Alvar Loog leiab muu hulgas: „Tänasel päeval näib Estonial ja Vanemuisel olevat kadunud soov ja suutlikkus astuda kohapeal sündinud lavastuskeele abil vahetusse suhtesse maailma ooperirepertuaari klassikaga, ooperirežii tehniliste oskuste hääbumise tõttu jõuavad need meile „kultuurriikidest” pärit lavastajate vahendatult”. Kas omamaise (ja/või koosseisulise) lavastaja puudumine on Estonia ooperitrupile lahendamist vajav probleem?
Praegune aeg on ooperikunstis väga lavastajakeskne ning Rahvusooper Estonia on võtnud ülesandeks tuua publiku ette võimalikult erinevat käekirja. Valik on ennast õigustanud: viimase aja olulisemad preemiad on meie õuele toonud lavastajad piiri tagant: Dmitri Bertman („Wallenberg”, „Faust”), Michiel Dijkema („Tuhkatriinu”) ja Daniel Slater („Tannhäuser”).  
Kui vaadata viimaste aastate esietendusi, siis on Estonias oopereid lavale toonud mitmed eesti lavastajad: Arne Mikk, Neeme Kuningas, Liis Kolle, Peeter Jalakas, Andres Puustusmaa jt. Kutsutud on teisigi, kuid ajapuudus või ehk kartus žanrile alla jääda on saanud takistuseks. Ega ooperilavastaja eriala Eestis õppida saagi, muusikateoste lavastaja õppesuunda Eesti muusika- ja teatriakadeemias pole. Estonia lavastajaid ei koolita ja suurel laval praktikaeksperimente me endale lubada ei saa.
Mis puudutab koosseisulise (pea)lavastaja olemasolu teatris, siis sellist süsteemi pole lääne pool ooperiteatrites enam ammu ja ka meie teater on loomulikul teel sama teed läinud. Probleem see teatritele ei ole.