Pole haruldane, et mõne tõlkijaskonna nimel kõnelevat, mingist piiritletud vallast lähtuvat väljaannet nimetatakse pealkirjaski hääleks, olgu selleks siis kodumaal tuttav Saarte Hääl või Suurbritannia eestlaste tegemisi kajastav Eesti Hääl. Ja kuigi kunagine tuntuim, ajastuomaselt kõikehõlmava pretensiooniga Rahva Hääl on juba peaaegu paarkümmend aastat meediapildist kadunud, on sellistele häältele omane tulevikusuunitlus, kestvusele orienteeritus. Need pole mõeldud üksiku peatselt vaibuva sosina või karjena, vaid pürivad kestma, kontakti otsima, kuulajaid leidma.
Sel aastal on nendega liitunud uus väljaanne: lugejaid kõnetab kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat „Tõlkija hääl”, mille koostaja Jan Kaus oma eessõnas armsasti almanahhiks tituleerib, tõotades avaleheküljel seega võimalikku kerget kaootilisust ja heterogeensust, kindlasti aga tegijatepoolset valdkonnale pühendumist ja südamega asja juures olemist. Väike poolpõrandaalususe seos määratluses ei tee samuti paha – on ju tõlkija tihtipeale varjatud olend, kes tasahilju ja märkamatult oma tegemisi toimetab. Nüüd on aga saabunud hetk, et tõlkijad tuleksid põranda alt välja, nähtavale ja kuuldavale, ning esineksid vahelduseks iseenda nimel.
Tõlkija hääle küsimus on teema, mis kuulub ka tõlketeadlaste huviorbiiti, olles seotud tõlkija agentsusega, sellega, kui palju ja mil moel vahendatus tõlketekstis ilmsiks võib tulla. Üks nimekamaid tõlketeadlasi, kellele antud valdkond on huvi pakkunud, mõned aastad tagasi Eestiski tõlkeloouuringute konverentsil plenaarkõnelejana osalenud Theo Hermans on käsitlenud seda näiteks nüüdseks krestomaatilises artiklis. Sealt toob ta esile mitmeid võimalusi, kuidas tõlkija eelduspäraselt varju jääma määratud hääl tõlketekstis kujukalt esile võib tulla, olgu see siis sõnaselge osutamine lähtekeelele ja selle vahenditele, mis muutmist võivad vajada, või tõlkija lisatud märkused-selgitused, mis hõlbustavad sihtkeelse lugeja suhestumist tekstiga.* Eestikeelses „Tõlkija hääles” pole seevastu teaduslikkust taotletud, kuigi see ei tähenda, et akadeemilisus on sellele täiesti võõras. Nii on artikliformaadist lähtunud Mariliin Vassenin, kes teeb Borgese tõlkeseisukohtade taustal kokkuvõtte „Ninniku raamatukogu” sarjas ilmunud luuletõlkeraamatutest, ning humanitaarteaduslike tekstide tõlkimisele on pühendatud Triinu Paku mõtisklus, kus autor tõmbab paralleele selle ja Clifford Geertzi etnograafilise tiheda kirjelduse vahel, lisades praktiku kogemusi ja tõlkijakreedo.
Kuiva teaduse (ega kirjutuse) klišeed ei tarvitse peljata ei neis ega teisteski kaastöödes. Seda, kuidas midagi saab, võib või tuleks tõlkida, käsitlevad Piret Pääsuke ja Heli Allik, esimene kõrvutavas hinnangus Pentti Saarikoski luuletuste erinevatele tõlgetele, teine prantsuse kõnekeele vahendamisprobleeme vaagides. Oma nime vääriliselt annab „Tõlkija hääl” ruumi n-ö kõneldavatele žanridele: ülestähendamist on leidnud vestlusring prantsuse kirjandusest eesti keeles (osalejad Heli Allik, Kaia Sisask, Leena Tomasberg ja Triinu Tamm) ning intervjuud teeneka Põhjamaade kirjanduse tõlkija Elvi Lumeti ja tõlkeproosa kollegiaalse lugeja Toomas Vindiga. Eriti tänuväärne on aga see, et küsitletute seas on tõlkijast veelgi varjatum eluvorm, nimelt toimetaja: intervjuus saab sõna ka tõlkijana tuntud, ent paljudele pädeva toimetaja võrdkujuks kujunenud Maret Käbin.
Lugejale, kes tõlkimise küsimusele pole erilist tähelepanu pööranud, on raamat küllap üsna põnev ja avastuslik, tõlkijate seas kutsub arvatavasti esile nii nõustuvalt äratundvaid noogutusi kui ka potentsiaalset poleemikat. Jaak Rähesoo tõlkimise probleemsust käsitleva avasõnaga alanud kireva kogumiku lõpetabki kroonika, millest nähtub, et kuigi tõlkimine näib olevat üks armetult üksildane tegevus, käib tõlketsunft koos, vahetab kogemusi ja muljeid – nad pole mitte üksnes olemas, vaid neid on lausa hulgi. Loodetavasti ei jää nende edasisedki mõttevahetused kuluaaridesse, vaid leiavad koha „Tõlkija hääle” tulevastes kogumikes, millele jääb vaid soovida kõlapinda ja vastukaja.
* Theo Hermans, The Translator’s Voice in Translated Narrative. – Target 1996, nr 8(1), lk 23–48.
