Filosoofia maailmakongressid said alguse 1900. aastal ning need toimuvad põhimõtteliselt iga viie aasta järel (kui pole pandeemiaid ega muid maailmalõppe). Tänavune kongress oli järjekorras 25. ja toimus Roomas 1. kuni 8. augustini. Ettekandjaid oli nelja ja viie tuhande vahel (kongressil esitleti ka täpset vastuvõetud abstraktide arvu, kuid ma ei suutnud seda internetist leida). Mõistagi jäid mitmed inimesed tulemata, aga samas jällegi esinesid paljud mitme ettekandega (siinkirjutaja näiteks kahega). Eestist oli lisaks allakirjutanule kohal ka Peeter Müürsepp tehnika­ülikoolist (ehkki pole võimatu, et oli teisigi, keda ma lihtsalt ei kohanud). Sellisest konverentsist pole mõistagi kellelgi vähegi adekvaatset ülevaadet. Esindatud olid kõikvõimalikud teemad, pärimused, meetodid. Alljärgnevalt vaid mõned kommentaarid.

Kõigepealt tekib küsimus, miks üldse minna sellisele raitüritusele, kus toimub tuhandeid ettekandeid, millest parimagi tahtmise korral on võimalik kuulata vaid murdosa. Kas poleks parem käia spetsiifilisematel konverentsidel, mis otsesemalt haakuvad oma uurimisteemadega ning on üldjuhul ka väiksema osalustasuga? Tunnistan, et ma ei läinud sinna entusiastlikult, vaid peaasjalikult seepärast, et seal osalesid mu kolleegid, kellega ma tahan sidemeid hoida ja tugevdada.

Konverentsil aga mu skepsis hajus märgatavalt. Sain käia sessioonidel, mille teemadel olen ka ise artikleid ja raamatuid avaldanud, aga kuulata ettekandeid ka teemadel, millest ma ei tea midagi, näiteks Aafrika või Ladina-Ameerika pärimuse kohta. See tähendab, et oli nii süvendust kui ka laiendust, nii sihipärast keskendumist kui ka uitotsingut.

Selliste suurte konverentside üks suuri voorusi on juhused. Üks Peruu bakalaureuse tudeng tuli minu käest küsima filosoofia õpetamise kohta lastele, ja sellest arenes kena vestlus. Üks ameeriklane küsis, kust ma oma peakatte olen hankinud, ta tahaks oma vennale samasugust. Ja sellest arenes vestlus teemal, millest ta oli oma kolleegiga ka ettekande pidanud – filosoofiast kui pagujoonest. Muidu ma poleks nende inimestega kindlasti kohtunud.

Kes pole konverentsidel käinud, võib arvata, et konverentsid on neil peetavate ettekannete pärast, kus õpetlased esitlevad oma uurimistulemusi. See on küll ka oluline, kuid kes on konverentsidel käinud, see teab, et tähtsamgi leiab aset enne ja pärast ettekandeid. Vaheaegadel, õhtustel söömaaegadel jne. Kui aus olla, siis konverentsidel kuuleb väga harva ettekandeid, mis oleksid erakordselt põnevad ja jalustrabavad. Küll aga toimub konverentsidel huvitavaid vestlusi ja kohtab huvitavaid inimesi. Sellepärast ongi õpetlastel vaja korraldada füüsilisi kokkusaamisi, mida suumindus kaugeltki ei asenda. Ja kui kohata õpetlast, keda enne teadsin vaid nimepidi, siis annab see väga palju juurde ka tema tekstidele: kuidas ta on, kuidas räägib. Pole ilmselt võimalik ammendavalt seletada, mida täpselt see juurde annab, aga igatahes on ka nood tekstid pärast palju mahlakamad, kui autori nime juures on ka tema keha ja häält.

Konverentsidel käimisel on eri strateegiaid. On neid, kes nagu usinad kooli­jütsid käivad kohusetundlikult varahommikust hilisõhtuni ettekandeid kuulamas. On neid, kes ilmuvad kohale ainult oma ettekandeks ning muul ajal kärutavad mööda muuseume või vedelevad rannas. On neid, kes tegelevad inimjahiga, mille nimi on inglise keeles networking ja mis tähendab tutvuste sõlmimimist, sealhulgas isikutega, kes võivad karjäärile kaasa aidata.

Ma ise püüan teha natuke kõike. Ei ole võimalik produktiivselt hommikul kella üheksast kuni õhtul seitsmeni ettekannetel istuda, kusjuures Roomas peeti ettekandeid ka üldse ilma vaheajata: üks paneel läks välja ja teine tuli kohe sisse. Aga kui ainult muuseumides ja rannas käia, siis tekib küsimus, miks oli vaja konverentsile minna. Ja mulle on vastu­meelne kiskjalik inimjaht, kus teine inimene on pelgalt vahend eesmärgi teenistuses, karjääri edendamiseks. Mina tahan lihtsalt inimesega juttu ajada. Eriti just sellistest vabadest vestlustest koorub huvitavaid mõttearendusi, saab häid viiteid tekstidele ja autoritele, mida tasub lugeda, ning ka koostööideid.

Eraldi tahan välja tuua Venemaa teema. Olen sel suvel käinud kahel suurel rahvusvahelisel konverentsil, mis toimusid USAs ja nüüd Itaalias, ja mõlemale oli kutsutud õpetlasi Venemaa ülikoolidest, mis on alla kirjutanud toetusavalduse Putini sõjale Ukrainas.* Samuti on täna Tallinnas lõppeval Euroopa Hiina Uuringute Ühingu kongressil esindaja Moskva riiklikust ülikoolist, mis on samuti andnud allkirja agressiooni toetuseks. Mina leian, et seda ei tohi teha. Või vähemasti ei tohiks nad konverentsidel osaleda oma ülikooli esindajana (konverentsidel märgitakse harilikult õpetlase nime taha asutus, mida ta esindab). Konverentsil osalevad ukrainlased võtavad seda väga valuliselt, ja see on väga hästi arusaadav.

* 2022 address of the Russian Union of Rectors. Wikipedia 4. III 2022.