1.1

1) Väida, et tavapärased analüütilised eristused (nt mikro-makro, struktuur-agentsus, subjekt-objekt, loodus-ühiskond) rohkem hägustavad kui hõlbustavad mõistmist. Pigem tuleks seletada, kuidas niisugused jaotused üleüldse esile kerkivad (Callon 1986);

2) Nii loogi detailne kirjeldus sellest, kuidas eri elemendid – nt kingikotid, luuletused, jõuluvanad, lapsed, šokolaadist jõulukalendrid, päkapikud, täiskasvanud, muinaslood, vitsakimbud, jõulukampaaniad kaubamajades – omavahel kokku põimudes moodustavad sidusaid toimijavõrgustikke. Või nagu sõnastab seda John Law (2004: 31): „Pole võimalik üksteisest eraldada a) teatud reaalsuste loomist; b) väidete sõnastamist nende reaalsuste kohta; c) teatud instrumentaalsete, tehniliste ja inimkonfiguratsioonide ning -praktikate loomist … Selle asemel luuakse kõiki koos”;

3) Rüüta fenomeni kirjeldus väga kõrgel abstraktsuse tasemel toimivasse tehiskeelde, s.o toimijavõrgustiku teooria sõnavarasse. Väida, et selline lähenemine võimaldab võrdselt – sümmeetriliselt – kohelda nii materiaalseid objekte, inimesi kui ka väiteid ühe või teise kohta (Latour 2005).

1.2

Kriitiliselt lähenedes võiks Latouri ning tema mõttekaaslaste lähenemisviisi sõnastada hoopis sedasi:

1) Väida, et mingi nähtuse käsitlejad jagunevad üldjuhul äärmuseni karikeeritud vastandlikele positsioonidele. Samas hoidu hoolikalt konkreetsetest viidetest nende vaadete väidetavatele esindajatele. Kui seesuguste viidete vältimine ei õnnestu, moonuta kriitika ohvriks valitu mõtteid sedavõrd, et ta eelnevalt sõnastatud äärmuspositsiooniga klapituks;

2) Väida, et sinu pakutud kirjeldus toimijavõrgustiku tehiskeeles on parem kui eelmainitud seisukohad. Mis sellest, et seesugune keel on väga spetsiifiline ning raskesti hoomatav žargoon: viljasta oma teksti veel kuhja metafooride, paradokside ning irooniliste vahemärkustega. Pea meeles: kui suudad piisavalt palju mõjukaid lugejaid oma teksti tõlgendama panna, on mäng juba võidetud!

3) Mõni eriti tülikas lugeja võib sellest hoolimata tõstatada küsimuse teksti sisulisest kvaliteedist. Raskenda tema tööd! Muuda oma mõtteid tihti nii sama teksti sees kui eri tekstide vahel. Ära vaevu eriti täpselt osutama, kuidas, ent kurda siiski aeg-ajalt, et „minu kriitikud, ei mõista sageli, mida ma teen” (Kochan 2010: 580).

2.

Vastselt eesti keelde tõlgitud teoses lammutab Latour juppideks tavakäsitlused modernsusest. Nii väidab ta, et modernsuse põhialus, Konstitutsioon, tugineb kolmele garantiile: 1) looduse kujutlemine sellisena, nagu me teda ei konstrueeriks; 2) ühiskonna kujutlemine sellisena, nagu oleks ta meie looming; 3) ühiskonna ja looduse üksteisest range eraldamine. Modernsete enesekujutluses teevad just need garantiid – teadmiste ja võimu, faktide ja väärtuste üksteisest eraldamine – kaasaegse ühiskonna ajalooliselt eriliseks. Paraku osutab Latour, et selline kujutluspilt on vägagi üheülbaline, sest 1) loodust luuakse, kombineeritakse ja taasluuakse igapäevaselt – oleks tõesti keeruline toetada väidet, et kaasaegse ühiskonna ulatus, läbipõimitus ning keerukus ei tugineks vähemalt osaliselt fossiilsetele kütustele või kõikjale ulatuvatele tehnoloogilistele infrastruktuuridele; 2) ühiskond kui tervik seab meie igapäevasele tegevusele jätkuvalt piire, teinekord vägagi rangeid; 3) ühiskonna stabiilsus ei põhine vaid sotsiaalsetel suhetel – iga ühiskonna puhul on pigem tegu inimestest ning mitteinimestest koosnevate hübriidsete „loodus-kultuuridega”, mille taandamine vaid ühele või teisele poolusele on tinglik ning lihtsustav.

See võimaldab Latouril nähtavaks teha järgmise paradoksi: hoolimata sellest, et modernne maailmapilt põhineb looduse ja ühiskonna üksteisest eraldamisel ehk „puhastustööl”, kubiseb ühiskond enneolematust hulgast materiaalse, sotsiaalse ja diskursiivse hübriididest. Meie enesekujutlus on seega petlik: traditsioonilise ning modernse ühiskonna peamine erinevus seisneb vaid seesuguste inimeste-mitteinimeste ahelate arvus, pikkuses ning ulatuses. Kummalisel kombel aitab sellisele „vahendustööle” kaasa just nimelt „puhastustöö” ise: kui loodus on ühiskonnast eraldatud, muutub võimalikuks eksperimenteerida ühega, mõjutamata samal ajal teist. Traditsiooniliste ühiskondade maailmapildi järgi seesugune toimimine aga võimalik ei olnud, mistõttu jäid nad väiksemas ulatuses toimima. Miks seesugused vastuolud modernsuse lõpuks ikkagi ummikusse viisid, kuidas sellele reageeriti ning kuidas taasluua Konstitutsioon viisil, mis ühendaks nii eel-, järel- kui ka klassikalise modernsuse parimad küljed, saab lugeja juba raamatust ise uurida.

3.

Silver Rattasepp (2012) on eestikeelses ülevaateartiklis kirjutanud Latouri kahekordsest äratõugatusest: teda ei pea omaks realistliku koolkonna teadus-filosoofid ega traditsioonilisemad sotsiaalkonstruktivistid. Ent nii mõneski mõttes suutis Latour selle teosega end ületada. Nimelt hakkab just siit hargnema lõhe toimijavõrgustiku teooria pooldajate eneste seas (vt Law 2008: 642). Nagu alati, on sellel käigul plusse ja miinuseid.

3.1

Esiteks viis see teos teaduse- ja tehnikauuringute (science and technology studies) ideed peavoolu sotsioloogiale lähemale. See oli/on küll tihti nõus tunnistama tehnoloogia ja materiaalsuse tähtsust, ent ei oska selle teadmisega metateoreetilisel tasandil justkui midagi pihta hakata. Ühiskond oma reeglite, praktika ja normidega tundub nii mitmeteski suurteooriates justkui õhus hõljuvat. Võttes aga mitteinimesi ning nende mõju inimeste käitumisele ning kujutlustele väga tõsiselt, põimib Latour materiaalsuse oma käsitlusse kõige fundamentaalsemal tasandil. Nii osutab ta ka ühele võimalusele rajada sild loodus- ja ühiskonnateaduste vahele.

Teiseks on siin tegu teravapilgulise ning laiahaardelise käsitlusega paljudest modernsusega seotud probleemidest. Sellega astub Latour otsustavalt eemale toimijavõrgustiku teooria tüüp-esindajatest, kes üksikjuhtumite kirjeldusele keskendudes ainiti oma kinganina põrnitsema jäidki. Neist erinevalt siseneb Latour enesekindlalt „suurde mängu”, kisub modernsuse kapsalehed laiali ning pakub välja võimaluse sellest hoopis midagi muud kokku traageldada. Igaüks, keda vaimustab hooletult elegantne de- ja rekonstrueerimine, ei tohiks siin küll pettuda. Hoolimata sellest, kas Latouri arutluskäiguga nõustuda või mitte, jätkub siin vaidlust terveks loengusarjaks.

3.2

Miinustest rääkides tundub esiteks, et peavoolu sotsioloogia debatti sisenemise hinnaks on olnud empiirilise toe kärpimine. Et aga just empiirikapõhisust peavad toimijavõrgustiku teooria pooldajad oma lähenemise üheks olulisemaks elemendiks, on tegu üllatava puudujäägiga. Sisuliselt viib Latour looduse ja ühiskonna lahutuse tagasi Thomas Hobbesi ja Robert Boyle’i väitluseni. Algallikatega tegelemise asemel tõlgendab ta aga lihtsalt ümber Steven Shapini ja Simon Schafferi raamatut „Leviaatan ja õhupump” (1985). Sel moel libiseb ta siin ja edaspidi sujuvalt üle kõikidest modernse maailmapildi kujunemisega seotud keerukustest ja vastuoludest – neistsamadest, millele tähelepanu pööramist ta muidu ise häälekalt nõuab.

Teiseks on latouriliku lähenemisviisi kõik ülal osutatud nõrkused ka sii
nses tekstis esindatud. Lugeja peab olema valmis selleks, et ala- või ehk isegi ebamääratletud mõistetega varustatud lauselohed hakkavad talle vasakult ja paremalt vastu pead lendama. Olgu siinkohal toodud vaid üks stiilinäide leheküljelt 224: „Modernsete suurus põhineb sellel, et nad panid vohama hübriidid, laiendasid teatud tüüpi võrgustikke, kiirendasid jälgede tootmist, paljundasid delegaate, tootsid kompamisi relatiivseid universaale.” Sellise stiili juures on lihtne jõuda entusiastlikult eelhäälestatud küsimusest „mida ta sellega mõtles?” mõnevõrra nõutuma päringuni „kas ta üldse sellega midagi mõtles?”. Ent vahest suurimaks puudujäägiks on see, et tahtes inimkonda vabastada modernsuse hullusärgist, on toimijavõrgustiklased mässinud end teise – tõsi küll, pealtnäha lahedamasse, kuid kokkuvõttes ehk veelgi raudsemalt liikumist kammitsevasse kuube. Nimelt torkab nende lähenemise puhul juba aastakümneid silma asjaolu, et analüüsiks valitud juhtumite rikkaliku kirjelduse ning selle toimijavõrgustiku teooria terminites mõtestamise vahele kipub jääma haigutav abstraktsioonilõhe. See omakorda on tekitanud kahetise vastureaktsiooni: ühest küljest küsimuse, miks niisugust terminoloogiat siis üldse kasutama peab (Buchanan 1991), teisalt aga tunde, et toimijavõrgustiku teooria pärsib täpsemate ehk keskastme teooriate arengut (vt Science, Technology & Human Values’i erinumbrit 2007. aasta novembrist). Ka selle raamatu lõppjärelduste abstraktsuse tase on kohutavalt kõrge, mis tekitab küsimuse: kuidas edasi?

4.

Nagu eelnevast aimub, ei ole teps tegu lihtsa lugemisega. Latour ei oota lugejat järele, otse vastupidi – tema eesmärk näib olevat vähemalt kaks sammu ees olla, rabada, šokeerida, tuntu pahupidi pöörata. Kui kõige selle juures teha veel muretuid viiteid toimijavõrgustiku teooria esoteerilisele mõistepagasile ning mõtlejatele, kes hästi tuntud küll Latourile, ent mitte eestikeelsele lugejale (nt Isabelle Stengers või Michel Serres), ähvardabki kiiresti oht rongist maha jääda. Silver Rattasepa saatesõna on selle häda leevendamisel küll igati teretulnud, kuid kaugelt liiga napp. Latouri mõtete intellektuaalse tausta ning toimijavõrgustiku teooria avamiseks oleks üks põhjalikum sissejuhatus küll hädasti ära kulunud. Ning ajalõhe teksti esmase ilmumise ning siinse tõlke vahel andnuks suurepärase võimaluse tuua sisse ka mõni kriitiline noot: teoses käsitletud teemadega haakub suurepäraselt näiteks debatt Latouri (1999) ja teise teadussotsioloogia suurkuju, David Bloori (1999a, b) vahel (milles mõnevõrra sümptomaatiliselt kriitik Bloori mõttekäik Latouri omast oluliselt selgemini jälgitavaks osutub). Lõppeks võib juurelda sellegi üle, kas kõnealune teos oli esmaeestinduseks ikka parim valik. Ehk võinuks alustada hoopis sissejuhatusest toimijavõrgustiku teooriasse (Latour 2005) või „Prantsusmaa pastöriseerimisest” (1988)? Määratleb ju see nii teooria põhialused kui ka näitlikustab seda praktikas. Nimetatud teoste taustal muutub siinse teksti mõistmine küll oluliselt hõlpsamaks.

Kõike seda arvestades võib oletada, et raamat rabab enim vahest neid, kes sotsiaalteooriatega põhjalikult sotsialiseeritud – millele viitavad ka Rein Raua ja Kalevi Kulli imetlevad kaanetekstid. Küll aga ei julge teost soovitada neile loodus- ja ühiskonnateaduste kokkupuutepunktide otsijaile, kel teadmised viimasest valdkonnast veel tagasihoidlikud. Raamatu aerodünaamilised omadused jäävad kauni lennukaare saavutamiseks tõenäoliselt liig kesiseks.

Bloor, D. 1999a. Anti-Latour. Studies in History and Philosophy of Science 30 (1): 81–112.

Bloor, D. 1999b. Reply to Bruno Latour. Studies in History and Philosophy of Science 30 (1): 131–136.

Buchanan, R. A. 1991. Theory and Narrative in the History of Technology. Technology and Culture 32 (2): 365–376.

Callon, M. 1986. Some elements of a sociology of translation: domestication of the scallops and the fishermen at St Brieuc bay. In: Power, action and belief: a new sociology of knowledge?, ed. J. Law, 196–223. London: Routledge.

Kochan, J. 2010. Latour’s Heidegger. Social Studies of Science 40 (4): 579–598.

Latour, B. 1988. Pasteurization of France. Cambridge, MA, and London: Harvard University Press.

Latour, B. 1999. For David Bloor… and Beyond: A Reply to David Bloor’s ‘Anti-Latour’. Studies in History and Philosophy of Science 30 (1): 113-129.

Latour, B. 2005. Reassembling the Social: An Introduction to Actor-Network Theory. Oxford: Oxford University Press.

Law, J. 2004. After Method: Mess in Social Science Research. London: Routledge.

Law, J. 2008. On Sociology and STS. The Sociological Review 56 (4): 623–649.

Rattasepp, S. 2012. Bruno Latour. Akadeemia 4: 623–629.