WGT – musitseerides piirideüleselt

3 minutit

Tänavu 20aastaseks saanud WGT kuulub oma eluea poolest n-ö Y-generatsiooni, kuid ansambli liikmed, kitarristid Robert Jürjendal, Mart Soo ja Tõnis Leemets on kahtlemata X-põlvkonna esindajad. Eks ole piirideülene tõsiasi seegi, ehkki välise seigana.
Kõlab ehk natuke „juubelijutuna”, kuid WGT sisuline, s.t muusikaline piirideülesus kujunes kahe aastakümne jooksul välja siiski ajapikku ning ühteaegu mitmes dimensioonis. Ja seda nii elektrooniliste väljendusvahenditega eksperimenteerimises kui ka muusikaliste stiilipiiride avardamises-segustamises. Jazzilikest improvisatsioonielementidest kuni minimalistliku kordusmaagiani välja. Piltlikult öeldes ei otsinud Weekend Guitar Trio algusest peale mitte oma nišši, vaid lõi selle niši oma loomingu ja musitseerimisega endale ise.
Kõike seda on võimalik WGT värskel duubelalbumil ka aduda ja oma kõrvaga välja kuulda. Erinevalt viimse detailini välja lihvitud stuudiosalvestisest on sel plaadil n-ö lisaboonuseks ehe, siin-ja-praegu liveʼis musitseerimine.
Nagu ennist öeldud, on muusika sellele topeltalbumile paigutatud esinejate-sektsioonide kaupa. Kuna kõiki lugusid-kompositsioone (neid on kokku 13) eraldi ja detailselt analüüsida leheruum ei võimalda, toon välja eredaimad helijäljed.
Plaadi avasektsioonis saab kuulda, kuidas WGT muusikat tõlgendab ansambel Una Corda (Ene Nael klavessiinil, Liis Viira harfil ja Kristi Mühling kandlel). Kolm lugu, kusjuures kahele neist on Una Cordale teinud seade helilooja Mirjam Tally ja ühele ansambli harfimängija Liis Viira ise. Mänguliselt-stiilimänglevalt kõlavad esituslikult kõik kolm kompositsiooni, kuid neoklassikalised ja ühtlasi minimalistlikud jooned avalduvad ehk kõige värskemalt Mart Soo loos „Eemal tuli lähedale ehk kui WGT oleks mesilasi pidanud”. Meenutuseks, et Arvo Pärdil on teos pealkirjaga „Kui Bach oleks mesilasi pidanud”. Otsest n-ö äratundmisefekti WGT / Una Corda puhul õnneks ei tekkinud, kuid sümpaatseid kõlalisi ootamatusi on siin peidus küllaga.
Kui plaadi Una Corda sektsioonis domineerivad vastavalt klavessiinile-harfile-kandlele selged ja terava atakiga kõlad, siis albumi järgmises alaosas, kus WGT muusikat tõlgendab trio koosseisus Taavi Kerikmäe (klahvpillid ja theremin), Taavo Remmel (kontrabass) ning Tanel Ruben (trummid), satume hoopis teise – kõlaliselt märksa „hämaramasse” heliruumi. Näiteks Robert Jürjendali loos „Setu Lamentation”, mis Kerikmäe-Remmeli-Rubeni interpretatsioonis kangastub ürgse, ent samas elektrooniliselt ambientʼliku meditatsiooni või isegi loitsuna. Lisan veel niipalju, et samas sektsioonis tasub kindlasti nautida ka ebaregulaarsete rütmide (5/4 taktimõõt jt) haaravalt vahelduvaid valanguid Mart Soo loos „Skunk”.
Topeltalbumi teist plaati alustab Weekend Guitar Trio oma põhikoosseisus ja tuntud ansamblilises koosmõtlemises. Nii võib näiteks WGT ühisloomingulist kompositsiooni „Under the Loupe” tänu mitmekihilisele tekstuurile (looperʼite leidlik kasutamine) ja kõlavärvidele tuginevale arendusele nimetada ka „sümfooniaks kolmele elektrikitarrile”, ehkki helitöö ise on vaid kuus minutit pikk.
Plaadi lõpuosa, kus ühise suure ansamblina musitseerivad korraga nii WGT, Una Corda kui trio Kerikmäe-Ruben-Remmel, on kõlalises mõttes ootuspäraselt kõige tihedam muusikaline segment, kuid õnneks mitte liiga „paksuks” mängitud. Massiivsust kuuleme siin küll, näiteks Jürjendali progerockʼilikus loos „Fiesta”, aga ka muusikalist stiilihuumorit (Tõnis Leemetsa „Bird Market”). Tänu oskuslikele arranžeeringutele on siin igale instrumendile ka piisavalt mõtteruumi, nii et tulemuseks on küllaltki läbipaistev ja hästi jälgitav kõlareljeef.
Lõpetuseks tahan lisada, et WGT värske album tõestab oma artistlikkuses veel kord, kui oluline on muusikas (ja kunstis üldse) mõelda avatult ja piirideüleselt. See on ilmselt ühtlasi ka põlvkondadeülene mõtlemine, olgu tegemist X-, Y- või koguni noorima, Z-generatsiooniga.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp