Kui hakkan meenutama oma esimesi muljeid Eri Klasist, siis meenub kõigepealt lustakas ja meeleolukas meeskvartett (Arved Haug, Eri Klas, Uno Loop ja Kalju Terasmaa), keda kuulama ma püüdsin igal võimalusel pääseda. Hiljem selgus, et oleme Eriga ühe ja sama Raua tänava kooli poisid, mina mõned aastad varem ja minu järeltulijad märksa hiljem. Olin mitu korda kuulnud müüti koolipoisist, kes kõikide hämmastuseks sisenes 21. kooli peauksest uhkel valgel ratsul. Hiljem selgus, et see sündmus on tõesti toimunud. Peategelane ei olnud keegi muu kui vembukas koolipoiss Eri Klas. Eri noorusaegne eneseotsimise ja -leidmise tee on tõesti olnud variatsioonirikas. Mida kõike pole ta proovinud! Raadio, televisioon, teater. Isegi stsenaariume kirjutada ja filmiloomes kaasa lüüa. Lõplikult on Eri Klas truuks jäänud ikkagi dirigenditööle. Maad, kollektiivid ja kaunid lood vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega. Selle kõrval on jätkunud aega Eesti muusikakultuuri mitmekülgsele arendamisele kõigepealt muidugi Estonia teatris, aga ka Tallinna Filharmoonias, Birgitta festivalil, laulupeol jne.
On aga veel üks kollektiiv, õigemini nähtus, mille Eri Klas on tegelikult ise loonud, mida arendanud ja juhtinud ligi kakskümmend kolm aastat. 1991. aasta 19. juunil otsustas Eesti Vabariigi ülemnõukogu asutada eesti rahvuskultuuri säilitamise ja edendamise eesmärgil Eesti Rahvuskultuuri Fondi (ERKF, esialgu Rahvuskultuuri Päästmise Fond) ja 21. oktoobril kinnitati selle esimeheks Eri Klas. Sama aasta 7. novembril kinnitas ülemnõukogu presiidium Eri Klasi ettepanekul ERKFi nõukogu koosseisu: Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Käbi Laretei, Rein Maran, Ingo Normet, Ingrid Rüütel, Eino Tamberg, Jaan Tamm, Viive Tolli. 2. detsembril eraldati riigieelarve jääkidest fondile kolm miljonit rubla. Hiljem sai fond toetust aktsiisimaksudest, kuni 1. juulil 1994 taastati Eesti Kultuurkapital. Sestpeale riigipoolne rahaline toetamine lõppes ja Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond muutus täielikult eraõiguslikuks metseenlikuks fondiks, mis täieneb ainult annetustest. Fondi eesmärgiks on heategevus eesti rahvuskultuuri toetamiseks rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja jagamise kaudu.
Ajad olid keerukad ja annetamise kommegi veel võõras. Eri Klas oli mitte ainult fondi sisemise ja välise toimimissüsteemi kujundaja ja juht, vaid ka välisesindaja, kes kõikjal fondi tutvustas, sellele uusi toetajaid ja annetajaid leidis. Esialgu oligi kodumaiseid annetajaid üsna vähe, kuid aastast aastasse on nende arv kasvanud ja kasvab tänini. Nüüdseks on kogunenud 7631 annetust kogusummas 4 582 330 eurot. Annetused ei kuulu jagamisele, vaid laekuvad põhikapitali. Toetuseks jagatakse vaid igal aastal teenitud kasum, mis saadakse rahaliste vahendite paigutustest. Annetaja, kelle annetuse summa on suurem kui 10 000 eurot, võib luua toetussuunitlusega nimelise allfondi. Niisuguseid nimelisi allfonde on juba 182. Kuna iga allfondi põhikapital on püsiv, on mitmed allfondid muutunud omapäraseks mälestusmärgiks kunagi eksisteerinud rahvuskultuuri eksistentsi toetanud organisatsioonidest, äriühingutest või inimestest. Igal nimelise allfondi loojal on õigus moodustada oma ekspertide või halduskogu. Praegu on oma ekspert või halduskogu 128 allfondil ja seega otsustamisse kaasatud 432 inimest.
Iga aasta teises pooles kogub fondi tegevmeeskond kokku toetuste taotlused, süstematiseerib need ja esitab nõukogu liikmetele või vastava allfondi otsustajatele. Eri on valinud meeskonna nii, et need kogusummas katavad enam-vähem kogu kultuurisfääri. Iga nõukogu liige teeb oma isikliku otsuse ja see jõuab töömeeskonna vahendusel nõukogu kõigi liikmete kätte. Võrrelnud otsuseid ja täpsustanud isiklikku arvamust, tullakse kokku üldkogule, kus otsustatakse lõplik stipendiumide ja toetuste jaotus. See ei ole lihtne: taotluste hulk ja rahaline maht ületab fondi võimalused mitu korda. Rahuldada saab ikkagi vaid osakese. Kus on see osakene vältimatult vajalik? Kus on veel võimalik loobuda? Kaitsta tuleb mitte ainult oma isiklikku seisukohta, oma sfääri, vaid mõista ka teiste valdkondade omi. Alati see ei õnnestu. Arutelu võib minna kirglikuks või liialt põikpäiseks. Siis läheb käiku Eri dirigendioskus ja anne …
Olen mõnigi kord mõtisklenud, mille järgi on Eri nõukogu liikmeid valinud. Aastate jooksul on nii mõnigi sellest seltskonnast jäädavalt lahkunud, nii mõnigi väsimusest loobunud. Eri esitab uue asemiku. Nõukogu vaeb kandidaati, kinnitab. Ja näe imet, uustulnuk oleks nagu alati selle ovaalse nõupidamislaua taga istunud. Kogu selle aja jooksul, mil mul on olnud au siin toimuvas osaleda, olen siiralt imetlenud, kui sujuvalt ja täpselt meie toredal ja asjalikul kolmeliikmelisel tegevmeeskonnal kõik toimib. Kõik laabub nagu iseenesest. On see juhus või oskus või hoopiski anne valida õigeid inimesi õigele kohale?
Võiks ju küsida veel jultunumalt. Milleks on Eri Klasile seda rahvuskultuuri fondi üldse vaja? Kas tal tegevust, tormlemist, au, kuulsust ja tuntust veel vähe on? Peaks nagu jätkuma lausa mitme mehe jaoks. Aga võib-olla on ta leidnud endas erilise võime ära tunda seda, mis oluline, mida tegemata jätta ei saa, ei tohi. Seda, mida ei saa mõõta mõne hetkel kehtiva vääringuga. Seda, mida ära tundes võid alati leida kaasamõtlejaid ja -tegijaid.
Aeg-ajalt, istudes rahvuskultuuri fondi arutelul ovaalse laua taga Eri vastas, kangastub mulle taas kujutelm uljast poisikesest 21. kooli peauksest valgel hobusel sisse ratsutamas.
Soovin Erile kõigest südamest jätkuvalt jaksu, jõudu ja tarmukust tulevikuks!
PS Täpsustavaid üksikasju võib huviline leida fondi veebilehelt http://www.erkf.ee/