“Wildlife documentaries” on mustvalgete tekstimaalide sari, range ja kontseptuaalne akt.
Maalide aluseks on ürgse looduse dokumentatsioonid – helisalvestised, videod ja fotod, mis on avatud arvutiga tekstitoimetamise programmis.
Selle meetodi nimi on “funktsionaalne valeinterpretatsioon”. Tõlgendades looduspilte ja helisid tekstina, on saadud tulemuseks tekstiräga, omamoodi teine loodus, vigane tõlge, mis jääb sama mõistetamatuks nagu loodus, samas uuritavaks ja imetletavaks. Saadud tekstidest on maalitud kontseptualismi kuiva esteetikat järgivad “loodusmaalid” (õli, lõuend, 65×81 cm).
Loodusvormidesse on kirjutatud kood mida me ei suuda lugeda. Looduse lahti-kodeerimisel polariseeruvad maagiline ja ratsionaalne teadmine, oleneb kas keelefilter jääb vahele v mitte.
Nii puutumatu looduse kui vaid masina jaoks tähendusliku tekstiräga sarnasus on selles, kuidas toimub koodi lugemine – nii ühel kui teisel juhul näeme me nii elemente mida arvame end ära tundvat (kuid mille tegelikud omavahelised suhted jäävad üldjuhul hämaraks), kui üritame leida sealt meile juba tuntud koodide loogikat, sobitada seda oma kogemusele ja tõlkimismasinale. Tekstifailina avatud looduspiltide (ja -helide, -videote) tõlkes hakkavad ilmuma aritmeetilised valemid, kirjavahemärgid, mis annavad emotsionaalse väljendusrikkuse juhuslikele kombinatsioonidele a la “b”e■)=x%” (nagu looduses tekib tähendus visuaalse- või vormianaloogia põhjal), tõuseb küsimus
kadreeritusest ja kaotsiminevast, kuna kaotsiminev osa on teatavasti lõpmatuse teises otsas. Mingi osa sellest on arusaadavas märgisüsteemis. Tähenduslikus mõttes igavesse hämarusse jääv osa viitab aukudele teadvuses.
Metsik ja puutumatu on loodus, selles on rohkem paljusust kui antropotsentristlikus kultuuris (määratud valikud, kehakonfiguratsioon, etteantud kultuur, keel, käitumis-vormid, evolutsiooni käigus välja kujunenud parameetrid etc). Loodus on kui kiri mis eelneb kõnele, semioos, kus ei osale registreeriv ja kogemusi akumuleeriv teadvus. Kui keelefilosoofia üritab dekonstruktsiooni kui tõlkeoperatsiooni kaudu pääseda
mittemetafüüsilisse mõtlemisse, siis “funktsionaalse valeinterpretatsiooni” meetodiga, kus tõlge seisneb vaid masinlikus operatsioonis (tegelikult täpsustõlkes) pääseme me pigem kaosesse. Koode tõlkides kaovad tähendused, aga tuleb nähtavale tähenduste
puuduolek.
…
Mulle meeldib metsikloodus, seal reisimine ja selle salvestamine. Aga ma ei ole see kes teeks loodusfotode/videote/helide näituse.
Külalisesinejad Thetloff, Volkmann ja Proosa teevad igaüks ühe foto, kus eksperi-menteeritakse “loodusmaali” mõju ruumile/situatsioonile/inimestele.
KI WA
Näitus jääb avatuks kuni 23. jaanuarini 2010.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.