Kosovo tänavune paviljon „Nähtavus” („Pealesurutud modernism”) on biennaali alateemat „Kõikeneelav modernism’’ käsitlenud kui kohalikke väärtusi hävitavat jõudu. Kuraator Gëzim Paçarizi näitab, mida on riigile tähendanud segadused poliitilisel tandril viimase sajandi jooksul – ajal, mil võõrvõimud ja -kultuurid oma modernsuse impordiga on mõjunud laastavalt riigi keskkonna- ja inimesepõhisele arhitektuurile.
„Kosovo ei ole kunagi modernisimi omaks võtnud. Modernismi sünonüümiks on hävitamine ja välismaine esteetika,” deklareerib kuraator Paçarizi. Seda ilmestab näituse pealkirigi: „Nähtavaks” võib pidada sotsialismi edukaid vallutusi – lammutusi ja juurdeehitusi, mille alla jäi sajanditevanuseid traditsioone, Kosovo kultuuri ja arhitektuuri. Paviljoni eesmärk on modernismi alla jäänud kihid esile tuua ning püüda säilitada seda, mis saja-aastasest segaduste perioodist püsima on jäänud. Veidi sinisilmseltki skandeerivad kuraatorid, et arhitektuur on poliitilisest kaosest tugevam. Kosovo teemapüstitus ühtaegu sarnaneb ja on vastandlik kõrval asuva Eesti väljapanekuga, mis kirjeldab riiklikust kontrollist välja arenenud osalusdemokraatlikku linnaloomet. Eesti ekspositsioon vaatab tulevikku, kuid Kosovo vabariik sai alguse alles 2008. a ja seetõttu – üritades kokku koguda okupatsioonieelseid mälestusi –, on Kosovo paviljon pigem minevikku taganuttev.
Väike läbikäidav näituseruum on jagatud kaheks osaks, mille ühele poole jääb puitjäridest – 720 shkëmbi’st laotud viiemeetrise läbimõõduga torn ning teisele poole postkaardisein, kus on kujutatud sotsialistlikule arhitektuurile eelnenud helgemaid aegu ning säilinud kosovolikke linnaosasid. Shkëmbi, mis albaania keeles tähistab nii kivi kui ka vanimat kohalikku mööblieset, on kasutusel olnud juba üle 10 000 aasta ning püsinud peaaegu muutumatuna. Nii võib seda pidada ühenduslüliks traditsioonide ja modernismi vahel. Väljapoole suunatud toolijalad loovad oma paljususes kujutluspildi ogalisest, eemalepeletavast olendist kui nurka surutud riigi kaitsereaktsioonist modernismimõjudele. Sisepinna moodustavad seevastu poolringikujulised istmeplaadid, mis tekitavad hubase ja turvalise keskkonna, et skhëmbi’del istudes ruumi sisemust nautida. Vanima kohaliku mööblieseme kasutamine ebatraditsioonilisel viisil loob modernse näituseruumi, pakkudes välja kosovoliku modernismi väärtuste lähtekohad. See väike järi kannab biennaalil suurt rolli kui appihüüe meenutamaks seda, kui vähe on Kosovo arhitektuuripärandist tegelikult säilinud. Ka postkaardiseina seisukohavõtt jääb toolitorniga samaks: postkaardi mõõtu visuaalidel kujutatakse Kosovo linnu enne ja pärast modernismi. Iga näitusekülastaja võib postkaardi kaasa võtta ja seeläbi nähtavale tuua postkaardi all oleva uue problemaatilise jäädvustuse sotsialismimõjudest.
Näituse terviklikkust lõhub nii torni ja pildiseina vaheline tee naaberpaviljonidesse kui ka kahe näituseosa erinev vormikeel – kahe eraldiseisva näituse­pinna mõjusus jääb küsitavaks. Vanade linnaosade hävimine pole tänapäevani peatunud ja paviljon tõstatab küll probleemi, kuid ei paku toolitorni kõrval tõsiseltvõetavaid lahendusi. Arhitektuuribiennaal võiks olla koht, kus eksperimenteerida kas või utoopilisena näivate suuremahuliste plaanidega kohalike traditsioonide taaselustamiseks.