Mitte ainult ulme

Kanadalasest James Cameroni senisel loometeel on mitmed selged tunnusjooned: suurejoonelisus, dramaatilisus, uue tehnoloogia võimaluste katsetamine, tulevikumaailmad. Meenutagem näiteks, et Cameron oli esimene, kes 1980. aastate lõpul sai hakkama esimese peaaegu tervenisti vee all üles võetud mängufilmiga  „Sügavik”, ning ka seda, et ta on ühe kõige suurejoonelisema filmi „Titanic” autor. Need tunnusjooned tulevad ilmsiks ka „Avataris”, ent siiski oleks ülearu kergekäeline sildistada Cameroni uus linateos lihtsalt „suurejooneliseks ulmefilmiks”. Niinimetatud ulmežanri kirjandus- ja filmiklassikasse kuulub hulk teoseid, mis on oma mõneti utoopilisele vormile vaatamata sügavalt filosoofilised inimloomuse uurimused:  meenutada võib näiteks Arthur C. Clarke’i „Linna ja tähtesid” või Stansiław Lemi (ja hiljem Andrei Tarkovski) „Solarist”. On’s Tarkovski „Solaris” ulmefilm? Küllap, aga ta on ka midagi hoopis olemuslikumat ning omamoodi on seda ka Cameroni „Avatar”. (Cameroni biograafiasse kuulub teatavasti ka kultuslik „Aliens”, millel on samuti oma filosoofiline mõõde täiesti olemas.)

Küllap kõige ilmsem „muu mõõde” on  „Avataris” Cameroni sotsiaalpoliitiline kriitika Ühendriikide terrorismivastase sõja ja selle meetodite pihta. Kuigi ma olen kaugel islamiäärmuslaste pooldamisest, võib ju siiski meenutada, kuidas president George W. Bush enne Iraagi ründamist väitis end omavat kindlaid andmeid Iraagi tuumarelvaprogrammi kohta ja kuidas suurema tähelepanuta selgus hiljem tõsiasi, et ei tuvastatud mingeid reaalseid märke seesugusest projektist. Sama vähest  tähelepanu pälvi seegi fakt, kuidas sissetunginud väed purustasid ja rüüstasid suure osa Bagdadi rahvusmuuseumist, kus oli talletatud ühe maailma teadaolevalt vanima kultuuri säilmeid. Seega on rohkem kui sümboolne, kui „Avataris” tulistatakse iidvana puu pilbasteks pelgalt selleks, et kätte saada selle juurte all lasuv unobtainium’i maak – pole vist raske tõlgendada seda veidra nimetusega ainet nafta  “ruutastmena”. On selge seos, et Ühendriikide rõhuv pahameel Iraani väidetava tuumaprogrammi vastu lahvatas vahetult pärast seda, kui Iraan oli teatanud, et vahetab naftaga kauplemisel dollari euroga. Ja kui veel kaugemale ajalukku vaadata, võib ju meenutada sedagi, et ennast demokraatia suurimaks kaitsjaks kuulutanud Ühendriigid rajati omal ajal põlisrahva ulatusliku hävitamise tagajärjel ning et tegu on ainsa riigiga maailmas, kes on tuumarelva  ka käiku lasknud. Cameron on seepärast tabavalt irooniline, kui ta paneb kolonel Quaritchi (mängib Stephen Lang) suhu näiliselt ülla ja patriootilise üleskutse: „Me võitleme terrori vastu terroriga”. Terror, millele filmis suuresõnaliselt vastu astutakse, pole aga tegelikult midagi muud kui põlise rahva ülesastumine oma maa ja eluviiside kaitseks. Quaritchi traktaadid on justkui mõne riigijuhi kõnest otse maha kirjutatud – ja  miks ei võikski nii olla?     

Kõige alus on teadvus

Cameroni kriitika on aga ka laiem, maailmavaateline.  Juba filmi pealkiri, „Avatar” viitab vanadele kultuuridele ja filosoofiatele, otseselt Indiale (sanskriti keeles tähendab avatara laskunut), Jumala või mõne jumaluse kehastusele “surelike” maailmas. Peale pealkirja ja „avataride” sinaka ihuvärvi, mis ühtib hindude Krišna jumalusega, Cameroni filmil India õpetustega küll rohkem otsest seost ei ole; pigem võib siin ära tunda indiaani hõimude tavade ja maailmanägemise mõjutusi. Planeet, kus tegevus  toimub, kannab aga nime Pandora too on kreeka mütoloogias nii-öelda maaema. Eelkõige kajastavad „Avatari” vastaspooled, s.t sissetungijad ehk inimesed ja põliselanikud ehk nn primaadid, kahte vastanduvat maailmavaadet. Kui üks neist seisneb omaenda ülimuslikkust uskuvas ja kiire tuluga arvestavas ratsionalismis, siis teise puhul kogetakse maailma märksa sügavamal ja peenemal tasandil – nähakse ennast osana suuremast tervikust  ning käsitletakse oma eksistentsi ühe avaldumisena pikemas või suisa igikestvas protsessis. Ajastul, mil kristluski enamasti väidab, et hing on ainult inimesel, mitte muul elusloodusel, on looduse ekspluateerimine tehtud moraalselt lihtsaks ning Cameroni esitatud maailmapiltide vastandus on seega kahtlemata aktuaalne. Inimene on kuulutanud end looduse ja evolutsiooni kuningaks, justkui unustades, et ta ise on tegelikult ainus, kes kinnitab  oma seesugust positsiooni, aga unustab samas, et kuninga kohus peaks olema kõigi alamate eest hoolt kanda, mitte nende äratarvitamine oma meelelise mugavuse nimel. Niisamuti on inimene kuulutanud, et tema evolutsioon on jätkuv ning praegu ollakse senise arengu kulminatsioonipunktis.

Ent ka seda seika ei kinnita keegi teine peale tema enese ning kui arengu määratlemiseks kasutada muid kriteeriume kui tehnokraatlikud teadusekesksed  hinnangud, võib see väide üpris kergesti koost laguneda. Kuulutanud füüsilise tajutavuse reaalsuse kindlaimaks tõestuseks, on inimene minetanud paljud võimed, mis võiksid tema eksistentsi loomupäraselt saata. On ju pehmelt öeldes irooniline, kui teadus keeldub teatud nähtusi tunnistamast pelgalt seepärast, et ei suuda neid oma seadmetega mõõta, välistades võimaluse, et need nähtused on olemas,  ja väites, et teadusel pole nende mõõtmiseks vajalikke seadmeid või et inimene ise on tegelikult palju suurema tundlikkusega seade kui mis tahes tehnokraatlik aparaat. Kui nõukogude ajal võidi irvitada võimude katse üle jõgesid tagurpidi voolama suunata, siis tegelikult kajastab tänapäeva mõttelaad kõikjal „arenenud” maailmas üsna samasugust suhtumist: inimene on seadnud end jumala rolli. Teadvuslikud puud, kaslase välimusega ning  inimesest kõrgema teadvusega olendid, eri liikide teadvuste ühendumine, looduse kui terviku loomupärane tasakaal – nagu kaevanduskorporatsiooni juhi Parker Selfridge’i (Giovanni Ribisi) tegelaskuju tabavalt väljendub – need paljud ütleksid ilmselt selle kohta: „Mida paganat sa suitsetanud oled – puu on ju puu!”. Ent ka Cameron ise kinnitab „Avataris”, et kruusi, mis juba täis, pole võimalik vett juurde valada. Teisisõnu polegi inimesel, kes elab fikseeritud  maailmapildi ja tõekspidamistega ning eirab kõiki teistsuguseid lähenemisi, võimalik midagi uut õppida – ja olgu ta siis õnnelik oma hingetu ratsionalismi, oma enesehaletsuse, eneseimetluse, oma sisutu loba, oma „lahja õlle ja siniste teksade” (Cameroni sõnad) üle. Olgu ta õnnelik selle üle, et jätab end oma nägemise ja elu muutumise hirmus ilma võimalusest kogeda maailma ja ennast märksa mitmekihilisema ja ebamateriaalsemana,  kui tema arvamusliidrid seda lubavad. Kui inimtõug oma enesehävituslikkuse tõttu ükskord sellelt planeedilt kaoks, kaotaksid sellega ilmselt vähesed peale inimese enda. „Me hävitasime oma ema,” näeb Cameron ette planeedi tulevikku. 

Klišeed: poolt ja vastu

Filmitehniliselt on muidugi tõsi, et „Avatarile” saaks mõndagi ka ette heita. Hollywoodile tüüpiliselt pääsevad kangelased viimasel sekundil, headus võidab kurja, võiks ka öelda, et enamik tegelasi on visuaalsest 3Dst hoolimata üsna ühemõõtmelised jne. Üks suurejoonelisuse häirivamaid kaasnähte on tihtipeale kulunud  narratiiv ning tüüpemotsioonidele panustavad lahendused. Ka „Avatari” narratiiv on iseenesest väga levinud lugu; viimaste aastate filme meenutades tuleb ette näiteks Edward Zwicki „Viimane samurai”, mille loost erineb „Avatar” põhiliselt vaid teistsuguse olustiku poolest. Varasemast meenub näiteks Kevin Costneri režiidebüüt „Tantsides huntidega”. Tõsi on seegi, et sisuliselt jõuab „Avatar” esimese kahe tunniga lõpule ning viimased 30-40  minutit on rohkem kohustuslik loo lõpuleviimine ja happy end. Ent narratiivi lihtsus näib „Avatari” puhul olevat taotluslik: soovides öelda midagi endale olulist võimalikult paljudele, tuleb see
paratamatult rüütada küllalt lihtsasse ja üldmõistetavasse vormi. Cameroni geniaalsus väljendub selles filmis ennekõike originaalse visuaalse maailma imepäras ning selleski, et on ka üksjagu kulunud narratiivi peale suutnud ehitada  siiski sedavõrd mõjusa sõnumi. Ma usun, et 3D kõmust hoolimata ei peaks „Avatari” puhul laskma end vormist liigselt häirida. Cameroni filmi suurimaks väärtuseks on just ta sõnumlikkus ja näib, et Cameron ei vaevagi end kriitikute arvamusega. Küllap ta teab, et inimest, kes on juba ette otsustanud mitte uskuda, ei veena mitte miski. Pealegi, võib-olla pole asjaolu, et mitmed Cameroni tegelaskujud jäävad kogu filmi jooksul üsna  ühemõõtmeliseks, teab kui ebarealistlik. Kui palju on siis inimesi, kes ka sisuliselt elavad märkimisväärselt „mitmemõõtmelist” või mitmetahulist igapäevaelu? Režissööri nägemus sõjaväeülemaist, nagu ka oma unobtainium’i taga ajavast magnaadist on ilmselt hoopis nende reaalsete vastete pehmendatud variant ning reaalsus võib ses osas osutuda veelgi ühemõõtmelisemaks, kui Cameron seda kolmes mõõtmes on otsustanud näidata. 

Sümpaatne, et Cameron on peaosadesse valinud suhteliselt tundmatud näitlejad – mõnigi kuulsus oleks võinud peategelaste Jake Sully (Sam Worthington) või Neytiri (Zoe Saldana) rollis varasema pagasi tõttu välja näha ebausutav või lausa naeruväärne. Mõlemad osatäitmised on head, ent eriti väärib esiletõstmist Zoe Saldana, kuna just tema tegelaskuju vahendab vaatajale Pandora loodusrahva ja maailma peenema olemuse. Oma lihtsa ja  emotsionaalse esitusega suudab Saldana tõsta selle peaaegu et pühadusse ning edasi anda sedagi, mida silmale ei näidata. „Avatar” on oma kommertsiaalsusest ja ülereklaamitusest hoolimata üks värskemaid filme, mis viimasel ajal linale tulnud, ning võiks usutavasti huvi pakkuda kõigile, kelle kunstimaitse pole äärmuseni rafineeritud. Muide, vaadanud filmi ära nii 3Ds kui 2Ds, võin kinnitada, et elamuslikku vahet tegelikult õieti   polegi.