Taani paviljoni „Võimendatud esteetika” („Empowerment of Aesthetics”) kuraator, maastikuarhitekt Stig L. Andersson on vastandanud oma „Põhitõed” peakuraator Rem Koolhaasi omadega. Kui peakuraatori põhitõed on üles ehitatud arhitektuurielementidele hoonepõhiselt, siis Andersson läheb traditsioonilistest arhitektuuri piiridest kaugemale, meelelise kogemuse juurde. Ta ei eita peakuraatori algelementide käsitlust, vaid täiendab neid vastandusega. Kui Koolhaas on modernsuse võidukäiguks märkinud 1914. aasta, siis Andersson usub, et selle algeid võib leida juba renessansis. Modernsus pole täielik vastandumine minevikule: stiilid, mõtted ja ideed on ajas alati kordunud. Seetõttu ulatuvad ka Taani kuraatori põhitõed kaugemale. Arhitektuur tähendab talle ratsionaalsust ning loodus esteetikat, kusjuures esteetilisus ei tähenda vaid silmaga nähtavat ilu, vaid kõikide meelte ühiskogemust. Vastandused on kuraatorile fundamentaalsed.
Näituse on inspireerinud Taani arhitektuurikeskuse arendatav tulevikuvisioon DK2050,1 mis ühendab nii teaduse, kunsti, arhitektuuri, kirjanduse kui ka looduse. Tuleviku elukeskkonna väärtuste lähtepunktid on leidnud kuraator ka Taani modernismist. Sealt võetud elemendid on tema silmis alati eksisteerinud, ajas püsivad ning peaksid elu suunama ka aastal 2050. Mõneti on valitud elemendid enesestmõistetavad ja universaalsed, kuid nende väärtus on unustatud või pole neid tähtsaks peetud. Kuraatori üheksa elementi on atmosfäär, liiv, juured ja männiokkad, heli, puukoor, valge, maa ehk kivi, projektsioonid ja peegeldus.
Ta usub, et seesugune esteetika peaks olema aluseks ka meie tulevikule, meie ehitatud keskkonnale. Interaktiivses näituseruumis saab külastaja ise oma meeltega kogeda üheksat kuraatori pakutud elementi. Ruumi kujundus on tagasihoidlik ega püüa võistelda tunnetusliku ruumiga. Suurima tähelepanu on saanud projektsioonid visanditest, mis ei ole mõeldud kujutama tulevikku –
tuleviku ülesjoonistamine pole kunagi läinud täppi –, vaid vihjena, kuidas võime ise looduse ja arhitektuuri koosmõjul mõjutada tulevikku. Kõige äkilisemalt mõjub muidu hämaras ruumis pimestavalt valge ruum, mis kujutab täielikku korrastatust, mille suunas on liikunud universum selle tekkest saadik. Kuraator on käsitlenud valget kui loodusele omast olekut, vaiksust ja paigalseisu. Valges nurkadeta ruumis võib kogeda täielikku tühjust. Kogu ülejäänud näituseruum on hämar, et saaks paremini tajuda valitud elementide lõhnu ja helisid. Taustaheli paviljonis ärgitab inimeste kuulmismeeli. Kuraator kutsub üles tähelepanelikumalt kuulama oma elu soundtrack’i. Andersson on kirjutanud, et kui lülitaksime välja nägemismeele ja keskenduksime vaid kuuldavale, oleks meie maailmapilt rikkam, kuulmise meeleline aspekt on tugevam kui nägemise oma.2
Taani paviljon rõhutab esteetika võimu ratsionaalsuse täiendamisel. Seinu ja lagesid sissepääsul katvad väljavõtted ametlikest Taani arengukavadest on kontrastiks ruumile, kus külastaja saab ise tunnetada Taani modernismi olemuslikke elemente. Kuraator, kes mängib inimese tunnetusega, on püstitanud küsimuse: „Kuidas teha otsuseid jätkusuutliku tuleviku loomiseks, võttes arvesse nii esteetilisust kui ka ratsionaalsust?”
1 Vt ka www.dac.dk/en/dac-cities/dk2050
2 L. Stig Andersson, väljapaneku elektrooniline kataloog „Empowerment of aesthetics”, lk 55. Vt ka http://issuu.com/sla_architects/docs/empowerment_cover_inclusive_lowres