Nimetatud suured teosed eeldavad tavaliselt rikkalikku ja võimsat registratsiooni ning nende järjestikune esitus oleks nii publikule  kui ka esitajale üsna koormav. Koraalieelmäng ehk -prelüüd on tekkinud kirikumuusika praktilisest vajadusest ja tänapäevalgi komponeerib organist kirikus jumalateenistuse käigus keskmiselt 4–6 eri pikkusega prelüüdi. Nende eesmärk on anda teada koraali tempo, helistik ja millist viisi kasutatakse. Tsiteerin taas kavalehte: „Organist Bach on siiani väheke liiga pikalt mänginud, aga pärast seda, kui härra superintendent  talle selle kohta märkuse tegi, langes ta teise extremum’i (äärmusesse) ja hakkas mängima liiga lühidalt”.

Professor Hugo Lepnurm on Bachi koraalieelmänge uurides leidnud, et eelmängu aluseks olnud koraale on kasutatud üheteistkümnel eri moel. Sellist meisterlikkust on muidugi raske saavutada ning paraku eelistavad ka tänapäeva kogudused kuulata lühemaid eelmänge. Bachi teoseid kasutatakse  harva, sest lisaks ebasobivale pikkusele ja raskusastmele on need tihtipeale ka hoopis teises helistikus kui kasutatav koraal. Uibo kavas kõlas viis koraalieelmängu, nende valikus oli arvestatud sobivalt aastaajaga: näiteks „Das alte Jahr vergangen ist”/ „Nüüd vana aasta mööda läeb” , „Vom Himmel kam der Engel Schar”/„Taevast tulid inglid” jne. Hästi valitud õrnhapralt registreeritud koraalieelmängud raamistasid suuri teoseid ning esitati praktiliselt attacca. Fuuga dooria laadis imponeeris oma selge bassiliiniga ja pika teose tervikule mõjus hästi registrite lisamine finaalis. G-moll Fantaasias oleks võib-olla võinud võtta veidi rohkem aega keerukate harmooniakäikude esiletoomisel ning fuugas teemade ettevalmistamisel. Kontserdi oodatud finaaliks oli geniaalselt komponeeritud Passacaglia ettekanne, millega Uibo viis kuulajad maistest sekeldustest taevastesse  sfääridesse. Sinna, kus on harmoonia ja rahu … Milline suurepärane algus uuele muusikaaastale!