Jean-Paul Salomé on muidugi Dumas’ga võrreldes tagasihoidlik tegelane, isegi Prantsuse filmi kontekstis, aga on oma filmi „Naised  varjust” teinud sama snitiga. Režissöör on nimetanud oma filmi inspireerijaks Prantsuse vastupanuliikumise ja Briti erioperatsioonide osakonna SOE kunagise aktiivse liikme ja võitleja, Auleegioni ordeni kavaleri Lise Villameur’i 2004. aastal ilmunud nekroloogi. Too käis 1942. aastast pidevalt okupeeritud Prantsusmaal operatsioonidel ja tuli ühena vähestest eluga tagasi, elas lausa 98aastaseks. Põnevusfilmidele pannakse tihtipeale mingi  ajalooline lehvike pähe. „Naised varjust” on draama sugemetega tubli seiklusfilm, kus peategelanna Louise Desfontaines (Sophie Marceau) läheb koos nelja naismusketäriga natside vallutatud Prantsusmaale tähtsat eriülesannet täitma. Algab verine vastastikune jaht põhimõttel, kes keda. Nende antipood, vaenlane ja hiljem ka peamine sihtmärk, on kõrge natsiohvitser Heindrich (Moritz Bleibtreu). Saksa näitlejatel on natsimölakate  mängimisega leivaraha veel pikaks ajaks garanteeritud, isegi vene filmides ja seriaalides kasutatakse nüüd ehtsaid sakslasi. Samas, hoolimata ühe praegu populaarseima saksa näitleja Bleibtreu osalemisest, Saksa filmilevitajad filmi oma maale kinodesse ei toonud – sakslastel on nii kuradi kõrini sellest Teisest maailmasõjast ja närusest natsiminevikust.

Teiselt poolt viitab see film ka prantslaste konnasilmale: 1940. aastal purustas natsi  Saksamaa armee Prantsusmaa väed natuke rohkem kui kuu ajaga ja marssis Pariisi. Häbiväärsele põgenemisele ja allaandmisele järgnes armetu nn Vichy vabariik. Prantsusmaast sai Saksamaa marionettriik, eesotsas Prantsusmaa rahvuskangelane, Esimese ilmasõja marssal Petain. Vanad kroonikakaadrid, kuidas Saksa sõjaväelased jalutavad mööda Pariisi, kenad mademoiselle’id käevangus, ja krapsakad kelnerid kannavad naerul näoga Hitleri  poistele veini ja napse ette, haakristiga lipud üle Pariisi, Renault kui natsi Saksamaa sõjaväe üks olulisi veoautodega varustajaid, Prantsuse politsei innukas jaht juutidele, et need siis Saksa võimudele üle anda … Seda soola, mida seoses Teise maailmasõjaga Prantsusmaa haavadele raputada, leidub palju. Loomulikult leidis heroilise alatooniga „Naised varjust” heldet rahastamist, olustiku ja dekoratsioonidega on head tööd tehtud.  Paljudele meenuvad ju muidu seoses sõnapaariga „prantsuse naine ja Teine maailmasõda” need, pärast sakslaste väljaajamist tehtud mustvalged fotod, kus kurjad prantsuse mehed lohistavad (oletatavalt) sakslastega seksuaalvahekorras olnud naisi kiilaks aetud peadega paljalt keskväljakule häbiposti.

„Naised varjust” plussiks on kindlasti see, et kaasa teevad praeguse prantsuse filmi olulised naised. Bondi-tüdrukut Sophie  Marceau’d pole ammu näha olnud, kuulsa Depardieu’ tütart Julie’d Eestis ei tunta, lisaks tõusev täht Déborah François ja Marie Gillain (praegu kinos filmis „Coco enne Chaneli”). „Naised varjust” võib vaadata ka perefilmina. Ilus, elegantne, julmalt kirglik Saksa ohvitser piinab ilusaid vapraid prantsuse naisi. Sõda ja kõik see krõbin filmi alguses ja lõpus, nagu pühendatud vapratele naistele, kes võitlesid natside vastu – seda võib võtta kui kujundlikku  dekoratsiooni mehe ja naise igaveses heitluses, armastuse ja vihkamise tõeliselt kirglikku lahingut. Otsige see film üles, vaadake koos abikaasaga, sel ajal, kui teie jälgite süžeekäike, kes kelle ja kuna ning kuidas ära tapab, võib abikaasa üle lugeda, mitu korda viis kaunist vastupanuvõitlejat filmi jooksul kostüüme vahetavad. Võib osutuda sobilikuks sissejuhatuseks erutavatele peremängudele.