*
Kõige üldisemas mõttes on tegu teaduslikult läbi töötatud arhiivimaterjalide publikatsiooniga. Unikaalseks teeb selle eelkõige asjaolu, et umbes kaks kolmandikku publitseeritud materjalidest jõuab meieni esmakordselt: uus väljaanne sisaldab umbes kaheksa tunni jagu salvestisi, mida seni ei olnud võimalik kuulata isegi erialaekspertidel. Väiksem osa salvestistest, umbes üks kolmandik, jõudis tänu väliseestlaste algatusele 1950. aastatel His Master’s Voice’i firmamärki kandvate 78 kiirusega heliplaatidele ning sealtkaudu hiljem ka Heino Pedusaare koostatud väljaannetesse „Eesti heliplaatide koondkataloog 1901–1939” (1998) ja „Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939” (2005). Kogumiku „Eesti helisalvestised 1939” saamislugu võib vaadelda kui 70 aasta pikkuseks veninud suurprojekti, mille kõik etapid on ühtviisi põnevad.
Suurejoonelist heliplaadistamisaktsiooni hakati Riigi Ringhäälingu eestvedamisel ette valmistama 1938. aastal, mis, nagu öeldud, viis välja reaalse salvestusprotsessini 1939. aasta hiliskevadel. Raha oli vähe, muusikud pidid töötama peaaegu ilma honorarita, kuid ometi suudeti nelja nädala kohta üles võtta hämmastav hulk materjali, mis mahutati 237 matriitsile. Järgmiseks etapiks võib pidada matriitside edasist käekäiku, mis normaalsetes oludes olnuks üsna rutiinne: heliplaatide pressimine, nende tiražeerimine ja müük (RR vajas plaate ka oma eetriaja täitmiseks ja teiste ringhäälingutega vahetamiseks). Teise maailmasõja puhkemise tõttu läks aga teisiti: matriitsid jäid seisma EM I tehasesse Hayesi ja saadeti sealt pärast üht inventuuri Taani, kus need läksid hoiule Århusi rahvuslikku heliarhiivi. Mis muusika matriitsidel oli, ei teadnud seal esialgu keegi, sest korralikke salvestiste nimekirju polnud. Kogu ettevõtmise viimane etapp, mida on võrreldud uinuva kaunitari ülesäratamisega, algas uue aastatuhande alguses, kui taani arhivaar Morten Hein hakkas Eestist pärit salvestiste vastu huvi tundma. Koos heliinsener Claus Byrithi ja EM TA muusikateadlaste Urve Lippuse, Kadri Steinbachi ja Ilvi Raunaga otsustati omaaegsed salvestised läbi töötada ja tänapäeva helikandjatel kättesaadavaks teha. Eesti riigi rahalisel toel ja mitmete meie ja Taani institutsioonide koostöös ongi see nüüd teoks saanud.
Eesti muusika 1938.-39. aasta seisuga
Väljaande koostajad rõhutavad: „Kui püüaksime praegu kokku panna esindusliku valiku eesti muusikast 1938-39. aasta seisuga, siis saaks see kindlasti hoopis teistsugune kui siinne valik”. Tõepoolest, tänasest vaatepunktist tundub salvestamiseks väljavalitud teoste kunstiline kvaliteet võrdlemisi ebaühtlane. Paljusid teoseid, mida praegu peame omas ajas teedrajavaiks, kogumikust ei leia. Ja vastupidi, mitmed plaatidel kõlavad teosed panevad täna muigama, aktiivsesse kontserdiellu need tõenäoliselt enam kunagi ei naase. (Sellised on näiteks Juhan Aaviku orkestrisüidid kohe kogumiku esimesel plaadil. Esmamulje neist on paradoksaalne: tundub, nagu kõlaks „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” muusika ühest hoopis teisest ajast.) Kõikuv kunstiline kvaliteet pole aga selle kogumiku puhul puudus, sest tegu on eelkõige ajaloodokumendiga, mis just sellisel, 1939. aasta aktsiooni tulemust terviklikult ja võimalikult ehedalt esitleval kujul räägib meile mõndagi 1930. aastate lõpu kultuuripoliitikast, jõujoontest Eesti muusikamaastikul ning muusikaelu juhtfiguuride ja publiku maitsest.
Kõigepealt väärib rõhutamist „tõsise” muusika suur ülekaal „kergesisulise” kõrval (mõisted arhiividokumentidelt): lööklaule, operetiviise ja puhkpilliorkestri palu on vaid 11 protsenti kogu salvestatud muusika hulgast, mis näitab, et plaatide müügiedu ei olnud aktsiooni korraldajatele peaeesmärk. Teiseks torkab silma suurvormide vähesus: viimastest on valikusse jõudnud vaid Lemba Esimene klaverikontsert, pool Artur Kapi Esimesest sümfooniast, Eugen Kapi Klaveritrio es-moll ja paar lühikantaati; lõviosa salvestatud muusikast moodustavad süidid, instrumentaalsed väikevormid ja laulud. Eriti palju on mitmesuguseid rahvaviisiseadeid.
Suurvormide vähesust on lihtne seletada toonase plaaditööstuse tehniliste piirangutega: kuna ühele plaadipoolele mahtus alla viie minuti muusikat, siis oleks näiteks Tubina „Legendaarne sümfoonia” võtnud enda alla vähemalt 8, Artur Kapi „Hiiob” aga tervelt 20 plaadipoolt! On ilmne, et sellistele komplektidele poleks Eestis turgu olnud. Ilmselt seetõttu langes Tubina orkestrimuusika puhul valik „Tokaatale” ja rahvatantsudele, „Hiiobist” salvestati aga ainult kuulus „Viimne piht” (Carmen Prii suurepärases ettekandes). Tegin väikest statistikat valimikku jõudnud eesti heliloojate osas ja sain vägagi kõneka „pingerea”: esikolmikusse kuuluvad Juhan Aavik (78 min), Artur Kapp (56 min) ja Eugen Kapp (49 min), mis ei jäta kahtlust, et valiku tegemisel ja toonase muusikaelu juhtimisel üldse oli jäme ots konservatiivsemate tallinlaste käes (ka Evald Aav ja Adolf Vedro on esindatud üsna paljude teostega). Omajagu mõju pidi siiski olema ka ringhäälingu orkestri vastsel peadirigendil Olav Rootsil, sest tema Tartu kolleegid Heino Eller, Eduard Tubin ja Eduard Oja kuuluvad valimikus mahult keskmiste sekka (kõik umbes 24 minutiga, nagu Aav ja Vedrogi). Üllatavalt tagasihoidlikult on esindatud Mart Saar (15 min), rääkimata Cyrillus Kreegist, kelle teostest jõudis valimikku vaid „Sirisege, sirbikesed” (alla 3 minuti!).
Kindlasti ei tasu sellest järeldada, nagu olnuks Kreek 1930. aastate lõpul pea tundmatu-, plaadistusaktsiooniga umbes samal ajal ilmunud ülevaateraamatus „20 aastat eesti muusikat” (toimetaja Karl Leichter) on tema koorimuusikat, sh Taaveti psalme ja Reekviemi, käsitletud üsna põhjalikult –, kuid Aaviku jt aktsiooni juhtfiguuride soosik ta ilmselt polnud. Oma rolli võis mängida ka Saare ja Kreegi laulude suhteline keerukus. Meeldiva avastusena mõjus Riho Pätsi orkestrisüit „Külalood”, mis oma värvikuse ja arhailiste viiside uudse kasutamise poolest ei jää alla Tubina rahvaviisiainelistele teostele. Väljaande koostajate väitel pole süidi partituuri õnnestunud leida. Otsinguid tuleks jätkata, sest teos väärib kindlasti uuesti ettekandmist. Arusaamatutel põhjustel on selle teose algus 1939. aasta salvestiste hulgas esindatud koguni kahes eri ettekandes. Osi on aga „Külalugudes” seitse, nagu Pätsi loomingu nimekiri viitab, ja üks ettekannetest kindlasti terviklik. Seetõttu oleks võinud riskida registris ära tuua ka osade pealkirjad ja liigendada salvestis osadele vastavalt (praegu on süit CD-l jaotatud neljaks lõiguks).
Meie interpretatsioonikunsti ajaloo allikas
Loomulikult on väljaande suur, kui mitte kõige suurem väärtus meie varasema interpretatsioonikunsti jäädvustamine ja tänapäeva kuulajatele esitlemine. Kuna dokumentaalseid jälgi eesti interpreetide ja muusikakollektiivide sõjaeelse perioodi loomingu kohta on säilinud üsna vähe, võib iga Århusist leitud ja nüüd kuuldavaks saanud matriitsi pidada meie esituskunsti ajaloo hindamatu väärtusega allikaks. Nagu 1939. aasta salvestistel kõlavad teosed, nii pole loomulikult ka kõik esitused võrdse kunstilise kvaliteediga, kuid nende üldine tase on siiski üllatavalt kõrge. Paljud esitused pakuvad tõelise ja erakordse kuulamiselamuse, mitte lihtsalt professionaalset huvi, kuidas üht või teist teost 70 aastat tagasi mängiti või lauldi. Hinnangute andmisel tuleb kindlasti arvestada ka seda, et salvestusperioodi ajagraafik oli erakordselt tihe ja ülesvõtete monteerimise võimalus tol ajal puudus. Instrumentalistidest on isegi raske kedagi eriliselt esile tõsta: tõeliste meistritena mõjuvad nii pianistid Olav Roots ja Artur Lemba kui ka viiuldajad Vladimir Alumäe ja Carmen Prii, aga samuti tšellist August Karjus ja organist Paul Indra.
Lauljatest mõjub nii vokaalselt kui kunstiliselt kõige tugevaman
a Ida Loo-Talvari, ühest numbrist jäi kõrva ka Eedo Karrisoo kaunis tenor. Kollektiividest lasus salvestusaktsiooni ajal kõige suurem koormus Riigi Ringhäälingu orkestril, mida dirigeerisid peamiselt Olav Roots ja Raimund Kull. Orkestri koosseis polnud eriti suur, mida on tunda pisut hõredavõitu tutti’dest, kuid muus osas jätab mäng igati professionaalse mulje. Kooridest kõlavad tänase kõrva jaoks kõige paremini meeskoorid, eriti Tallinna Meestelaulu Selts Alfred Karindi juhatusel. Tundub, et naishäälte esteetika on aja jooksul muutunud rohkem kui meeste oma. Huvitav on võrrelda ka dirigentide käekirja – näiteks Karl Leinuse tempokäsitlus on nii vaba, et igasugune pulss näib tema juhatatud muusikast üldse puuduvat. CDde helikvaliteet on salvestiste aastanumbrit silmas pidades uskumatult hea ja ühtlane, moonutusi ja kõrvalisi kahinaid tuleb ette vaid harva. Heli kättesaamine Århusi negatiivmatriitsidelt oli paras tehniline kunsttükk, mille kohta heliinsener Claus Byrith oma artiklis ka selgitusi jagab (just nendelt matriitsidelt otse saadud heli kõlab suhteliselt loomutruumalt). Ka teised kogumiku artiklid on informatiivsed ja loetavad. Lugeja saab põhjaliku pildi nii Eesti muusikaelu kontekstist, kus salvestusaktsioon toimus, kui ka matriitside taasavastamise köitvast loost.
Otseseid vigu, mis nii suure materjali hulga puhul on ilmselt vältimatud, märkasin vaid üksikuid (näiteks Ernesaksa laulud „Kella hääli” ja „Valge on suveöö” on sisse laulnud naiskoor, mitte segakoor, nagu 34. lk kirjas). On mõnes mõttes sümptomaatiline, et kõnesoleva kogumikuga üheaegselt ilmus kirjastuses Cambridge University Press raamat „Salvestatud muusika”. See on välja kasvanud Ühendkuningriigis mõne aasta eest asutatud salvestatud muusika ajaloo ja analüüsi uurimiskeskuse CHARM tegemistest ning on koostajate sõnul märgiks muusikateaduse järjest suurenevast huvist muusika kui esituse vastu. Samas on lisatud, et „salvestiste uurimine loob uusi interdistsiplinaarseid seoseid, sest salvestatud muusika kallal ei tööta mitte ainult – isegi mitte peamiselt – muusikateadlased, vaid ka kultuuri- ja meediateoreetikud, sotsioloogid ja tehnoloogia ajaloo uurijad”.*
Kindlasti pakuvad ka Eesti 1939. aasta helisalvestised edaspidi uurimisainet paljude erialade teadlastele, aga loomulikult ka põnevat võrdlusmaterjali interpreetidele ja kuulamisrõõmu muusikasõpradele.
* The Cambridge Companion to Recorded Music. Edited by Nicholas Cook, Eric Clarke, Daniel Leech-Wilkinson and John Rink. Cambridge University Press, 2009, lk 2.