Eesti naisheliloojate konkursi lõppkontsert 8. III Mustpeade majas. Kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Kristi Jagodin. Kavas heliloomingu konkursi lõppvooru pääsenud heliloojate (Katrin Aller, Viktoria Grahv, Sirje Kaasik, Merike Kulli, Pille-Riin Langeproon ja Triin Samuel) uudislooming.

Naistepäeval kogunes käputäis publikut Mustpeade majja, kus selgitati välja naisheliloojate heliloomingu konkursi võitja. Novembri alguses kuulutas kammerkoor Voces Tallinn välja konkursi, kuhu saadeti 22 võistlustööd. Ettevõtmise eesmärk oli anda naisheliloojatele võimalus, et nende loomingut esitataks ja populariseeritaks, jäädvustada Eesti heliloomingut ning anda panus siinse koorimuusika arengusse.

Žürii, kuhu kuulusid René Eespere, Riho Esko Maimets ja Lydia Rahula, valis saadetud teoste hulgast välja kuus. Kontsert osutus ühtlasi heliloomingu konkursi lõppvooruks, kus kanti anonüümselt ette Katrin Alleri, Viktoria Grahvi, Sirje Kaasiku, Merike Kulli, Pille-Riin Langeprooni ja Triin Samueli uudisteos.

Konkursi aktuaalsus

Mäletan, kui Triin Koch ütles kaks aastat tagasi Tartu Ülikooli kammerkoori juubelikontserdil, et meie oma naissoost heliloojate kooriloomingut on kahetsusväärselt vähe. Olukord sai Kochile ilmsiks, kui ta tahtis kontserdi­kava esimese poole kokku panna just naisheliloojate teostest. Naisheliloojate põhjendamatult vähesest esindatusest kontserdikavades on kirjutanud eelmisel aastal pikemalt ka Gregor Kulla.*

Kooride püsirepertuaaris on naisheliloojatest peamiselt näha vaid Ester Mägi nime: temal on Miina Härma kõrval peaaegu ainsana väga kogukas koori­muusika portfoolio. Niisiis on naiste vähese esindatuse probleem koorimuusikas pigem seal, et enamikul naissoost heliloojatel on ette näidata vaid üksikud kooriteosed. Kui konkurss novembris välja kuulutati, siis leidis see dirigentide ja heliloojate vestlustes suure kõlapinna ning tekitas elevust.

Kahemõtteline reklaamikujundus

Veebruari algul tuli ühismeedias välja kontserdiplakat, millel on kujutatud kenas haldjakleidis tüdruk laua taga istumas. Mis saaks küll naisheliloojate puhul tabavam olla? Visuaali autor Janno Saft oli lisanud ka olulise detaili – tagurpidi noodi neiu ees. Viimane tekitas pulbitsevat huvi, missugune uus muusika on nüüd naistel valminud, kuid ühtlasi mõjus reklaam ka naisi alandavalt.

Finaalteosed

„Tantsima kutsub sind elu“. Laulupeolik ning kaheksandiktaktimõõdus kulgev laul käsikäes selge refrääniga oli koorile nauditav laulda. Teose tekst oli lauldud väga selgelt, kuid kohati vokaali arvelt. Esimese võistlusteosega tulid esile ka esimesed vokaalsed probleemid. Kammerkoor nimetab end poolprofessionaalseks kooriks, kuid siiski oli viiel sopranil kuue mahlaka aldi kõrval end raske balansseerida. Soprani vokaal jäi kõrgemas tessituuris taha ja kitsaks ning see segas nii rühmasisest kui ka üldist häälestumist.

„Kaugete kuningate hääl“. Teose avavad kenad krigullikud harmooniad ning vahepeal sai esile tulla väga täidlase II aldi kõla. Teose keskel varjutasid kulminatsiooni tenori ja soprani omavahel kriipiv häälestumatus. Palju on teoses kasutatud m-häälikut, mis oli vaid poolel lauljatest avar ja volüümikas ning see andis kohe ka koori kõlas tunda.

„Saalomoni ülemlaul II“ – žürii eripreemia. Intonatsiooniliselt väga keerukate käikudega üle valatud Katrin Alleri teose osa on koorile katsumus, millega saadi viisakalt hakkama. Tekkinud komplitseeritud harmooniaid oleksin tahtnud prooviruumis veel häälerühmade vahel dünaamiliselt ühtlustada, sest akordikõlades ilmnes ebaproportsionaalsust.

Teos on eespool käsitletud lauludega võrreldes lühike (kaks ja pool minutit), konkursi miinimum oli kolm. Hiljem selgus, et tegelikult oli „Saalomoni ülemlaul“ kaheosaline teos, mille žürii ka esitamiseks välja valis. Kontserdil esitati koheosalisest teosest vaid teine. Komponist oli sellise lükke pärast üsna üllatunud, sest tema kunstilises taotluses olid need lahutamatud. „Isegi taktinumbrid lähevad edasi,“ sõnas ta mulle. [Helilooja esitas teose „Saalomoni ülemlaul“ kaks osa konkursile tõesti eraldi ja oli vahetult enne kontserti üllatunud, et kavas on ainult teine osa, kuid ei heida koorile tehtud valikut sugugi ette. – toim] Loodan, et teiste väljavalitud teostega sellisel kujul ümber ei käidud.

„Unelaul“ – koori lemmiku preemia. Eesti üks vanemad regilaule on Kuusalus salvestatud Anna Paalbergi unelaul, mis lauliku esituses algab b-mollis laskuva tertsi käiguga. Triin Samueli koorilaul meenutas mulle kõlamise ajal sedasama rahvamuusikute seas ülipopulaarset unelaulu. Teos algas veidi muudetud sõnadega samade meloodiakäikudega pool tooni madalamas helistikus. Selles olid mitmed unelaulude tekstid justkui kokku sulatatud ning kirjutatud suure kulminatsiooni poole liikuvasse kooriseadesse.

Teos tundus õpilaslikult meeldiv kuni lõpuni, kus hakati valjult sosistama veel kestva tertsikäigu saatel „Mina olen uni“. See mõjus kohatult ja ebavajalikult. Regilaulude kasutamisel ja eriti vaimupärandi tekstide kokkupanu korral tuleb olla kontekstiteadlik ja väga ettevaatlik. Eelmisest sajandist pärit võtteid, nagu sosistamine, tuleb kasutada kohaselt ja maitsekalt. Kui heliloojal ei ole olnud rahvamuusikaga kokkupuudet, siis soovitan pöörduda meie kirjandusmuuseumi väga abivalmite folkloristide poole, kes oskavad kindlasti stiilinõu anda.

„Su looriäär üle läve“ – žürii peapreemia. Konkursil kõige rohkem kompositsioonilist põnevust pakkunud teose autor on Viktoria Grahv. Laul mõjus heliloomingu poolest meisterlikult, eri võtetega käsikäes vahelduvalt ja terviklikult. Selles teoses tuli aga kõige selgemini välja koori vokaalne puudus: soprani katkendlik kitsus kõrges tessituuris. Samuti oli rühma tutti-kohtades erinevate vokaaltehniliste lähenemiste pärast välja kuulda üksikuid eristuvaid hääli. Väga meeldiva üllatuse pakkus teose lõpus Kaarel Telgmaa väike soolo, mis pani loole meeldiva punkti.

„Sirelite aegu“. Pärast kaalukat Grahvi teost ei pääsenud laul sirelite ilust publikus just eriti mõjule. Laul möödub lihtsakoelises armsuses, ilutsemises ja heasoovlikkuses. Teose lõpupoolel ilmnes aga muusikaliselt väga kenasti kujundatud kohti. Häälestumis- ja vokaalprobleemid tulid aga ikka ja jälle esile.

Meesteta ei saa

Ka naistepäeval ei saa naistele pühendatud kontsert mööduda ju meeste loominguta. Koori püsirepertuaari kuuluv René Eespere teos „Voces musicales“ kõlas koori esituses eelnevaga võrreldes viimistletult ja tasakaalustatult. Kontsert lõpetati kooride populaarmuusika valdkonda kuuluva Pärt Uusbergi lauluga „Mis on inimene?“. Dirigent Kristi Jagodin dirigeeris teost meeldivalt inspireeritult ning muusikat liigutavalt.

René Eespere ütles kontserdi lõpus tabavalt, et meesheliloojate teosed repertuaaris olid kaks tõrvatilka meepotis. „Peaks olema naistepäev ja naisheliloojate muusika. Kas ma pean sellest järeldama, et Eespere ja Uusberg on kõige naiselikumad meesheliloojad, või milles asi oli, et me siia kavasse sattusime? Aga suur tänu ettekande eest.“

***

Kammerkoorilt Voces Tallinn ei ole ma varem vokaaltehnika poolest nii lihvimata esitust kuulnud. Kas prooviperioodi planeerides ei oodatud mõne laulu puhul sellise raskusastmega partiisid? Igal juhul on esiettekanne alati heliloojale oluline sündmus ning loodetavasti on poolprofessionaalne kollektiiv nüüd edaspidi plaane tehes targem. Siiski on tagasi vaadates rõõm ettevõtlikkuse üle, et selline konkurss üldse korraldati ning (ka uutele) heliloojatele kirjutamisvõimalus anti.

* Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.