Tasapisi lõpetati orelikontsertide korraldamine Estonias täielikult. Küllap nähti siin suure eeskujuna ka Riia toomkirikut (riigistati 1962. aastal), kus käis koos orelipublik kogu Nõukogude Liidust ja väljastpooltki. Peatselt sai alguse ka tänaseks juba 23 korda ellu kutsutud Tallinna rahvusvaheline orelifestival, kus kuuleme peale orelikontsertide sageli suurvormide ettekandeid. Nigulistes on toimunud palju muudki põnevat: rohkete oreli- ja kammerkontsertide kõrval ka paavsti vastuvõtt ja moedemonstratsioone! Võib muidugi fantaseerida, mis oleks Niguliste varemetest saanud siis, kui oleks teoks saanud plaan riigistada Riia eeskujul ka Tallinna toomkirik. Toomkogudusele jäi tollal kirik alles, selle asemel suleti Peeteli. 25 aastat ilusat muusikat on muuseumi elus kõrvu faktiga, et ühtlasi möödub 500 aastat Nigulistes eksponeeritud „Surmatantsu” autori Bernt Notke surmast.
Iga muusikakooli lapski teab, et erinevalt samal aastal sündinud Johann Sebastian Bachist oli Händel omas ajas erakordselt tuntud ja tunnustatud helilooja ning moodsalt väljendudes edukas muusikaprodutsent. Suurejoonelisus elus ja muusikas tegid temast omamoodi superstaari. Händeli suurvormidest on meie kontserdipublikut tänavu rõõmustanud näiteks kevadel kõlanud „Messias” ja orelifestivali lõppkontserdil ette kantud oratoorium „Theodora”, kus suurepärase rolli tegi ka 6. detsembri kontserdil üles astunud Teele Jõks. Tema sulnis ja meisterlikus esituses kõlasid sel korral ka aariad oratooriumidest „Jefta”, „Hercules” ja „Theodora” ning ooperist „Rinaldo”. Kaheosalise kontserdi juhatas sisse Händeli „Veemuusika” oreliseade Andres Uibo esituses. Transkriptsioonide esitamine on moes: tšellokvartetid, kellade ansamblid, rokkmuusika seaded vanamuusikaansambli ja popmuusika segakooride esituses jne. Suurte orelite ammendamatud registrikombinatsioonid võivad anda teistele pillidele loodud muusikale uue elu. Aastaid Nigulistes mänginud mehena oskas Uibo leida teosele põnevaid registreid ja panna Niguliste keeruka akustika enda kasuks tööle.
Vanadel Niguliste fotodel on näha, et lisaks pilkupüüdvalt rikkalikule sisustusele oli orelirõdu märksa madalamal. Vitraažakna eksponeerimise huvides kõrgemale tõstetud orel oleks allpool kõlaliselt kahtlemata palju võitnud. Niguliste pinkide seljatugede lihtne konstruktsioon võimaldab publikusõbralikult seada lava nii rõdu alla kui altari ette. Kas mäletate, et esialgne pinkide paigutus ei näinud ette mingit pikka vahekäiku (nagu kirikus!). Võin siinkohal eksida, kuid mäletan, et alles paavsti vastuvõtuga seonduvalt suudeti muuseumi vastupanu murda ja tekitati esialgu mõneks ajaks ja hiljem juba püsiv vahekäik. Mis puutub akustikasse, siis selle parandamiseks oleks tänapäeval kindlasti mitmeid, ka teisaldatavaid vahendeid, kuid kas selleks suudetakse raha leida, on juba iseasi. Kahest esitatud triosonaadist esimese mängisid Arvo Leibur, Marge Uus, Aare Tammesalu ja Andres Uibo rõdu all ja teise altari ees. Akustiliselt peetakse esimest paigutust isegi paremaks, kuigi altari ees on korralikum valgustus. Hiljutisel eesti muusika auhinnagalakontserdil nägime ka hoopis uutmoodi ja värsket paigutust. Muuseum-kontserdisaal-kirik – erinevalt Riia toomkirikust pole Nigulistet kirikuhoonena püsivalt taaskasutusse võetud. Hea tahtmise ja paindliku talitamise korral oleks kolme funktsiooni kooseksisteerimine kindlasti võimalik.