Tartu ülikooli ja Eesti kunstiakadeemia ühiselt korraldatud teine arendusnädalavahetus „Garaaž48 riistvara ja kunstid“ („Garage48 Hardware & Arts”) tõi 6. kuni 8. veebruarini ülikooli Physicumi kokku 140 osalejat: elektroonika- ja mehhatroonikainsenerid, tarkvaraarendajad, disainerid, arhitektid, turundajad ja visionäärid.
Hackathon’ist* osa võttes ei tea sa kunagi, millega see 48 tunni järel lõppeb: kas näiteks osalusega uues idufirmas, täienenud teadmiste ja oskustega, uute tutvustega teiste valdkondade esindajatega, eduelamusega või kõige sellega kokku.
Priit Salumaa Garage48st on rõõmus, et üritus küpseb ja kasvab, kaasatakse uusi valdkondi: „Hea meel on näha, et seekord oli meie arendusnädalavahetusel veel rohkem tootedisaini ja arhitektuurisuuna inimesi. Meeskondade prototüüpide erinevusest tuleb välja ka meie põhieesmärk viia kokku võimalikult erineva valdkonna tegusad inimesed, kes loovadki väga eriilmelisi asju.”
„Riistvara ja kunstide“ 48tunni formaat, kus esimestel tundidel välja käidud ideed kohapeal mehitatud töögruppides kahe ööpäevaga prototüübiks vormitakse, on tänuväärne nii eri distsipliinide loogilise ja kiire lõimijana kui ka alles õppivate tudengite ning juba aastaid tööturul tegutsevate professionaalide ühendajana. Nädalavahetuseks varutud elektroonika- ja disainimaterjalid, digilabor, 3D-printerid ja laserlõikusmasinad, kogenud mentorid ning osalejate nutikus ja kohanemisvõime andsid võimaluse idee kiireks teostuseks, ent tekkis ka nõudlikkus lõppresultaadi osas. Pinget lisas Garage48 hackathon’iga kaasas käiv võistlusmoment.
Arendusnädalavahetuse intensiivset ülesehitust peab heaks ka kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis: „Garage48 formaat on eeskujuks oma integreeritud tervikule suunatuse poolest. Bravuurne 48 tunni ajaline raam suunab osalejad kasutatavat tulemust leidma. Igapäevase ärimaailma viimase piirini võimendatud töömudel annab aimu reaalselt käsitlemist vajavate teemade paljususest ning töö hulgast ja iseloomust. Siin ei saa otsida ega nõuda liiga põhjalikku süvenemist, milleks tuleb leida aeg töö järgmistes etappides, kuid esimene prototüüp ehk püüdlikult kõiki teemasid haarav ning enam-vähem töökorras tervikmudel on väga väärtuslik vaheetapp igasuguses tootearenduses.“
Pingelise ideemaratoni lõpus jõudis avalikkuse ette 18 teostatud ideed: droonide laadimisjaam, vibreeriva sensoriga nn teine nahk muusika tunnetamiseks, magnetvälja anomaaliaid arvestav militaarotstarbeline tulejuhtimisseade, jõutreeningu statistika kogumise ja tõhususe tagasisidevahend, VJ kontrollpult, mobiilselt juhitav mänguasi koertele, animeeritud mõõdulint, nutitelefonist juhitav elektri väljalülitaja, automatiseeritud aiandussüsteem, meeleolu loov LED-lampidega napsukandik, sirge rühi hoidmist meelde tuletav seade, elektrooniline lasketreener, erinevaid ülesandeid täitev väiketank, interaktiivne kõnetreener lastele, pudruautomaat, hulkuvatest mesilastest märku andev sülemilõks, koolieelikutele robootika algtõdede õpetamise vahend ja kanade automaatne toitmissüsteem.
Võidutöö „Hitafly“ teeb kindlaks, mida tegi laskur valesti ehk miks ei läinud lask täpselt pihta. Käe alateadlikke liigutusi tuvastava elektroonilise laskmistreeneri üks väljatöötajatest Vahur Afanasjev selgitab probleemi tausta: „Sihid ilusasti, aga siis näiteks tõmbad päästikut liiga tugevalt, nii et relv liigub. Või pigistad relva peos, nii et lask läheb sihtmärgi kohale. Ametlik termin sääraste eksimuste kohta on „päästmisvead“ ehk vead, mida tehakse päästikule vajutamise ajal. Võrdleme relva asendit vahetult enne ja kohe pärast lasku, nende erinevus ongi päästmisviga.” Vahur Afanasjevi sõnul oli juba paar päeva pärast prototüübi avalikkusele esitlemist huvi toote vastu väga suur. „Hitafly“ meeskonnal on nüüd ees toimekas tootearendusfaas: teha seadeldis väiksemaks, erinevate käsirelvadega liidetavaks ning vastupidavamaks.
Arendusnädalvahetusel mentorina osalenud Microsofti Kesk- ja Ida-Euroopa idufirmade suunajuhi Elise Sassi arvates paistsid osalejate seas sel korral silma kaks militaarteemaga tegelnud meeskonda. Kuna mõlema puhul olid probleemi väljatoojateks professionaalsed sõjaväelased, kes osalesid ise ka võistkonna töös, pole neil esimese kliendi leidmisega muret. Elise Sass pakub, et võitja „Hitafly“ on piisavalt suure potentsiaaliga Eesti sõjaväele, kuid kindlasti on sellele tootele turgu ka tsiviilsektoris, sest lasketiirus käijate arv on tohutu Euroopas, kuid veelgi suurem Ameerika Ühendriikides. Iseseisvalt oma laskmistehnikat analüüsida ja parandada tahavad kindlasti paljud. Teisele militaarideele, tulejuhtimise abivahendile võistlusnimega „Arctos“, Elise Sass sama laia turgu tsiviilsektoris ei paku, kuid militaarmaailmas leiab see kindlasti laialdast kõlapinda.
Tartu ülikooli Physicumis ühe nädalavahetusega ilmavalgust näinud prototüübid tõestavad, et potentsiaali leiutiste abil elukeskkonna paremaks ja põnevamaks muutmiseks on Eestis piisavalt. Jätkub nii oskustega inimesi kui ka ideid. Loodetavasti on seda märganud ka investeerijad ja tööstusettevõtted.
Tulemuste mitmekesisuse toob positiivsena välja ka disainer Kärt Ojavee: „Oli ideid, mis esialgu näisid utoopilised, kuid said siiski arvestatava teostuse ja esitluse toote prototüübist esialgse turundus- ja äriplaanini välja. Näiteks seade kaitsmete läbipõletamiseks („Blackout“) või pudrumasin („Auto Porridge“).“
Elise Sass innustab omakorda inimesi leiutistega tegelema: „Keerukusest hoolimata on riistvara idufirmadel rohkelt potentsiaali, kas või näiteks sel korral esitletud ideedel õpetada tehnoloogia abiga lapsi. Näiteks parima disaini ja Microsofti eriauhinna võitnud meeskonna (Deepak Solanki, Riho Kerge, Kaiko Kivi, Kristi Kiiestu, Janno Jõulu, Elen Elbra, Kalvis Altens, Janis Mucenieks ja Ivar Volt) töö „Puca“ aitab eelkooliealistel lastel paremini mõista põhjuse-tagajärje seoseid. Lapsevanemad on varmad kasutama tehnoloogiat oma laste arendamiseks, kuid mänguasi peab lapsele pikema aja jooksul huvi pakkuma. Selles valdkonnas järgi on suur nõudlus kuid turul hakkamasaamine keerukas.”
*Häkkimise ja tarkvaraarenduse maraton.