9. juuni pärastlõunal Kölni muusika- ja tantsu kõrgkooli poole jalutades selgus, et aega on täpselt nii palju, et jõuab veel kohvikus ühe piimakohvi võtta, et kontserdil ikka ergas püsiks, pikk sõit ju seljataga. Saali tribüünide pehmed kollased istmed, punakast heledast puidust laval prožektorite vihus ootamas üks must tool ja klaver. Hetk hiljem tulid lavale lauljatar Maarja Purga punases ja tema klaverisaatja Yorgos Ziavras. Kolleegide südamlik kallistus enne eksamit oli väga ilus algus.

Kaval oli päris tähelepanuäratav pealkiri: „Das menschliche Bedürfnis, vollkommen zu sein und was verschiedene Frauentypen dafür tun” ehk „Inimlik vajadus püüelda täiuslikkuse poole ja võimalused, kuidas erinevad naisetüübid seda saavutada püüavad”. Idee loomingulise magistritöö jaoks tekkis lauljataril siis, kui ta hakkas mõtisklema inimese täiskasvanuks saamise üle, mitte üksnes selle üle, kuidas mehed või naised eraldi elus küpsuse ja tasakaalu leiavad. „Oleme ikka kõik enne inimesed ja alles seejärel naised või mehed,” arvab Maarja Purga. See kava oli kokku pandud siiski naise vaatepunktist, ehkki tuleviku tarbeks otsib ta lavakaaslast, kes avaks sama teema – täiuslikkuse või terviklikkuse ja armastuse otsimise – ka mehe vaatepunktist.

Esimene pala „Habanera” Georges Bizet’ ooperist „Carmen” ei mõjunud kuidagi erilisena, kuigi tundus loomulik, et sellise teema alla on sobitatud ka see pala. Ka kaks osa Robert Schumanni tsüklist „Naise elu ja armastus” olid sissejuhatuseks ja soojenduseks. Veidi emotsionaalsemalt kõlas Jeanne d’Arci aaria Pjotr Tšaikovski ooperist „Orléans’i neitsi”. Tõeliselt avanes lauljatar alles viienda palaga, milleks oli Delila aaria „Mon cœur s’ouvre à ta voix” ehk „Mu süda avaneb sinu häält kuuldes iseenesest” Camille Saint-Saënsi teosest „Samson ja Delila”. Ka eksamit kuulama tulnud inimesed, keda oli neljakümne ringis, märkasid seda ja aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Järgmised palad, William Bolcomi „At the Last Lousy Moments of Love” ehk „Armastuse viimased närused hetked” ja „Amor” panid lauljatari liikuma ja vaimukalt kaasatud tool, mis mõne loo puhul lihtsalt laval seisis, oli täiesti piisav, et luua laval tõeline etenduse õhkkond, ja tõestada, et Maarja Purga oskab peale laulmise ka näidelda. Kontsert-eksam oli pikk, kuid sugugi mitte väsitav, sest laulud olid põimitud saksakeelsete vahetekstidega tervikuks, mille kohta lauljatar ise ütles: „Tahtsin kirjeldada seda, kuidas võisid nende laulude peategelannad end sisemiselt tunda, millised olid nende heitlused ja otsingud.” Ka Rossini, Mendelssohni ja Wagneri tuntud aariad avanesid uutelt tahkudelt.

Kavalehel oli kõigil paladel ka saksakeelne tõlge, niisiis võisid kuulajad ka vene-, prantsuse-, inglise-, hispaania- ja itaaliakeelsete palade sisu mõista. Ja sisu oli vägagi uudne, sest kui palju tänapäeval ikka naiselikkuse, armastuse ja terviklikkusega klassikalises muusikas tegu on?

Viimane pala „Yo soy María” ehk „Mina olen Maria” oli Astor Pantaleón Piazzolla ooperist „María de Buenos Aires” ning selle eel avanesid rasked tumesinised lavakardinad, et nende tagant võiks paistma hakata saateansambel. See särtsakas tango näitas lauljatari häält ja kirge veel uuest küljest, kuid võttis kokku ka terve kontserdi. Lõpuks võis terviklikkust otsinud naisekuju öelda: „Jah, ma olen nagu ma olen!” Eksamikomisjon otsustas Maarja Purgale anda kõige kõrgema hinde ja nüüd jääb vaid oodata, et ühel päeval saab sama kava kontserdil nautida ka Eesti publik.