Sisearhitektide liidu näitus „80 aastat sisearhitektuuri õpet“ EKA galeriis kuni 5. I 2019. Kuraator Karin Paulus, kujundaja Toivo Raidmets, Stuudio Stuudio graafiline disain.
Üle pikkade aastate kunstirahvas rõõmustab – kunstiakadeemial on nüüd päris oma maja. Uuele elule ärkamine teeb südame soojaks ka vilistlastel. Just nemad mäletavad aegu, kui õppurid olid mööda linna amortiseerunud hoonetesse laiali pillutatud. Mälestuste lõkke ääres on praegu põhjust end soojendada sisearhitektidel, sest sisearhitektuuri õppe algusest täitub kaheksakümmend aastat.
Näituse „80 aastat sisearhitektuuri õpet“ avamisel oli EKA galerii pilgeni rahvast täis. Teel avamisele kujutasin ette, et näen seal erialal alustanute koltunud paberil kavandeid ja nooruspõlve fotosid. Nii oligi.
Kuraator Karin Paulus on andnud selle näitusega suurepärase ülevaate väga suurtest muutustest sisearhitektuuri-hariduses algusaastatest tänapäevani. Välja on pandud toredad leiud iga kümnendi koolitööde seast: projektid, mööblinäidised, maketid ja vanad fotod koolielust. Ekspositsioon algab käega joonistatud kavanditest ja lõpeb kõike võimaldava digiajastu kavanditega. Koolitööde teemavalikus kajastub selgelt ajavaim ja riigi arenguaste (valitsev ideoloogia). Esimesed on just mööblikavandid, sest eelmise sajandi alguses alustati väikestest mööblitööstustest. Stalinismi ajal kujundati vaid autahvleid ja punanurki, sisearhitektidele huvi pakkuvaid kujundustöid aga nappis. Kuraator on valinud näitusele arhiivis leiduva hulgast võimalikult eriilmelised näited.
Valiku tegemine oli kindlasti keeruline. Pilkupüüdvate eksponaatide tihedasse ritta seadmine nii, et need ka mõjule pääseksid, nõuab teema valdamist, kuid Paulus on sisearhitektide käekäiguga väga hästi kursis. Eks näituse üldmulje natuke kirju ole, aga need aastad ongi olnud äärmiselt kirjud ja huvitavad. Näituse on kujundanud ja kogu virvarri tervikuks liitnud sisearhitektuuri osakonna pikaaegne juhataja Toivo Raidmets.
Väljapanekus on suur osa toolide päralt. Läbi aegade on olnud sisearhitektuuri õppijate üks tähtsamaid ülesandeid tooli kavandamine ja töökojas ise selle valmis meisterdamine. Näeme meeleolukat pilti, kus läbisegi klassikalisemaid ja fantaasiarikkamaid katsetusi. Enamasti on need nooremate lõpetajate toolid, varem lõpetanutel neid palju alles polegi.
Märkamatult olen isegi jõudnud vanemate vilistlaste sekka – ja on, mida mäletada. Minu mälestused kooliajast on seotud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk ERKIga. Nii nagu on muutunud vastavalt riigikorrale kooli nimetus, on ka eriala mitmeti nimetatud. Minu diplomil seisab näiteks määratlus „mööbli- ja ruumikujundaja“.
Erialane õppetöö käis Tõnismäel Õllepruuli tänaval endises Laidoneri villas, teiste erialadega ühised ja lisaainete loengud olid aga Tartu maantee peamajas, mis seisis seal tollal oma algupärasel kujul. Villa, kus pesitsesime, oli amortiseerunud ja halvasti hooldatud, ent uhkemat sorti arhitektuuriga, kõrge ja laia paraadtrepiga. Seal oli ahjuküte, sageli olid kütjateks poiss-tudengid ja vahel pidime küttepuid keldrisse ladustama.
Õppetöö oli tänaste võimalustega võrreldes algeline. Projektide vormistamiseks oli kasutusel joonsulg, millele tušši vahele toppisime. Kooli viimastel kursustel ilmusid esimesed rapidograafid, aga neid jagus vähestele. Naljalembesed tudengid joonistasid projekte pastakaga, mille peale õppejõud marru läksid. Kavandeid tegime pliiatsite ja pastapliiatsitega. Muuseas, kui pastapliiatsid tühjaks said, käidi neid spetsiaalsetes punktides täitmas. Puidutöökojas valmistasid meistrid värvitut puidulakki vanadest filmilintidest, peitsitoone tehti aga riidevärvide baasil.
Kuigi 1960ndadatel oli juba palju kiidetud sulaaeg, elasime ikkagi Nõukogude Liidu „viljastavates“ tingimustes. Kõigest hoolimata nautisime oma kooliaega. Meie Eesti-aegsed õppejõud suutsid oma vaimsusega meisse istutada eetika, väärtused ja usu, et meie rahva kultuur oli, on ja jääb. Kateedrijuhataja oli äärmiselt intelligentne arhitekt Edgar Velbri, alati soliidse pintsaku ja kikilipsuga, tema nõudlik ja asjalik õpetusviis ei jätnud võimalust teda mitte usaldada. Professor Edgar Johan Kuusik oli järsk ja otsekohene. Oma kavandeid läksime talle näitama, prügikast kaasas, et lasta tal meie looming sinna läkitada. Leo Soonpää luges kunstiajalugu ja tutvustas mõnusa huumori ja irooniaga sotsialistlikku realismi. Arhitektuuriloost rääkis vanahärra Ernst Ederberg, kes oli palju reisinud ja maailma näinud. Kuulasime andunult Egiptuse püramiide näinud mehe pajatusi ja unistasime võimatust.
1960ndatel viisid tollal noored ja andekad õppejõud Väino Tamm ja Vello Asi sisearhitektuuri maine uutesse kõrgustesse. Nii sai alguse omanäoline koolkond ja uus ajastu. Ranged ja nõudlikud olid mõlemad nii enda kui ka tudengite vastu. Särav ja energiline noor Leila Pärtelpoeg innustas Eesti interjööri ja mööbli ajalugu avastama. Kuna tolleaegsed grupid olid väikesed (4–6 inimest), jagus aega õppejõududega pikemalt suhelda, ka vabal ajal. Läbisaamine oli sõbralik, meisse suhtuti kui tulevastesse kolleegidesse.
See oli aeg, mil ainuke aken maailma oli Soome televisioon. Nii vaatasimegi oma õpetajaile usaldavalt alt üles, kuna see oli enam-vähem ainus viis targaks saada – võimalust nupule vajutades end maailmas toimuvaga kurssi viia ju polnud.
Riiklikul tasemel suhtuti ERKIsse teiste kõrgkoolidega võrreldes pisukese eelarvamusega ja lasti meil omamoodi olla. Kõik kommunismi ülistavad ained olid küll õppekavas, aga õppejõud pidasid meid arvatavasti lootusetuteks ja loengutes rohkem lõõbiti. Koduses Õllepruulis käis vilgas elu: tegime palju tööd, veetsime koolimajas pikki päevi ja korraldasime meeleolukaid stiilipidusid. Meieni jõudsid kuuldused, et õpetajad kutsuti aeg-ajalt meie tembutamiste pärast KGBsse aru andma, kuid meile ei teinud nad kunagi ühtegi märkust. Elasime suures riigis oma väikeses maailmas. Õllepruulist koliti sisearhitektuuriõpe välja 1977. aastal ja elu jätkus vanalinnas Suur-Kloostri tänaval. Sinna jäädi neljakümneks aastaks – kuni selle sügiseni.
Meie riiki on aegade jooksul pillutatud korduvalt ühest äärmusest teise. Iga uus olukord sunnib meid teelahkmel otsustama: kuidas edasi ja kuhupoole?
Sisearhitekti elukutse on jätkuvalt vajalik, sest mis saab rohkem mõjutada meie elukeskkonda kui esteetiline ruum. Kuigi Eestist on saanud meeletu kiirusega jälle kultuurriik, ei lõpe kujundustööd kunagi. Palju on veel näotuid ajaloolisi objekte, mis ootavad korrastamist. Hariduselus tehakse vahetpidamata igasuguseid eksperimente, kuid mõni nn uuendus võib osutuda hoopis lammutamiseks. Eesti on väike riik ega peaks matkima maailma suurriike, vaid säilitama meile sobiva eluviisi. Mõned aastad tagasi tegi tuntud majandusmees ettepaneku kaotada ebavajalikud EKA ja EMTA ning liita need teiste kõrgkoolidega. Sellega oleksid kadunud pika traditsiooniga klassikalist haridust pakkuvad kõrgkoolid ja jäänud kahtlase väärtusega õpetust andvad erakõrgkoolid. EKA sisearhitekti haridusele aluse pannud eelkäijatesse tuleks suhtuda suure lugupidamisega ning sissetöötatud suunda arukalt ajakohastama ja jätkama.