Mingil hetkel muutusid arvustustes oluliseks neljakümnendate algul sündinud naisskulptorid Aime Kuulbusch, Ellen Kolk ja Hille Palm, neist sammukese ajas tagapool tuli juba rida tugevaid isiksusi, kes jäid kohalikel skulptuurinäitustel tooni andma 1980. aastate lõpuni. Ants Möldri töid sellest ajajärgust on muuseumi kogus üllatavalt mitu. Ta oli rohkem vormiga mängija. Tema poolabstraktsed alumiinium-, marmor- või puuobjektid on äratuntavad just talle omase ümaravormilise stiliseeringuga. Kõik on ühtaegu ornament, kaalutletult suhestatud ümar-, keerits- ja nõgusvormide vahekorrad, ilmselge nauding vormi „nikerdamisest” ja siin-seal esile tulev üldistatud naisakt või selle nähtavale tulevad fragmendid. Ilus aus ja rahulik töö, põhjamaiselt tasakaalustatud kompositsioon. Soomes EMMA kunstimuuseumis võib sarnaseid kompositsioone näha rahulikult omaaegsetel nurkrauast ja pealekeevitatud raudplaadiga postamentidel seismas, igast materjalist, kontseptuaalse koormata oma ajastut ilmestamas.
Hindan neid Möldri paariks nädalaks ootamatult avalikkuse ette toodud töid nüüd kindlasti enam, kui näiteks seitsmekümnendate lõpul oskasin. Praegu tunduvad need üllatuslikud ja igati ajakohased. Siis kirjutasid skulptuurist paar-kolm autorit, neistki olid kaks õde-venda, ja praegu tundub, et mõnest kunstnikust „tehti” väheste võimalike näituste vähestes võimalikes arvustustes „nimi” ja mõni jäi tagasihoidlikult oma aega ootama. Muuseumis muidugi midagi kaotsi ei lähe. Ühel hetkel väärtustuvad asjad, mis aastakümneid seisnud, ja senised kuraatorite lemmikud võidakse kauaks hoidlasse sulgeda, nagu ikka pöördelistel aegadel on juhtunud. Üks eksponeeritud puust torso ongi viimane töö, mida Ants Mölder 1991. aastal näitusele pakkus. Ei võetud vastu. Egas midagi. Ants Mölder oli Muhumaa mees. Suved möödusidki Muhumaal. Seal tehti koos teiste Muhu kunstnikega ka mõned näitused. Mälestusnäituse külalised meenutasid Möldrit sõbraliku majaperemehe ja võõrustajana Muhus, ülivarajasi kalalkäike ja pikki õhtusi jutuajamisi. Seinal eksponeeritud joonistusi polnud vist keegi varem näinud. Neid on väga palju järel, tundlikud, haprad pliiatsi- ja pastakamõtisklused. Skulptorite joonistused on alati väga mõjuvad, kahju, et neid pole taibatud senini kuigivõrd talletada. Joonistuste juures muuhulgas on ka üks omakäeline eluloovisand kunstnike liitu astumiseks. Väheütlev ja hillitsetud tekst, nagu tol ajal neid kirjutati, et ebameeldivusi ei tuleks.
Mida siis tegi skulptor, kellele selgitati aastal 1991, et skulptuur kui selline on üldiselt senisel kujul oma aja ära elanud nähtus? Ta suundus populaarkultuuri tegusatele väljadele. Nooremad kolleegid Männid olid loonud vahakujude firma AM Projekt OÜ. Vähem kui paarikümne aasta jooksul modelleeris Ants Mölder üle 45 vahast pea: Lennart Meri, raadiohääl Fred Olbrei, Valdo Pant, aga ka Rootsi kuningapaar, Enzo Ferrari, printsess Diana, Bill Clinton ja teised. Vahapeade žanr on üllatavalt populaarne ja tavaliselt meenutatakse siinkohal muidugi madam Tusso dramaatilist esitlust XIX sajandi algul. Ent näiliselt populaarne žanr vajab modelleerimisoskust ja ka muid klassikalisi portreeskulptori hea kooliga kaasnevaid võimeid nagu süvenemisvalmidus, oskus näiteks kael korralikult pingesse modelleerida ja muudki, mida kunstiakadeemias momendil ei jõuta õpetada. Mälestusnäituse galeriiseintest väljaspoole jääb Ants Möldri monumentaallooming. Siin on olulised 1970. aastail loodud II maailmasõja monumendid Tartu Raadi kalmistul ning PärnuJaagupis. Tema nimega seondub Kudjape memoriaal ning üks kaunimaid tema poolt taastatud Vabadussõja mälestusmärke, Juhan Raudsepa monument Koerus.
