et vaja ei ole mingeid erisusi. Reaalse eluga ja kohaliku seadusandlusega kokku puutunud inimesena julgen küll väita, et Eesti elu ainult eranditest koosnebki. Pealegi, kui kodanikest või kolmandasse sektorisse kuuluvaid omanikke pigistatakse iga kandi pealt, on riik ise äärmiselt halb eeskuju ka oma omandisse kuuluvate mälestiste korrastamisel.