Väravast sisenenu masendus kasvas ruumist ruumi liikudes – aasialik hävituskonveier mõjub euroopalikust hullemini. Kohalik kompartei tappis Hiina kompartei nimel, kuid Mao Zedongi nime kandev bulvar S-21 vastas pole täna ainus, mis vastumeelt tekitab. Vietnami sõja päästmiseks laiendasid ameeriklased selle ka Kambodžale ja Laosele ja läks nii, et Vietnam võitis esmalt USA armee (1975) ja kukutas siis sissetunginult (1979) ka Pol Pothi režiimi, mis oli algusest peale ette võtnud omaenda rahva masstapmise. Džunglisse pagenud Pol Poth jätkas sõdimist aastaid, kuna Pekingi kõrval asus teda kaitsma Washington, sest kurjategija kukutajad olid valed mehed ehk siis US Army võitjad!? Ametlikult öeldi, et polpothlased ja neid asendanud Heng Samrin, Hun Sen jt on kõik ühest ja samast komparteist, mis oli tõsi, ent kas selle nimel tuli ikka hoida polpothlasi ÜROs ja kehtestada embargosid Kambodža vastu? Läks tervelt 13 (!) aastat ehk siis tuli ära oodata isegi kommunismi kokkuvarisemine Ida-Euroopas, et mõista: kommunistil ja kommunistil on vahe. Duchi protsessi kommenteerides oli valitsusjuht Hun Sen piisavalt irooniline nimetamata lääneriikide ja ÜRO aadressil, sest on raske kuulutada tippkommunistid kurjategijateks, kui neil olid mõjuvõimsad toetajad!?
On ju teada, et Pol Pothi eriti ei otsitudki ja ta suri vabana, ent eks peaaegu samasuguseid mänge teatud tegelastega ole mängitud viimasel kümnendil ka Balkani eri paigus. Poliitikas on vastased alati konkreetsed ja suurtel on alati raskusi väikestele allajäämise seedimisega. Sellest ka teinekord suured passimised tõe tunnistamisel. Tänases infomaailmas ei sõltu tõe(sema ettekujutuse) pealejäämine üksnes suurriiklike suutorude suvast. Tegelikult saab piirialadel kohe kindlasti ka objektiivsemat pilti toota ning kui teha seda oskuslikult ja müüa õigetes annustes õiges suunas, võib sündida nii mõnigi kasulik muutus kõigile maalitavas pildis. Täna tuleb selles osas silmas pidada Euroopa (Liidu) uue ajaloo (kooliõpiku) kirjutamise kava, sellele eelneks naabrite ajaloo üldpildi paremustamine jmt. Kas need poliitideed meeldivad või mitte, pole enam meie teha, kuid seda kava saab mõjutada vaid siis, kui ise protsessiga kaasa lähed. Eriti puudutab see meie suhteid idanaabriga, kes impeeriumina on kaks korda rängalt kaotanud: Esimeses maailmasõjas ja rahulikus vormis 1990ndate algul, kui Teise maailmasõja tulemused liiva jooksid. Kreml, kes pole kaotusekibedusest üle saanud, esitab kinnisideena juba aastaid teistele nõudmisi, et nood peaksid meeles ja tunnustaksid tema võitu sõjas, olenemata režiimist ja kannatustest, mille kommunistlik totalitaarsus muule maailmale kaela tõi. Ehkki kaks kurjategijat töötasid isegi maailmasõja päevil peaaegu kaks aastat käsikäes, viis omavaheline sõda ühe võitjate leeri ja kohe läks lahti vahetegemine isegi koostöö ajal tehtu osas: Hitler okupeeris 1940. aastal Prantsusmaa, Stalin annekteeris Baltimaad – ent üks vallutas ja teine vaid vabastas. Kahe kurjategija ohvrite käitumise hindamine käib samade mallide alusel, sest sõja ühest algatajast sõja võitja rolli pääsenud Moskva teeb jätkuvalt kõik oma osa ühekülgseks jäädvustamiseks ajaloos.
Järjekordse vastukaaluna natsismi ja kommunismi võrdsustavatele otsustele võeti Venemaa algatusel 19. novembril ÜRO peaassamblee 3. komitees vastu rassismivastane resolutsioon (kusjuures USA oli ainsana vastu), kuhu pikitud sõnad „natsism”, „Waffen SS” jms võimaldavad Kremlil seda dokumenti kasutada oma traditsioonilistes Ida-Euroopa naabrite vastastes propagandarünnakutes. Ees aga terendab järjekordne Nõukogude Liidu võidu ümmarguse aastapäeva tähistamise tulevärk, mis vaevalt et erineb eelmistest. Kui seda perspektiivi silmas pidades siiski katsuks tuua teatud pööret ajaloo mõistmisse selles pikaleveninud propagandasõjas?
Mäletatavasti on Moskva üritanud viimastel aastatel MRP-d õigustada Müncheni tehingu ja sellele järgnenud sobingute kirjeldamisega, mis ei osutunud viljakaks – Kremli süü oli selgelt suurem ja tõsisemate tagajärgedega. Ent kui läheneda sellele ideele pisut teisiti. Igal juhul minu õppetöö-kogemused Venemaa õpikute najal haritud noortega kinnitavad, et oleme õigel teel, kui panna rõhk sellele, kuidas rahvad ise hindasid teise maailmasõja võitjaid. Loomulikult jääb Stalin kõrvale, Roosevelti näitajaks on tema tagasivalimine, ent kummalisel kombel ei leia üldsegi käsitlemist ja esiletoomist Churchilli ja tema taga olnud Briti konservatiivse kamarilja läbikukkumine kolmel järjestikusel valimisel juunis 1945 ja 1950 ning ka oktoobris 1951, kui leiboristid said rohkem hääli, ent kehtiv valimissüsteem andis rohkem mandaate ja võimu taas Churchilli konservatiividele. Pretsedenditu fakt sõdade ajaloos: rahvas hääletab võitja demokraatlikult maha. Hiljem on see ajaloost aga nii osavalt välja kirjutatud, et tihti jääb isegi leiboristide ja nende juhi Clement Attlee’ olemasolu (kes siis ikkagi osales NATO loomises?) mainimata.
Põguski pilk toonasele valimiskampaaniale kinnitab: britid andsid selge hinnangu 1935–45 võimul olnud seltskonna kogu poliitikale, nii sõjaaegsele kui ka sõjaeelsele, k.a kurikuulus appeasement’i poliitika, Müncheni sobing jms. Sealjuures ka Churchilli sõjaaegsetele sahkerdamistele, millest – niipalju kui need sõja päevil avalikkuse ette jõudsid (ilmsed venitamised, eksiilvalitsused jmt) – oli raske vaid n-ö õigesti aru saada. Mööngem, et Churchilli kui sõjaaegse liidri kultus on paljus kunstlik ja loodud (ka Churchilli enda kirjanduslike ponnistuste tulemusena) tagantjärele. Faktiks jääb, et temast kui sõja juhist ütles rahvas lahti esimesel võimalusel ja tegi seda veel kaks korda. Selle tõe selge väljaütlemine kergendab ju kohe ka tõe väljaütlemist Stalini kohta: ega ainult ühel võitjal olnud patud, need olid teiselgi ja rahvas väljendas seda kõigile arusaadavalt!
Elik – Moskva suhtumine Stalini tegevusse võib muutuda juhul, kui lääne ajaloolased demütologiseerivad pisutki ettekujutust Churchillist. Katseid on tehtud: 2004. aastal tõstatasid Poola ajaloolased küsimuse, miks Churchill ei survestanud Stalinit Varssavi ülestõusu päevil, ent London reageeris lihtsalt üleolevalt. Aeg on siiski edasi läinud ja miks mitte tõstatada kümnete rahvaste saatusest rääkides Stalini toimetamiste kõrval ka Churchilli käitumise küsimus. Kas või kurikuulus mõjusfääride jagamine oktoobris 1944!? Pealegi on kõigile toeks briti valijate kolmekordne selge arvamus. Kodune ajalooteadus teeb läbi järjekordset paigalmarssi, sest tähelepanu äratavad vaid soomlaste raamatud Eestist ja MR P-d osati ära märkida üksnes 20 aasta taguse trükise uue ilmutamisega. Lisatud oli küll paar tollal välja jäänud materjali, ent ei midagi sisulist. Justkui polekski vahepeal midagi uut selgunud. „MR P juubel jätkuvalt kolmekesi,” tõdesin Sirbis 11. septembril ilmunud artiklis. Ja kuigi kohe sõlmiti Venemaa lepingud LõunaOsseetia ja Abhaasiaga, mis sünniajalt (17. IX) meenutasid Poola seljatagant ründamist ja olid selges suguluses 2. XII 1939 sõlmitud NSVL-Soome Rahvavabariigi lepingutega, ei ole keegi üritanud kokku võtta nelja Balti riiki või kõiki kuut MR P tõttu kannatanut. Ehkki möödunud aeg – 70 aastat – seda selgelt soosis. Uued ideed sünnivad ikka üksteist kuulates, mitte üksi olles. Viimasega saavad hakkama vaid soomlased, kes märkisid isegi Talvesõja alguse 70. aastapäeva ära üksi ehk siis teistest MR P ohvritest eraldi.
Aga neist võib aru saada: lähedaste poolt hüljatuna tuli Soome Nõukogude armeega toime, nagu suutis, ja saab tänagi üksi hakkama. Kuid see hakkamasaamine peaks ikkagi pinda käima nende järeltulijatele, kes ei julgenud 1939. aastal Soomet toetada. Tuletan meelde, et kui Rahvasteliit arvas 1939. aasta 14. detsembril oma ridadest välja Soomele kallale tunginud Nõukogude Liidu, eelistasid Eesti, Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Taani, Bulgaaria, Hi
ina, Šveits ja Mehhiko jääda erapooletuks. Seisus, kus kümned riigid on juba üksteise ees vabandanud teatud minevikusammude pärast, siis – kas ka meie ei peaks vabandama oma hõimuveljede ees, et meie riigi ladvikul polnud toona julgust neid toetada? President Ilves küll juba vabandas selle pärast, et Eesti territooriumi kasutati Soome pommitamiseks. Vabandamine 1939. aasta 14. detsembri hääletamisest eemalejäämise pärast oleks siiski märksa tõsisem ja eeskuju andvam samm – pole mõtet loota suurtelt uut sõna ajaloo kohta, kui väiksed ise on vaid pidevas ehkteisedteevadseisus. Pealegi parandaks vabandamine Soome ees avalikkuse arvamust Eestist välispoliitilise läbikukkumise pärast aastail 1939-40.