Soosaar tegi tolle väliseestlastele adresseeritud trükise veergudel põgusa kokkuvõtte NSV Liidu Kinematografistide Liidu alaliitude (Gruusia ja Leedu) poleemikast selle üle, millist teed (üleliiduline) filmitootmine peaks edasi arenema, lisas ülevaate aastatel 1987-88 Eesti filminduses tehtust ning avaldas mõned mõtted lähiaja perspektiivist. Vahest pole ülearune meelde tuletada, et mõni nädal varem, 1. ja 2. aprillil, oli Toompeal aset leidnud loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, ja kinoliidu juht oli perestroika perioodil filmirahva poliitiline liider, kelle sõna maksis mitmel tasandil, ta ei olnud pelgalt üks mõnus mehekene, nagu praegustel päevadel.

Maailm oli hakanud Eesti kineastide jaoks avarduma, vaid üks tsitaat nimetatud artiklist: „Kui siiani on maailmas Eesti filmikunst tuntud meie üksikute väljapaistvate meistrite paremate tööde kaudu, siis viimase aastaga oleme totaalselt välja murdnud suurde ilma. Kaljo Kiisa, Grigori Kromanovi, Leida Laiuse, Peeter Simmi mängufilmidele, Rein Raamatu, Priit Pärna, Elbert Tuganovi ja Heino Parsi multifilmidele, mis siin-seal ükshaaval festivalidel auhindu tõid, lisandus nüüd Eesti film kui tervik, kui rahva ja tema kultuuri ajaloo peegeldaja. Pean silmas Eesti filmide retrospektiivprogramme Šveitsis, Lääne-Saksamaal, Soomes. Nimetatud kavad algasid Johannes Pääsukese 1912. aastal loodud 7-minutilise dokumentaalfilmiga „Rännak läbi Setumaa”, esimese Eesti omaainelise filmiga, mis lubab meie filmiloo 75. aastapäeva pidada”. Jutt käib Eesti filmide eriprogrammidest Nyoni dokumentaalfilmide festivalil, 38. „Berlinale’l” ja Tampere lühifilmifestivalil.

20 aasta eest toimunud eesti filmide väljamurre rahvusvahelistele festivalidele ja esimesi kordi iseseisvalt ka vaba maailma kino- ja telelevisse  jõudmine hakkab aegamisi unustusse vajuma. See nõuaks kindlasti uuesti väljavalgustamist, too aeg on paljudel veel nüüdki tegevatel filmiloojatel endiselt „veres” ja kindlasti osaliselt ka meeles. Siinkohal võtame aga jutuks selsamal ajajärgul alguse saanud teise protsessi: esimeste erastuudiote sünni. Filmimehed seisid tõepoolest teelahkmel. Küsimuse all oli, kas minna edasi omal käel või riigi toel.

 

ERF Video SP Maurum

Kaks päeva pärast Eesti Kinoliidu esimehe artiklit Kodumaas asutati Tallinnas Eesti Reklaamfilmi juhi Peedu Ojamaa initsiatiivil ja kinoliidu varasema tegevsekretäri Rein Karemäe juhtimisel SP (v. k sovmestnoje predprijatije – ühisettevõte) ERF Video SP. Tegemist oli Eesti NSV poolt filmistuudio Eesti Reklaamfilm (ERF) ning Soome Vabariigi poolt Espoos registreeritud osaühingu Multimedia OY (juhataja Risto Anttila) ühisettevõttega tele- ja filmitootmiseks. Midagi asutada sai ikkagi ainult millegi varem eksisteerinu ja juba ametliku tunnustuse saanu korral, antud juhul siis ERFi baasil.

Idee olevat olnud lihtne: siitpoolt inimesed, oskused ja rublad, sealtpoolt moodne videotehnika, kaamera, montaaživarustus jm. Rublade eest uut tehnikat muretseda oli võimatu isegi Eesti Televisioonil. Niisiis, enam-vähem Laulva revolutsiooni alguse ajaks oli Eestis olemas tehnika, millega sündmusi üles võtta ja maailmale vahendada, ning olemas oli ka vastav ettevõte.

Firma põhikapital oli 760 000 rubla, kahe miljoni Soome marga väärtuses tehniline baas moodustus kahest Betacam SP kaamerast VHS ja U-Matic formaadis montaažiseadmeist. Soome partneri osalusprotsendiks arvestati 41.

„Tegemist oli NSV Liidus esimese ühisettevõttega ideoloogiavaldkonnas ja üldse neljanda ühisettevõttega Eestis,” märgib Rein Karemäe nüüd ja lisab: „Kui Moskvast küsiti, kas te olete hulluks läinud, ideoloogiavaldkonnas tahate teha koostööd Lääne ettevõttega, vastasin, et seda ettevõtmist võiks vaadelda eksperimendina. „No kui eksperimendina, siis olgu peale, proovige,” vastati.” Esialgsele ametlikule ja hambaid murdvale nimele ERF Video SP lisati pisut hiljem kaubamärgina suupärasem Maurum. Alguses oli valmis tehtud logo eestlastele tuttava nimega Maurus, aga seda ei saanud tarvitusele võtta, kuna Mustamäel juba töötas raamatupood Maurus ning selgus, et samasuguse nimega ettevõte leidub Kanadas. Eesti mehed aga kavatsesid hakata otsima oma kohta just rahvusvahelisel turul. Olav Osolini ettepanekul asendati viimane täht m-iga ning nõnda saadi orientaalse mantrana kõlav uus nimi. Kaubamärk on pidanud vastu 20 aastat, ehkki omandisuhted on ajastuomaste vangerduste käigus muutunud. Praegu ametis veerandsada hinge.

 

Perestroika nõukogude reklaamiturul

„Meile oli absoluutselt selge, et dokumentalistika ja uudiste jaoks on ainumõeldav tulevik video,” meenutab Rein Karemäe. „Oli vaid vaja professionaalne videotehnika kätte saada.” Kui esialgu tulid välismaa telejaamad Eestisse oma võttegruppidega, siis tasapisi, kui saadi teada ja kuuldus levis, et ka kohapeal on professionaalne tehnika olemas, hakati tehnikat rentima Eestist ja õige varsti ka kaameramehi. Algusaegadest saadik on telepartneriteks jäänud Soome YLE, Rootsi SVT, Saksa ZDF, Soome televisiooni Baltimaade korrespondentpunkt asubki Maurumis.

Esimene korralik rahvusvaheline tunnustus tuli õnneks üsna kohe. Ettevõte, mille reklaamlause oli „ERF Video tähendab perestroikat Nõukodude Liidu reklaamiturul”, saatis Cannes’i võistlema oma töö. Sirp ja Vasar andis 8. juulil teada: „„Pronkslõvi” Cannes’is Eesti reklaamfilmile. Cannes’i rahvusvahelisel reklaamfilmide festivalil pälvis tihedas konkurentsis 3500 filmiga kolmanda koha ja „Pronkslõvi” Priit Pärna 40-sekundine joonisreklaamfilm „Kustuta valgus”. Film on tehtud Eesti-Soome ühisettevõttes „ERF Video SP” „Eesti Energia” tellimusel. Filmi stsenarist, kunstnik ja režissöör on Priit Pärn, värvikunstnik Miljard Kilk, helilooja Olav Ehala, teostajad Meelis Arulepp ja Pille Rünk. Cannes’is viibis ka filmi toimetaja Olav Osolin”.

Teadaolevalt esimene Eestis tehtud filmi linastus Cannes’is, tõsi küll, mitte tol kuulsal Kuldse Palmioksa võistlusel, mis toimub iga aasta maikuus. Reklaamfilmide festivali peeti pärast n-ö pärisfestivali, juunis. (Aasta hiljem, 1989. aasta mais, linastus Rao Heidmetsa nukufilm „Papa Carlo teater” suure Cannes’i lühifilmikonkursil.)

 

„Balti tee” ja unustatud filmid

Algusaastate suurejoonelisim ettevõtmine Maurumile oli dokumentaalfilm 1989. aasta augustikuisest Balti ketist „Balti tee” (28 min, režissöör Peeter Simm, stsenarist Olav Osolin). Sündmus jäädvustati kogu keti pikkuses Tallinnast Vilniuseni 11 kaameraga, õhus oli kaks helikopterit. Väikestuudio kohta kõva sõna!

Maurum on ainuke Eestis 1988. aastal loodud videoettevõte, mis tegutseb tänini. Nende koduleheküljelt www.maurum.ee leiab huviline ka tehtud tööde lakoonilise loetelu, kuid peab ütlema, et andmed ei ole täielikud, kui neid hakata võrdlema kas või sellega, mida kirjutati ettevõtte teise sünnipäeva puhul. 1990. aasta 12. aprillil oli Tallinna Kinomajas tähtpäeva puhul pidulik seanss – aeg oli selline, et ellujäämist pidi tähistama avaliku etteastega. Ja tegemist oli ju ka reklaamiala professionaalidega, kes andsid endale aru, et kui sa ise endast ei räägi, võib juhtuda, et sinust ei räägi keegi. Pealegi oli selleks ajaks riiklike filmistuudiote kõrvale hakanud uusi väikeettevõtteid kasvama nagu seeni. Jaan Ruus kirjutas Maurumi sünnipäevaseansi arvustust alustades („Passis tempel „Maurum”!”, EE 18. V 1990): „Eestis loeme kokku nüüd juba 15 (!) filmi- ja videostuudiot. Pea kõik on aga alles asutamisjärgus ja nende edukuse või pankrotti mineku üle saab otsustada edaspidi”. Eht-ruusilikult teravkriitilises loos nimetatakse mõningaid seansil näidatud filme, lisaks juba ülalpool nimetatud kahele näiteks Riho (loe: Raivo) Suviste portreed akadeemik Andrei Sahharovist „Andesta, Andrei”, Ago Ruusi reklaamfilmi riiklikule stuudiole Tall
innfilm „Lööge mundrinööbid läikima”, paari muusikafilmi jm. Maurumi tehtud ja kavandatavatest töödest andsid sünnipäevaetenduse järel ülevaate Päevalehe ajakirjanikud Mart Riikoja ja Jaan Rätsep („Ja Sahharovist ja Jeltsinist”, Päevaleht 15. IV 1990). Seal nimetatud film Boriss Jeltsinist ei saanud õige mitmel põhjusel kunagi valmis, küll aga jõudis 1993. aastal vaatajateni Hans Roosipuu film Paul Keresest „Eesti partii”.  Tambet Kaugema märkis ajakirjas Teater.Muusika.Kino („Lindpriid II: Maurum”, TMK 1990, nr 6) stuudio tegevuse ülevaadet lõpetades, et 1989. aastal valmis Maurumis 30 filmi. Stuudio kodulehekülg annab ajavahemikust 1988–2004 kokku 56 filmi ja filmikest. Täpset tegevuslugu ja filmograafiat ei ole. Hoolega arhiveeritud asju ei ole, kõik tuleks aegamisi uuesti kokku otsida.

Võib-olla on aasta 1988 ja mõned järgmised veel liiga lähedal, et julgeks kõik täpselt kirja panna, või on sellest juba liiga kaua aega mööda läinud. Palju sündis nondel aastatel ju jooksu pealt, nagu näiteks Maurumi operaatori Ivar Heinmaa Soome YLE-le filmitud kaadrid OMONi terrorirünnakutest Riias 1991. aasta jaanuaris, mida nägi terve maailm.

Järgmine väikestuudio, mis loodi 1988. aasta suvel, oli kinoliidu tiiva all algatatud Mark Soosaare Eesti Kultuurfilm.