Tohoh. Mis siis viga?
Lihtsalt minu raamat on nii palju parem.

Arvan, et Eesti lugeja saab praegusest raamatust ajaloolise tausta ja pärast revolutsiooni Venemaalt Soome naasnud Mannerheimi rolli kohta parema ettekujutuse.
Nüüd on see siis välja öeldud.

Missugune on Soomes olnud suhtumine marssal Mannerheimi pärast sõda ja uuemal ajal?
Mannerheim huvitab paljusid tänapäevani, kuna ta oli nii mitmetahuline ja natuke müstiline isiksus. Osa tema elust jääbki ilmselt igaveseks saladuseks. Kahtlemata oli tal tugev karisma. Ja ma olen öelnud, et ta oli suur näitleja, eks tema elugi oli üks suur näitemäng. Olen kriitiliselt suhtunud Mannerheimi surma järel 1950. aastail tekkinud kultusse, aga tasapisi hakkas ta mind järjest rohkem huvitama, mille tulemuseks on film ja raamat.

Mul on tunne, et Mannerheim ei sallinud Saksamaad ja sakslasi, aga oskas mõlemas maailmasõjas neid osavalt Soome huvides ära kasutada. Ta ei pooldanud Soome jäägriliikumist, sakslaste osalemist vabadussõjas ja Saksa printsi tulekut Soome. Vabadussõja võitis ta aga sakslaste ja jäägrite abiga ning pärast seda ütles sakslastest lahti, et saada Inglismaa ja Prantsusmaa toetus Soome iseseisvusele. Teises maailmasõjas oli Soome Saksamaa liitlane ja 1944. aastal andis Saksamaa Mannerheimi palvel Soomele vajalikku abi, et venelaste kriitiline rünnak enne vaherahu seisma panna. Kohe pärast seda saatis Mannerheim Hitlerile kirja, kus teatas, et Soome astub sõjast välja.
Nojah, eks Mannerheimil tuli au alla neelata, kui valitsus kutsus vabadussõjas sakslased Lõuna-Soome appi ja nad pidasid oma võiduparaadi kuu aega enne Mannerheimi oma ehk 1918. aasta aprillis. 1930. aastatel käis Mannerheim Hermann Göringiga jahil, sest ta oli kirglik jahimees, aga mingi suur Saksamaa sõber ta ei olnud. Ega talle ju väga meeldinud ka Adolf Hitleri ootamatu saabumine 1942. aasta 4. juunil tema 75. sünnipäevale.

Soomes on punaste ja valgete vastastikustest julmustest kodusõjas ikka ja jälle räägitud. Näiteks ei saa Kjell Westö oma viimastes romaanides valgete liigsest julmusest kuidagi mööda. Paistab, et kodusõjahaavad ulatuvad tänapäeva välja.
Eks kodusõjad ole kõigist sõdadest alati kõige hirmsamad, kui isikliku kättemaksu himu on suur. Eks ka punased tapsid valgeid, aga arvuliselt muidugi vähem, kuna punaseid suri palju vangilaagrites, näiteks Suomenlinnas ja Tammisaaris, nälga ja haigustesse. Eks need armid tule praegugi lapselastel esile. Kui tõmmata paralleele, siis ju ka USA kodusõja haavad elavad tänase päevani.

Kui Mannerheim oli nii palju Soome heaks teinud ja elas elu lõpul Šveitsis, siis miks Soome riik teda ei toetanud, vaid ta pidi elama Rootsi Wallenbergide suguvõssa kuuluva krahvinna Gertrud Arco-Valley kulul?
Üks põhjusi oli see, et Šveitsis elades hakkas Mannerheim kirjutama endise luureülema Aladár Paasoneni abiga mälestusi. Soome president Juho Kusti Paasikivi kartis, et need on Venemaa suhtes kriitilisemad, kui need tegelikult olid. Eks seda mõnevõrra tsenseeritigi suursaadik Georg Gripenbergi vahendusel. Ma ei tea, kas üldse on kunagi võimalik saada selgust, mida sealt venelaste kohta kõrvaldati. Kuid Paasikivi pelgas tugevasti ja Soome ei olnud nõus rahaliselt toetama. Ja ega Mannerheim olnud mingi vaene mees, näiteks oli tal raha Rootsi pangas, kuid pärast sõda ja isegi 1950. aastatel oli raha saatmine riigist riiki äärmiselt keeruline.

Eks Soome poliitiline juhtkond tegele ju Venemaa suhtes ka praegu enesetsensuuriga, mille näiteks on keeldumine avalikust NATO-liikmesuse arutelust, mis on aktuaalseks saanud eriti praeguse Ukraina kriisi ajal. Kas tegemist ei ole natuke jaanalinnupoliitikaga? Soome ju arvestab, et raskes olukorras tuleb NATO talle appi?
Praegune kriis on sama dramaatiline kui Berliini müüri langemine, ainult Soome ei ole seda võib-olla isegi märganud. Mis NATOsse puutub, siis on vale aeg sellest rääkida, sest liituma oleks pidanud juba 15 aastat tagasi. Arvan endiselt nii. Aga kui olukord jääb pingeliseks, muutub see aktuaalseks küll. Arvan küll, et NATO meid osaliselt kaitseb, kuigi Soome ei ole liige. Meie kaitsejõud võib ühendada NATO jõududega väga lühikese ajaga. Ja Rootsi on sisuliselt NATO kaugliige. Mina olen kaua aega NATO-liikmesust toetanud, aga mina ei otsusta Soome poliitikat ja ametlik Soome ei ole seda õigeks pidanud.

Kui rääkida Donneritest Soome ajaloos ja kultuuris, siis kuidas iseloomustate oma vanaisa Otto Donneri ja isa Karl (Kai) Donneri rolli?
Otto Donner oli väga mitmekülgne mees, võib-olla isegi liiga mitmekülgne. Ta oli soome-ugri seltsi asutaja ja professor, natuke aega istus senatis. Eraldi võiks tema osa esile tõsta metseenina. Ta rahastas paljusid Soome teadustöid ja ekspeditsioone, sealhulgas Mannerheimi Hiina reisi. Tema panus oli tollal isegi suurem kui riigil. Ta oli kaks korda abielus ja neist sündis kokku üksteist last, kellest üks oli Kai.
Kai Donner oli samuti soome-ugri teadlane, teaduste doktor, aga siis siirdus poliitikasse, oli üks jäägriliikumise asutajaid ning Esimese maailmasõja ajal Stockholmis nendega ühenduse pidaja. Kodusõja ajal kutsus Mannerheim ta oma staapi ja temast sai õige parempoolne. Pärast sõda on raske temasse sümpaatiaga suhtuda. Algul toetas Lapua liikumist, aga kui see muutus liiga rootsi keele vastaseks, siis lahkus sealt. Mäntsälä mässu ajal oli ta Mannerheimi sidemees. Mida ta kõigest sellest mõtles, ma ei tea. Olin kaheaastane, kui isa suri.

Teil on olnud väga pikk ja viljakas loomeelu. Mida tahate ise oma raamatutest ja filmidest esile tõsta?
Eks nende hulgas ole halvemaid ja paremaid. Mulle on huvitav hoopis see, et olen veel vanas eas püüdnud oma kirjutamislaadi muuta ja augusti lõpul ilmub Rootsi-teemaline põnevusromaan „Poeg ja isa”. Tegelikult pidi see ilmuma juba suvel, aga kuna sügisel on Rootsis parlamendivalimised ja raamat käsitleb ka Rootsi poliitikat, siis arvati, et see on liiga päevakajaline ja seetõttu lükati ilmumine edasi. Kiirus kadus ja nüüd saan selle rahulikumalt lõpetada. Vahepeal tuleb mul veel ette valmistada filmi moefirma Marimekko loojast Armi Ratiast, kes suri 1979. aastal üsna noorelt joomise tõttu. Mingi tavaline eluloofilm see kindlasti ei tule. Suvel tuleb võtted teha üsna kiires tempos.

Nii et endiselt suured plaanid?
Mitte päris, rohkem küll teised plaanivad ja mina teen.

Jörn Donner

1933. aastal sündinud Jörn Donner käib 81. eluaastat, on edukalt üle elanud kaks vähktõbe, tema vaim on endiselt virge ja okkaline ning pikalt jätkuv loomeiga kadestusväärne. Suve lõpupoole ilmub tal Rootsi-teemaline põnevusromaan „Poeg ja isa”, teiseks valmistub ta väntama filmi Marimekko loojast Armi Ratiast ning kolmandaks on ta Rootsi Rahvapartei asendusliikmena eduskunta’s ja kandideeris maikuus sama partei nimekirjas Euroopa parlamenti, saades 8438 häält.  Donner tunnistab, et pärast Lennart Merd ja Jaan Krossi tal Eestis enam kontakte ei ole, ning lisab, et ega tal ole neid ka Soomes eriti alles jäänud, kuna suhtleb vähe.

Donneri esimene film valmis 21aastaselt. Kokku on ta teinud neid 15, viimase marssal Mannerheimist. Peale selle on ta olnud Ingmar Bergmani produtsent ja aidanud luua Soome filmiarhiivi. Kirjanikuna alustas Jörn Donner 1951. aastal, kui tal 18aastaselt ilmus esimene raamat. Nüüdseks on neid ilmunud üle 60 ja järg on tulemas. Donner on pälvinud ka Soome mainekaima Finlandia kirjandusauhinna.

Donner on olnud Soome parlamendis aastatel 1987–1995, 2007 ja alates 2013. aasta aprillist, Euroopa parlamendi liige ja Soome peakonsul Los Angeleses.

Jörn Donner on kolmandat korda abielus, kokku kuus last.