Minu esivanemad on pärit Kuusalu lähedalt Kiiu-Aablast ning vanaema juttudest on meeles, et tema nooruses olnud lauritsapäev üks tähtsamaid suviseid pidustusi. Juba varavalges võeti paat ja sõideti Salmistusse, kust oli Kuusallu vaid viis kilomeetrit. Maitsi oleks see neli korda pikem reis olnud ja egas rannarahval olnud naljalt hobust võtta. Jumalateenistusega algas ja külasimmaniga lõppes see suvepüha. Legendi järgi olevat Püha Laurentsius rajanud ka Kuusalu kiriku. Lauritsakivil, mis Kuusalu külje all ning kuhu on raiutud rest ja põletustangid, olevat pühakule ohverdatud veel XX sajandil.
Viimane aasta on Kuusalu Veljo Tormise Kultuuriseltsil läinud ühe eesmärgi nimel töötades: lavale peab jõudma kohalike inimeste, harrastussolistide, kooride ja orkestri esituses kohaliku kiriku ja kivi lool põhinev muusikateos. Samuti Kuusalust pärit Veljo Tormise soovitusel sai autoriks juba lavamuusikas kogenud noorema põlvkonna helilooja, kel nii balleti kui vokaalteostega esimesed loorberid lõigatud. Viimati pälvis Tauno Aints tähelepanu ooperiga „Rehepapp”, mille üle tekkinud arutelus polnud tähtsusetu ka teose žanrimääratlus, ja samalaadseid mõtteid tekitab ka kõnealune uudisteos. Tegemist võiks vabalt olla muusikaliga, mida aga ei toeta sisu – eelkõige on juttu usust ja alles seejärel armastusest. Oratooriumi kohta on ehk kõnet ja tantsu liiga palju ning mõned eriti markantsed tegelased (Manatark) oratooriumiansamblis vist kohta ei leiaks. Maestro Tormis nimetab esiettekande puhul meeskonnale saadetud kirjas teost ooperiks. Nii ongi kirik keset küla – muusikaline suurvorm on piisavalt anonüümne määratlus.
Urmas Lennuk on libretot kirjutades ilmselt eesmärgiks seadnud esitada sajanditevanune märtrilugu kõrgstiilis, aga lubanud endale ka mõned kõrvalehüpped, milles on aimata toredaid ideid. Siiski jääb oht, et kui üleva sõnastuse kõrval on ka riime stiilis paavst-saast, võivad shakespeare’likud deklamatsioonid mõjuda paroodialikuna. Tekstile poleks väike toimetajatöö ilmselt kahju teinud.
Teatav eklektika ei üllata muidugi enam üheski muusikateatri vormis. Küll võpatas valdavalt küpsemas eas publik üsna üksmeelselt, kui Manatark (Rasmus Merivoo) lavale karates „hurjoh!” röögatas ja kukkus ennastunustavalt trummi taguma. Merivoo kerkis solistide hulgas esile nii oma hääle võimsuse kui ka lavalise energiaga, mida jäi pigem üle kui puudu. Paganliku kõrvaltegelase esimesele etteastele keeras igapäevaelus filmirežissöörina tuntuks saanud Merivoo veel vindi peale eriti dramaatilise falsetiga. Paratamatult jäi kaunikõlaline tenor Laurits (Ero Esko) Manatarga möirgamise kõrval liiga beetaisaselt õrnlüüriliseks. Olgugi hääle puhas tämber ja siiras maneerivaba esitus kui püha kannataja jaoks loodud, ei õhkunud peategelasest vist piisavalt usufanatismi. Lauritsa kividega loopimine oli rütmiliselt üks õnnestunumaid stseene, nagu ka järgnev Tiina-Maria (Riina Maidre) ilmumine. Maidre laetud häälest veel enam mõjus tema lavaline plastika ja sisseelamine.
Ilmselgelt on muidugi ebaõiglane võrrelda professionaalset näitlejat teiste osatäitjatega, kes said ju neile esitatud ülesannetega üldiselt kenasti hakkama. Hääl oli ju kõigil märkimisväärselt hea. Meelde jäi näiteks metsosopran Triin Jõeleht (Ema), kes lavale tulnud majandusteaduskonnast. Isa Johannest laulis samuti toreda häälematerjali ja lavakujuga Lauri Esko. Tema partii kujutas endast teatavat kirikhärra stiilis kõne ning retsitatiivi vahevormi, mille determineerimatus tekitas kohati segadust; ei saanudki lõpuks sotti, kas aktsendiga laulmine ja ülerõhutatud konsonandid olid mõeldud tegelase saksa päritolu allakriipsutamiseks või oli taotluseks teksti maksimaalne arusaadavus.
Diktsioon oli kõigil lauljatel väga hea, subtiitreid otsima ei pidanud. Kuna Aintsi muusika ei ole ilmselgelt kirjutatud keskmiste võimetega isetegevuslastele, siis olid solistid – enam-vähem kõik debütandid – oma osatäitmist väga tõsiselt võtnud. Ülesannete kõrgusel oli ka juristiharidusega lavastaja, kohalik huvijuht Saima Kallionsivu, kellest, alustanud karjääri kohtutäiturina, on nüüd saanud Kuusalu teatrielu hing. Eks kohalike jõududega väljatulemine ole iseenesest auasi – ja tuldigi ju auga välja. Aga nii nagu tekib kihk „muusikalist suurvormi” kuhugi kitsamasse lahtrisse sokutada, tahaks haarata ühe margapuu tulemuse mõõtmiseks, mitte kahelda professionaalide ja isetegevuse mõõteriistade vahel.
Kohalikus mastaabis pole kahtlustki, et see oli määratu õnnestumine. Miks mitte laiemaski? Kõik oli ju nagu päris kuni korraliku lava ja tehnikani välja. Aga ikka jääb öösse küsimusi. Kas kohalikul lool põhineva teose teeksid vähem kohalikuks mittekohalikud esitajad? Missugused lavakujud vooliksid Tauno Aintsi materjalist need, kelle häälepaelad toovad lauale nende igapäevase leiva?
Muide, kas teie teate, kust tulevad augustiööl langevad tähed? Laurentsius vaatab alla Kuusalu peale ja poetab rõõmupisaraid.
Paganlikult paljulubav martüürium
4 minutit
Samal teemal
-
Süldist sõja soojendusesinejani
Teaduskonverents „EUPOP 2024“ 1. – 3. VII EMTAs, korraldajad Euroopa…
-
Boris Björn Bagger 6. III 1955 – 4. VII 2024
Eesti-Saksa kultuurisild on muutunud ühe tugisamba võrra hapramaks: 4. juuli…
-
Südamega lauldud laulupäev Seedriorus
IX Seedrioru laulupäev 28. VI – 1. VII Kanadas. Eeloleval…