Pealkirjas esitatud küsimus võib isegi mõnevõrra üllatada, sest keda siis veel kontserdikülastaja peaks tundma kui mitte Mozartit? Tegelikult võib tuntus olla väga suhteline ja kui järele mõelda, siis ei pruugi kujutlus Mozarti muusika pidevast kohalolust tunduda enam pooltki nii enesestmõistetav. Õigupoolest on tema loomingu võtmevaldkonnad kontserdisaalis üsnagi ebavõrdselt esindatud ja isegi traditsiooniliselt palju mängitud žanrides jätkuks siinses muusikaelus Mozartile veel küllalt ruumi. Tarvitseb vaid valida mõni valdkond, miks mitte näiteks instrumentaalkontserdid, ja meenutada, millal viimati oli võimalik neid teoseid kuulda pealinna mõnes tähtsamas kontserdisaalis. Oboekontserti mäletame tänavusest kevadest (Kalev Kuljus), ent kuidas on lood flöödi, klarneti, fagoti või metsa­sarvega? Unustada ei maksa ka puhkpillidele kirjutatud kammermuusikat. Kvintetti Es-duur klaverile, oboele, klarnetile, metsasarvele ja fagotile olevat Mozart ise pärast esiettekannet 1784. aastal hinnanud parimaks kõigest, mida ta seni on kirjutanud. Isegi kui arvestada selles väljaütlemises väikese liialduse võimalusega, olgu see meile siiski meeldetuletuseks, et puhkpillimuusikas säras Mozarti täht vähemalt samavõrd eredalt kui tema loomingu teistes valdkondades. Loomulikult on siinne publik ära teeninud võimaluse seda repertuaari sagedamini kuulda.
Mozarti kvintett klaverile ja puhkpillidele kõlas äsja Kadrioru lossis kontserdil „Olev Ainomäe 60”, kus hinnatud oboemängija kostitas publikut eri­ilmelise ja kokkuvõttes vägagi nauditava kavaga. Kvinteti esituse kohta olgu aga kohe öeldud, et samas isikkoosseisus sooviksin seda teost kuulda kunagi uuesti, sest mitmesuguste tegurite koosmõjul jäi seekord kogenud muusikute kogu potentsiaal ansamblimängus realiseerumata. Raskuste peamine allikas näis olevat tempovaliku sobimatus kontserdipaiga akustikaga. Milline on Mozarti muusikas õige tempo? Loomulikult on ajastu allikate põhjal mingi maani võimalik määratleda, millised konventsioonid kehtisid teatud perioodil näiteks Allegro moderato või Larghetto puhul, kuid ilmselt siiski eksivad need, kelle arvates saab sellele küsimusele kas või kitsalt Mozarti aja kontekstis anda ühe, igas olukorras üldkehtiva vastuse. Üldistades võib öelda, et õige tempo on selline, mis kontserdipaiga akustikas võimaldab muusikat selgelt artikuleerida ja sonaaditsükli osi mõjuvalt eristada. Kadrioru lossi akustika sobib eelkõige ühtlasema kõlapildiga esituskoosseisule, ehkki ka siis mööndustega. Mida suurem on aga ansambli kõlaline diferentseeritus, seda visamalt osutab saali lopsakas kaja vastupanu. On paraku ilmne, et muusika ei ole visuaalselt lummava saali otstarvete seas mõeldud olema esimesel kohal. Ainsana aidanuks kontserdipaiga iseärasusi taltsutada väljapeetum tempovalik kõigis kolmes osas, seda enam, et põhiolemuselt lüürilise teose esimese osa määratlus Allegro moderato annab selleks täieliku õiguse ja teise osa Larghetto lausa eeldab seda.
Samal kontserdil kõlas esiettekandes Tõnis Kaumanni „Folia” oboele ja keelpillikvartetile. Pealkiri äratas teose kompositsioonitehnilise teostuse osas teatud ootusi, mis kuulates näisid ka osutuvat tõeks. Samanimelisel tantsul põhineb teatavasti üks XVII-XVIII sajandil enim kasutatud variatsiooniteemasid ja just nimelt variatsioonidena oli üles ehitatud ka Kaumanni teos. Loo kiituseks võib öelda, et kuigi teema oli oma metamorfoosides enamjaolt aimatav, ei tekkinud liialt paksu allajoonimise tunnet. Ladus pillikäsitlus ja kõige paremas mõttes pretensioonitu väljenduslaad, teisisõnu hea muusika mängija ja kuulaja rõõmuks (Spielmusik), ei pruugi olla Eesti uuemas helikunstis enim teadvustatud suund, kuid seda kiiduväärsem on püüdlus seda traditsiooni hoida.