Ettelil on madal hääl. Mitte tiiskant, vaid alt. Ka Etteli ehted on mõneti musikaalsed. Tundub, et ta on muusikast ehtesse kaasa võtnud oskuse toimetada rütmi, rõhu ja  pausiga, hääl liigub nõtkelt üles-alla, paigas on kontrapunkt. Kooskõla üle ei saa kurta. Dissonantse ei märka. Ja veel. Ta ei kaldu oma töös müsofiiliasse, ei põe haiguslikku kiindumust mustusesse. Läänes steriilse eluvõõra korrastatuse ja puhtuse vastumürgina võrsunud inetuse esteetika on ammu ka meie ehtekunsti jõudnud. Ettel ei karda olla ilus oma töödes. Need on läbikumavalt siirad.  Kaelaehte lumivalgest portselanist graveeritud väänlibled kinnitavad, et loodus on ammendamatu sümbolite padrik. Violetse varjundiga tumepunane kivi – madala häälega – almandiin-granaat nende vahele kiilutuna ja hõberaamistuse tasane tujukus panevad tihniku helisema. Meeleline kujund selles töös ei ole end reetnud ratsionaalsusele. Nagu bel canto puhul: tajukoodid on ju tuttavlikud,  kuid elamus alati uus.

Tavasti-nimelist stipendiumi antakse välja aastast 1998. Stipendiumi üleandmisel nimetas kunstiakadeemia rektor prof Signe Kivi, et nimelisi stipendiume on akadeemias küll mõni veel, kuid nii pikaaegselt ja püsivalt on noortele kunstnikele stipendiumi välja andnud vaid perekond Tavast. Tänu ja tunnustus neile.