Kuid enne, kui pikemalt sellel teemal peatuda, toon välja etenduse positiivsed küljed. Eelkõige tahan tõsta esile sobiva muusikavaliku. Lisaks etendusega samanimelise telefilmi („Vanamees ja meri”, 1989) Bruce Broughtoni originaalmuusikale leiab kasutamist Elliot Goldenthali muusika filmidest „Frida” ja „Alien”. Need on Broughtoni muusikaga niivõrd hästi sobitatud, et lugusid tundmata pole võimalik eristada vastavale temaatikale spetsiaalselt loodud palu Goldenthali küllaltki erineva suunitlusega filmimuusikast.
Tantsijate sooritus ei jää muusikavalikule sugugi alla. Eriti tahan esile tõsta noore Silas Stubbsi esitust, kuid ega vanameister Aivar Kallastegi alla jää. Võib-olla ei ole liigutused küll enam samavõrd jõulised, kuid seda enam tuleb tema meisterlikkus esile vanamehe rolli paljudes veidi mõtlikumates osades, kus võitlus merega joonistub välja rahulikes, kuid vajadusel energilistes liigutustes. Kui tantsu poolelt millegi kallal norida, siis võiks teha pisukesi etteheiteid koreograafile: veidike vähe oli tegelaste omavahelist tantsulist suhtlemist, mida leidus ainult tõstete plokis. Üldiselt olid nende teineteist paralleelselt peegeldavad liigutused küll nauditavad, kuid temaatika võimaldanuks veidi rohkem paaristantsu. Lavastuse dekoratsioone võib pidada Liina Undile omaselt väljapeetuks. Millegagi pole üle pingutatud ja napp, ent seda kõnekam märgikeel mõjub igati asjakohasena.
Eriti meeldejääv oli suur puitpind kesksele kohale paigutatud kaluripaadist paremal, etenduse jooksul mängiti efektselt sellel asuvate luukide ja valgusega. Eelkõige tõstan esile stseeni, kus kala oli konksu otsa hakanud ja vanamees peab võitlust tema surmamiseks. Siin tähistas õngenööri peenike punane pael, mis kadus valgust kiirgavasse luuki. Too punane peal kätkeb endas palju tõlgendamisvõimalusi ja sööbib seetõttu mällu.
Nüüd tulen tagasi oma esialgse väite juurde, et 3D-video oli etendusel segav faktor. Kõigepealt tuleb märkida, et videomaterjali sisulisel poolel polnud midagi viga. Kaadrid olid huvitavad, toetasid tantsunumbreid ja kohati oli põhitähelepanu videol, kui ekraanil võis näha Marika Aidla, Maarja Pauguse ja Rita Dolgihhi etteasteid, kelle kanda oli lavastuses suurt osa hõlmav unenägude maailm. Üldiselt mõjus film eksistentsiaalselt, eriti head olid kaadrid merest ja kalakujukestega mängivast poisist (Stubbs). Kuid kuna salvestis oli tehtud 3D kasutades, siis anti etenduse vaatajale vaikimisi valida, kas vaadata reaalselt kohal viibivate tantsijate esitust ning nautida valgustuskunstnike suurepäraselt õnnestunud tööd või panna ette 3D-prillid ning süveneda videopilti. Mõlemat ühitada polnud võimalik, sest prillidega kadus kohapeal toimuva võlu, prillideta aga mõjus groteskselt ekraanipilt. Enamiku ajast eelistasin prillideta olekut, sest nõnda sain etendusest mingigi ühtse ülevaate. Ainsaks kohaks lavastuses, kus 3D end õigustas, võiks pidada kõige viimast stseeni, kus saal läks pimedaks, tantsijad lahkusid ja ekraanilt sirutus läbi prillide vaatajateni hiiglaslik vanamehe (Kallaste) pea. Kuid see üksainus efekt ei kaalunud kindlasti üles etenduse kvaliteedi üldist langust, mida oleks saanud vältida vanamoodsa 2D-tehnoloogiaga, mis on küllaltki hoolimatult 3D laialdasema kasutusega kõrvale heidetud (näiteks Hollywoodi filmides, kus on seetõttu kannatada saanud värvide kvaliteet). Etenduse vaatamiseks välja jagatud värviliste klaasidega 3D-prillid lihtsalt ei suutnud pakkuda korralikku videopilti ka siis, kui need ette panna.
Lavastuse autori ja tema meeskonna kiituseks tuleb aga öelda, et kui tehnoloogiast tingitud puudused kõrvale jätta, on tegu hästi õnnestunud ja pikemalt mõtlemisainet pakkuva lavastusega, mille lähemad etendused Sadamateatris on 18. septembril ja 9. oktoobril.