Remo Randveril oli väljas „vana hitt”: 2008. aasta maal stiliseeritud lainetel ujuva kollase pardikesega, kes mõtleb: „Lõunasse! Lõunas saab keppi!”, eksponeeritud koos tätoveeritud seakamarast lipuga. Randveri teose läheduses olnud Margus Tiitsma alias Sorge assamblaažil „Linnumees lehvitab rahvale” sekundeerisid maalitud figuurile kinniplaasterdatud kuuliaukudega märklaud, antiikse välimusega dokumendid ja EN SV lipp – viimane tundub kuraatori/kujundaja tahtel astuvat dialoogi Randveri minimalistlike merelainetega. Rait Pärja „Kultuuri lipulaev”, õllepudelikorkidest lipp, oli otsapidi torgatud plekkvanni, mis on täis Pärja erinevas hävinemisstaadiumis portreeskulptuure.
Liigagi sirgjooneline kriitika kultuuri rahastamise suunas. Janno Bergmann on oma „Kaduvike maastikena” pealkirjastatud fotoseerias jäädvustanud maalilisi pindu, milletaolised on inspireerinud tohutut hulka ekspressiivseid maalijaid – Anself Kieferist Jaan Elkeni, Valeri Vinogradovi ja Eda Lõhmuseni. Meeland Sepa installatsioon „Harjutusi noorele iseseisvaks eluks” oli seekordse Pärnu kunsti aastanäituse üks meeldejäävamaid ning teravamaid teoseid. Maailma kaart, kuhu on tulistatud Eesti rahvuslippe kandvad nooled. Vibu ja pseudonaivistlik, rukkilille ning kirja „Eesti” kandev nooletupp. Ning koopiamasinast läbi käinud, raamitud foto kunstnikust endast noore ja ilusa mehena, sellele lisandub järgmine kalligraafilises kirjas pöördumine (autori kirjaviis): „Hei noored! Tõmmake nahhui siit Eestist, kogu maailm on Teile avatud, Teid võetakse avasüli vastu ükskõik kus, ükskõik millal, andke aga minna!!! Te olete ju nii andekad, nii isikupärased, nii läbilöögivõimelised, et lausa oksemaitse tuleb suhu…
Soovin Teile tuult tiibadesse!! Oma aja maha maganud onu Meeland”. Seda võib võtta nii iroonilise kommentaarina noorusekultusele, Eesti Nokia otsimise, ajude ning töökäte äravoolule ja emigratsioonile kui ka noortel lasuvale survele end tõestada välismaal nüüd, kui peaaegu kogu maailm on meie ees formaalselt lahti; sellele vastandub vanema põlvkonna kibestumine – neil polnud omal ajal võimalust end mujal proovile panna. Lõikavalt eneseirooniline avaldus igal juhul, adresseeritud nii Pärnu kui Eesti kunstnikkonnale või isegi kogu Eesti rahvale. Kaarel Kütase „Sõnatu”, okastraati raamitud graafilise lehe teemaks on natuke kulunult mõjuv pronkssõduri temaatika; Billeneeve fotode „Igikestev enesefetiš ehk põgeneva pruudi fotod” keskmes on tema enese ekstravagantne kuvand nagu ikka. Pusa psühhedeelsete mustritega kaetud maalidele („Mikromaania I, II”) oli lisatud autori vana koolitöö, ütlemata ilmekas kipsist autoportree, mille põsesarnale on nüüd maalitud Eesti lipu värvid. Maskides täisfiguuridega kolmikportree / armukolmnurga portree autor Mila Balti säras ka seekord, boonusena terav pealkiri (autori kirjaviis muutmata): „OLLA ON LIHTNE . ELADA RASKE EH K SA OLED NII ILUS. TÄNA MA ARM ASTAN SIND”.
Sirami „7 aastat õnnelikku armastust” osutus kaheks natüürmordiks, millest ühel domineerib samuti maskikujund, ning lipuks, mis on kokku õmmeldud vaikeludel kujutatud kangastest ning pesutükkidest. Academia Non Grata legendaarne tudeng, sügavalt usklik vanatädi Asta Isak tegi sel näitusel comeback’i naivistliku religioosse maalijana ning tema teosed harmoneerusid üllataval kombel naabriga sel näitusel: Katrin Rüütli eksponeeritud minimalistlike variatsioonidega ristilöödu teemal. Oluline žanr Pärnu kaasaegses kunstis on performance, mis oli esmapilgul varjatult, kuid tegelikult seda enesestmõistetavamalt esindatud ka sellel näitusel. Kuraator Andrus Joonas eksponeeris lisaks maalidele („Linnalegend”, „Südamelaul”) oma paljudes aktsioonides kasutatud kuldset kiivrit ja rühmitus Nongrata performance’i-fotosid ning skeeme.
Ville Karel Viirelaid aga esines näituse avamisel tummfilmiliku stand up koomika võtmes performance’iga. Palja ülakehaga, paremal õlal autori kunstirühmitust Cnopt tähistav C-täht ning rinnal kiri „Diletant” koos paremale osutava noolega, seisis Viirelaid vaikides kord ühe, kord teise näituse avamisele tulnud „võtmeisiku” või „VIPi” kõrval, jätmata vahele ka kõnet pidanud kuraatorit. Parafraseerides legendaarse underground-bändi Suicide laulu „Frankie Teardrop” sõnu („We are all Frankies …”) – kellegi jaoks oleme me kõik diletandid …
