Kuna mul on olnud aastaid võimalus külastada Soomes Savonlinna ooperifestivali esietendusi, siis proovingi nüüd võrrelda seda ning Birgitta festivali kui kahte täiesti erineva suunitlusega ning mastaabiga muusikasündmust. Savonlinna ooperifestivalil, mis kestab kuu aega, sain kuulda-näha Sallise „Kullervot”, Bizet’ „Carmenit” ja Puccini „Madama Butterflyd”, Birgitta festivalil Bernsteini „Missat”, Mozarti „Röövimist Serailist”, Verdi „Maskiballi” Moskva Helikoni esituses ning maestro Klasile pühendatud galakontserti. Elamused kummaltki festivalilt on uhked ja võimsad.
Lähemalt toimumiskohtadest. Mõlemad festivalid viiakse läbi ajalooliste müüride vahel, kuhu kogu esitatav repertuaar hästi sobib. Mõlemad ehitised on XV sajandist: Pirita klooster pühitseti sisse aastal 1436, Olavi kindlus valmis 1475. Mõlema iidsed müürid on seisnud sajandeid majesteetlikult, peites endas minevikusaladusi.
Savonlinna ooperifestivali on nüüdseks peetud 53 korda – juba aastast 1912, sealjuures iga-aastaselt 1967. aastast siiamaani. Publiku huvi on lakkamatult püsinud ja festivali rahvusvaheline maine on väga hea. Miks? Seetõttu, et ettekantav on hästi teatud-tuntud. Savonlinna ooperifestivali repertuaar hõlmab klassikalist ooperit ning teoste valik kordub aastast aastasse: Verdi „Rigoletto”, „Macbeth”, „Don Carlo”, „Maskiball”, Mozarti „Don Giovanni”, „Võluflööt” (seda esitati aastatel 1973–1989 igal aastal, viimasel ajal suuremate vahedega), „Aidat” on aga järjest ette kantud kümnel aastal. Samuti sageli on festivalil kõlanud Gounod’ „Faust”, Bizet’ „Carmen”, Wagneri „Tannhäuser”, „Tristan ja Isolde”, „Lendav hollandlane” ning „Lohengrin”, Puccini „Turandot”, „Tosca” ja „Madama Butterfly”. Aga alles eelmisel aastal etendati esmakordselt Verdi „La traviata’t” ja Saint-Saënsi „Simsonit ja Delilat” ning 2007. aastal Donizetti „Lucia di Lammermoori”. Seega tullakse kuulama konkreetset, kindlalt väljakujunenud esitustraditsioonidega armastatud ooperit. Paratamatult jääb festivalil puudu uudsusest ja seda püüab järgmisel aastal korvata kunstiline juht Jorma Silvasti, tuues festivalile Lehári opereti „Lõbus lesk”.
Olulisel kohal festivalikavas on soome heliloojate ooperilooming. Nimetan mõned: Aulis Sallise„Ratsanik” („Ratsumies”), „Punane joon” („Punainen viiva”), „Kuningas läheb Prantsusmaale” („Kuningas lähtee Ranskaan”), Joonas Kokkose soositud ooper „Viimased kiusatused” („Viimeiset kiusaukset”), Einojuhani Rautavaara „Aleksis Kivi”, Aarre Merikanto „Juha”, Olli Kortekanga „Isa tütar” („Isän tyttö”). Need ooperid aitavad kujundada ja tõsta rahvuslikku identiteeti.
Birgitta festivali sõpru köidab seevastu iga-aastane teoste uudsus ja žanriline mitmekesisus. Igal suvel tuleb kümne festivalipäeva sees ettekandele midagi uut ja põnevat, sageli meil esmakordselt esitatavat. Rahuldamaks erineva maitsega kuulajaskonna huve, pakutakse ka sünteeskunsti, lastele muusikatükke.
Küll aga teevad mõlemal festivalil kaasa rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud dirigendid, lavastajad ja solistid.
Savonlinna lava Olavi kindluses on väga suur ning etendused antakse ilma eesriideta. Ühelt poolt saab seetõttu ära kasutada terve lavaruumi, teiselt poolt aga tekib olukord, kus nii mõnigi dirigent on kaotanud kontrolli laval toimuva üle. Raske on korraga jälgida üle kogu lava mitmele tasandile lavastatud lauljaid (soliste ja koori) ning samaaegselt hoida koos orkestrit. Mõnikord ongi etendused kulgenud ebasünkroonselt. Tihti näeb vaatajagi laval toimuvat tegevust vaid teatud nurga alt. Pirita kloostri varemete lava on väiksem ja tundub olevat mugavam ja hubasem kui Savonlinnas, kus 2000se auditooriumi ees halvas tänavu nii mõndki solisti esinemishirm, mistõttu peaproovis saavutatud lavaline vabadus ja hääle kandvus läks esietenduse käigus kaduma.
Oluline vahe seisneb selles, et Savonlinnas ei kasutata tehnilist helivõimendust, mis laulja suhtes on õigem lahendus, kuid ühtlasi kõva proovikivi. Akustika on müüride vahel hea, aga suure ruumi täislaulmine eeldab suurt professionaalsust ja vokaaltehnilist oskust. Vastasel korral ei kostu laulja isegi mitte neljandasse ritta. Ooperilaulja kasutab kogu oma keha helivõimendusena ning õpibki aastaid seda tegema. Ooperilaval ta näitab, kui kandev on tema hääl ilma võimenduseta. Seevastu tehnilise võimendusega kostab hääl niikuinii saali, olenemata laulja koolitusastmest. Sageli pingutatakse seetõttu vähem ning osa häälest läheb ikkagi kaduma. Ooper on siiski kirjutatud loomulikule häälele, mida tahetaksegi kuulda, sh ilusat vibraatot, ülemhelisid, mis kõik helivõimendusega muutuvad või isegi kaovad. Kui aga laulja hääle diapasoonis puuduvad mõned madalad või kõrged noodid, siis ei aita isegi võimendus.
Veel üks erinevus on see, et Savonlinnas on ooperist ooperisse laval sama orkester ja ooperikoor, s.o nagu festivali vundament, mis on suures osas laotud eesti lauljatest. Meil aga pole püsivat koosseisu (v.a Tallinna Kammerorkester) ning kõik – esinejad ja etendused – ostetakse enamasti sisse. Mitte miski ei kordu. Seetõttu on Birgitta festivali esinejad publikule igal aastal suur üllatus.
Kui võrrelda piletite hinda, siis meil jäävad need 37–47 euro, Savonlinnas aga 50–180 euro vahemikku. Makstes pileti eest suurt raha, tahaks kuulaja, et tulemus oleks täiuslik – lauljad, (solistid, koor), orkester, dirigent, lavastus. Varemetes tuleb laulda iga ilmaga, mis nõuab lauljalt head tervist ja vastupidavust, sest alaline tuuletõmbus ja õhutemperatuuri kõikumine on häälele ohtlik ja kurnav. Kuidas lauljad laulavad? Peab tunnistama, et hästi. Savonlinna festival on kaheksamiljonilise eelarvega maksujõulisem, nii et saab külalissoliste sisse osta ka Metropolitan Operast, mis omakorda tagab kvaliteedi, kuigi mitte alati esteetilise naudingu.
Mis siis kahest festivalist sõelale jäi? Savonlinnas oli mõjuv bariton Tommi Hakala kättemaksuhimulise Kullervona väga dramaatilise ja pingelise esituse poolest. Samuti bariton Ville Rusanen Kimmona (tenori partii), kelle rollilahendus oli kõige tugevam. Ja loomulikult meie bass Koit Soasepp (Tiera), kes loob oma tegelaskujust alati meeldejääva karakteri.
Bizet’ „Carmenis” laulis Don Joséd meile hästi tuntud kanadalane, vastupidava ja jõulise häälega tenor Luc Robert, kes on Estonias esitanud Fausti. Meeldis bulgaarlanna Nadia Krasteva Carmenina. Küll aga mõjusid „Carmenis” uudsena dirigent Frédéric Chaslini võetud harjumatult kiired tempod. Puccini „Madama Butterflys” võlusid Aušrinė Stundytė Leedust peaosalisena ja Andrea Caré Pincertonina. Ja vaieldamatult ooperikoor, mille kindla tuumiku moodustavad 18 eesti lauljat.
Birgitta festivali olemasolu on kahtlemata seotud meie muusika suurkuju Eri Klasiga, tänu kellele on festival leidnud kindla koha eesti muusikaelus.
Galakontserdi solistide ja kava valik oli hea, Helikoni solistide kõrval laulsid suurepäraselt Priit Volmer, Heli Veskus, Oliver Kuusik ja Rauno Elp ning Marion Elvila. Birgitta festivalil sobis hästi Bernsteini „Missas” USA solisti Douglas Websteri kõrvale Koit Toome oma kõlava ja kandva häälega, olles sealjuures väga mänguline, samuti õrn Kristel Pärtna. Moskva Helikoni „Maskiballis” olid meeldejäävad Lidia Svetozarova Oscarina ja Jelena Mihhailenko Ameliana. Bieli ja Solothurni Linnateatri (Šveits) Risto Joosti juhatatud Mozarti ooperist „Röövimine Serailist” jäi meelde Christiane Bösiger Konstanzena. Märkida tuleb ka retsitatiivide arusaadavust – sakslaste endi esituses oli tekst selge ja lihtne. Nagu ikka mängisid heal tasemel ERSO ja Tallinna Kammerorkester.
Selleks aastaks on muusikapidu läbi ja iidsed müürid jäävad ootama järgmise aasta elamusi.