2. XI keskpäeval esitleti Estonia teatri Valges saalis kirjanike ja kunstnike liidu algatusel ellu kutsutud kirjaniku- ja kunstnikupalga katseprojekti. Palgaraha eraldab kultuuriministeerium ehk riik, õnnelikud palgasaajad ehk siis töövõtjad sõlmivad oma loomingulise liiduga kolmeaastase töölepingu, mille järgi nad hakkavad saama 2014. aasta keskmist brutopalka ja neile tagatakse ka kõik sotsiaalsed garantiid ehk tööandja maksab kõik maksud. Samal päeval kuulutasid kirjanike liit ja kunstnike liit välja kirjaniku- ja kunstnikupalga konkursi.

Kandideerida võivad kõik Eesti kodanikud või isikud, kellel on Eestis elamis- ja tööluba. Kandidaat ei pea kuuluma loomeliitu, ta võib samal ajal olla seotud mõne teise tööandjaga, saada stipendiume jne. Otsuse selle kohta, kes palgale saavad, langetavad ekspertkomisjonid.*

* Konkursikuulutus http://www.kul.ee/et/kunstniku-ja-kirjanikupalk-loomingulises-tippvormis-kirjanikule-ja-kunstikule

Kirjanikupalk

Palgalevõtmise puhul ei ole ilmselt määrav, mis keeles kirjanik kirjutab?

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv: Küllap saame näha ka põnevaid erandeid, ent valdavalt kirjutavad nii eesti kui ka Eesti kirjanikud eesti keeles. See ei tähenda, nagu peaks tõrjuma võru- või venekeelset loomingut. Loodan, et kui kirjanikupalga saajate hulk aastatega kasvab, on kunagi esindet siinse kirjanduse paremik kogu oma mitmekesisuses.

Kuidas moodustub ekspertkomisjon? Kas komisjon tuleb selles koosseisus kokku ühe korra või jääbki tegutsema?

Komisjoni kutsub kokku loomeliidu juhatus ning kirjanikupalga puhul on kirjas neli organisatsiooni, kelle esindajad tuleb sinna kutsuda: need on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kirjastuste Liit ja Eesti Rahvusraamatukogu. Omal valikul võib liidu juhatus pöörduda teistegi organisatsioonide poole. Oluline on siiski komisjoni pädevus ja usaldusväärsus, see on ju me kõikide ühine asi ajada.

Koosseis ja suurus pole veel lõplikult paigas, aga et tegu ei ole pidevalt koos käiva üksusega, on küllap arukas kutsuda eksperdid iga kord eraldi kokku. Lõpuks ei saa meie ju teiste osaliste eest nende esindajaid määrata, seega on mingi muutus niikuinii aastati võimalik.

Kuulutuses jääb silma, et kunstnike puhul on peale kunstnike ja kuraatorite teretulnud kandideerima ka kunstiteadlased ja -kriitikud, kirjanike puhul aga ainult kirjanikud ja tõlkijad. Oletan, et kirjandusteadlasi või -kriitikuid ei ole siiski soovitud tõrjuda. Oleks ju kahju, kui formaalsuste tõttu jääks sündimata näiteks mõni kaalukas monograafia või kirjanduslugu.

Ei ta jää. Ka meie liidu nimetuses pole eraldi üles loetud teadlasi, kriitikuid, kultuuriajakirjanikke, kirjandusžanride esindajaid, kes ometi me liikmeskonda kuuluvad. Siiski leian, et vähemasti algul tuleks eelistada algupärase kirjanduse loojaid. Kas või seetõttu, et erinevalt teadlastest või kriitikutest pole ilukirjanikel üldse mingeid palgalisi võimalusi seni olnud. Lõpuks sõltub kõik ikkagi sellest, kes taotluse kirjutab ja kes mitte – ülejäänuid ei saa ju arutada.

Kas siis, kui palgasaaja sõlmib loomeliiduga töölepingu, laienevad talle seadusega ette nähtud õigused nagu puhkus ja vanemahüvitis?

Erakorralisi ja ebatüüpilisi juhuseid, mida ette näha, on ju väga mitmesuguseid. Kirjanikud ongi erakorralised ja ebatüüpilised inimesed. Ent kirjaniku- ja kunstnikupalga peamine mõte ju selles ongi, et palgasaajatele oleksid tagatud kõik seadusega ette nähtud sotsiaalsed garantiid. Sellega tegeleb konkreetsemalt sotsiaalkindlustusamet. Lõplik lepinguvorm on alles viimistlemisel ja mina siinkohal üksikasjalikumaks ei läheks.

Kunstnikupalk

Loovisiku palk oli tõeline pommuudis, mille noppisid üles kõik meediakanalid: järgmise päeva päevalehtedes oli see serveeritud suurejooneliselt lühiintervjuude, piltide ja ajalooliste tagasivaadetega, tele- ja raadiouudistes tutvustati seda juba samal päeval.

Pressikonverentsil jäi kõlama „usaldus“ (eelkõige palgasaaja aruandluse mõttes) ja „katseprojekt“ (rahastaja poolelt, kuigi kultuuriministri sõnul tehakse kõik, et see ei oleks kampaania ja jätkuks ka edaspidi. 2017. aastal oleks seega juba kümme palgasaajat ja 2018. aastal viisteist mõlemas valdkonnas.

Kunstnikupalga määrab taotluste põhjal kunstnike liidu juurde loodud laiapõhjaline valikukomisjon, kuhu kuuluvad kesksete näituseorganisatsioonide (Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstimaja, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) ja nüüdiskunsti eelkõige väljapoole tutvustavate institutsioonide (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus) esindajad. Ei kultuuriministeeriumi koostatud pressiteates ega ka kunstnike liidu palgasaajate võistluse üleskutses pole mainitud EKLi esindaja(te) kuulumist komisjoni, EKLi presidendi sõnul on liidu esindaja(d) otsustamise juures. Aru antakse vabas vormis kord aastas kunstnike liidule.

Tegu on vaieldamatult ekspertide komisjoniga. Kui kõik läheb plaani järgi ja tegemist ei ole ühekordse sammuga ehk katseprojektiga ning komisjon otsustab teist ja kolmandat (ja nii edasi) korda õnnelike palgasaajate üle ning komisjoni liikmed vahelduvad (institutsioon saadab ise oma esindaja), siis võib mõne aasta pärast tõepoolest väita, et asi ei ole pelgalt mõne väljavalitu toetamises, vaid arusaamises, et kunstnik (kuraator, kunstiteadlane ja kriitik) on samasugune väljaõppinud professionaal nagu iga teine ja tema töö vajab samamoodi tasustamist.

Ekspertide komisjoni juures, iseäranis kui võtta seda kesksete näituseorganisatsioonide esindajate kooslusena, on üks nõrk külg, mida võib vaadata ka tugevusena. Nad võivad hakata toetama nii-öelda oma kunstnikku või kunstnikke ehk neid taotlejaid, kelle suur näitus on institutsiooni plaanis. See tähendab aga, et neil, kes on jäänud nende institutsioonide tähelepanu alt välja, pole lootustki. Teiselt poolt tagab nii-öelda oma kunstniku või kuraatori toetamine selle, et palgasaaja saab rahulikult ja põhjalikult oma suurprojekti ette valmistada. Teisiti öelduna: töövõtja töötulemus tuuakse avalikkuse ette. Üks fotokunstnik ütles mu sellise arutelu peale, et selline süsteem oleks pidanud ammu toimima, sest praegu saavad kunstiinstitutsioonides kõik palka, ükskõik kui väike see ka pole, välja arvatud need, kes selle institutsiooni sisu täidavad, s.o kunstnikud.

Ekspertide komisjonist on millegipärast jäänud kõrvale Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi esindajad. Nii võib tekkida tunne, et kunstnikupalga saajate hulka tarbekunstnikel ehk siis materjalikeskselt töötavatel kunstnikel nagu tekstiilikunstnikud, keraamikud, nahakunstnikud, klaasikunstnikud ja metallikunstnikud asja ei ole. Neid on meil aga üksjagu, ka kunstnike liidu liikmete seas, ning mitmedki neist vastavad võitluse üleskutses toodud tingimustele: neil on rahvusvahelisele tasemele vastav portfoolio, nad on võimelised sõnastama selgelt oma kunstnikupositsiooni ja on võimekad tutvustama Eesti kunsti rahvusvahelises mastaabis, nende looming on ajakohane ja uuenduslik nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis. Seda enam, et „mitme võrdväärse kandidaadi vahel valides peetakse silmas mitmekesisuse tagamise põhimõtet“.

Võistluse tähtaeg on 30. XI. Komisjon teeb oma otsuse detsembrikuu jooksul, et viis esimest õnnelikku palgasaajat ei peaks iga päev mõtlema, kust saada ateljeeüüriks või töövahendite ostmiseks raha ning saavad rahumeeli pühenduda oma tööle.

Detsembris on mõttekas selle väga olulise teema juurde tagasi tulla, et tööandja ja -võtjate ning valikulangetajatega, aga ka nendega, kes on ideed kandnud, selle üle arutada. Loodan, et kandidaatide loomingulises biograafias ei pöörata liiga suurt tähelepanu „meediakajastusele“ ja „viimaste aastate tunnustustele“, vaid ikka portfooliole ja eelkõige sellele, mida kolme palga-aasta jooksul teha kavatsetakse.