Skrjabini Sonaat nr 10 haakus Saare prelüüdidega üllatavalt hästi. Eelnevalt tekkinud mõtted ja meeleolud kandusid kogu oma sündmuste kirevuses sujuvalt üle uude arenduslikku voolu. Klaveri kõlapalett on  Juurika mängus varasemaga võrreldes märgatavalt rikkamaks ja toon paindlikumaks muutunud, eriti piano-nüansid (sonaadi algus!). Me ju ei tea, kuidas seda sonaati võis kunagi mängida Skrjabin ise, kes oli teatavasti suur värvimeister, kuid seekord oli oma isikupärane ja veenev nägemus antud ja esitus moodustas kavas kaaluka osa. Küll aga langes kontekstist pisut välja Skrjabini viimaseks mängitud Valss, mis  mõjus senikõlanu kõrval veidi kerglaselt ja salonglikultki. Võib arvata, et selline tahtlik valik oli tehtud mõttega, et kontserdikülastajat mitte liig enesessesüvenenult ja mõtlikus tujus koju saata.