30. maist kuni 1. juunini peetakse Tallinnas konverents „Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarsed uuringud”, mille üks laupäevaseid peaesinejaid Theodore Spyropoulos on arhitekt ja õppejõud, Londonis tegutseva arhitektuuriühingu arhitektuurikooli (Architectural Association ehk AA) disaini uurimislabori (Design Research Lab ehk DRL) direktor.1 Ta on õpetanud nii Pennsylvania ülikoolis kui kuningliku kunstikolledži disaini-innovatsiooni inseneriteaduste osakonnas. Spyropoulus juhatab koos venna Stepheniga ka eksperimentaalset arhitektuuri- ja disainibürood Minimaforms,2 mille loomingut on ostetud nii nüüdiskunstikeskuse FRAC (Prantsusmaa), Signumi fondi (Poola) kui Archigrami arhiivi (Suurbritannia) kogudesse. Seda on näidatud ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumis ehk MoMas, Detroiti kunstiinstituudis, nüüdiskunsti instituudis Londonis (ICA), Futura galeriis Prahas, Slovakkia rahvusgaleriis Bratislavas kui mitmel pool mujal. Spyropoulos on varem töötanud ka Peter Eisenmani ja Zaha Hadidi juures. Ta on õppinud AAs, Bartletti arhitektuurikoolis ning New Jersey tehnoloogiainstituudis.
Konverentsi, mis Spyropoulose Eestisse toob, on korraldanud Eesti Kunstiakadeemia ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool, mistõttu on siinse jutu rõhk pigem kunsti ja teaduse kokkupuutel tekkival „uuel teadmisel” ning hübriidsel mitut eriala põimival loometegevusel. Kuidas see „uus teadmine” kunstniku ja teadlase koostöös siis õigupoolest tekibki? „Disaini” sõna on siinkohal kasutatud selle laiemas tähenduses: disain kui oskus luua süsteemseid lahendusi hõlmab antud juhul ka arhitektuuri.
Kunsti ja teaduse ristteel
Theodore Spyropoulos arvab, et janu kunsti ja teaduse ristteel kätte paistvate uute teadmiste järele on välja kasvanud 1950. 1970. aastate avatud eksperimentide soovunelmatest. „Arvutusteadus lubab meil uurida bioloogia ja füüsika keerulisi suhtesüsteeme. Arusaam nendest suhetest pakub aga võimaluse konstrueerida-kavandada keskkondi ja „käitumisi”, mis liigendavad ja hõlmavad ruumi reaalajas toimivate „päästikutena” ning annavad aimu sellest, et sotsiaalne suhtlus ja inimese tegevusseisund mängivad kaasa palju suuremas „projektis”. See tänane „maailmaparandusprojekt” ei erista tingimata erialasid, vaid annab taustsüsteemi. Mind on mõjutanud 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse tööd, kunsti- ja tehnoloogiaeksperimendid. Näiteks Billy Klüveri ja Robert Rauschenbergi looming, samuti György Kepesi uurimistööd Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT) ja Nicholas Negroponte, keda huvitasid eksperimendid ja tehnoloogiaküsimused, ilma et tal olnuks neist väga lõplikku või ettekirjutavat nägemust, pigem oli ta avastaja,” meenutab Spyropoulos.
Kuidas üksteist paremini mõista, kui oleme kunstnike, disainerite, loodusteadlaste, inseneride, tehnikateadlastena erinevatelt elualadelt ja kasutame eri sõnavara? Spyropoulos on tihti kohanud sama hoiaku ja omavahelise sünergiaga inimesi, kes ei tea, kuidas koos midagi luua. „Vestlus on tähendusrikkam nende jaoks, kes ei istu mugavalt oma eriala tugitoolis. Tuleb esitada targemaid küsimusi ja mitte takerduda elualade spetsiifikasse, vaid näha seda, milline on nende elualade panus ühisesse „maailmaparandusprojekti”, mis on juba oma vajaduste poolest valdkondadevaheline,” arvab ta.
Kas ta on end sellistes vestlustes teadlikult arhitekti positsioonile pannud? Spyropoulose arvates tegutseb arhitekt alati avatud kontekstis: „Arhitektipositsioon on pigem raamistik küsimustele teatud viisil lähenemiseks, ilma et selle sisu oleks tingimata majad. Vastupidi, asi on arusaamise kontseptuaalses raamimises. Arvutused ja teised suhtlusvormid aitavad teha mõisted, mida kasutame, käegakatsutavaks. Töötan disaini, kunsti ja arhitektuuri vallas, aga mõne töö järelm – olgu praktikas või suhtlusvormina – ei pruugi oma olemuse tõttu üldse arhitekti haldusalasse kuuluda. Siis läheb asi põnevaks.”
Süsteemipõhine kahevahelolek
„Linnad üle ilma arenevad tempos, millega varem kerkisid majad. Ajast maha jäänud büroode tegevus määrab selle, et need linnad on üheülbalised, kohanemisvõimetud. Seetõttu peab arhitektuur radikaalselt järele mõtlema, kuidas sotsiaalsetele ja kultuurilistele väljakutsetele vastu astuda,” arvab Spyropoulos. Kuidas vastab Minimaformsi looming kasvavale vajadusele elukeskkonna kohanevate mudelite järele? „Inimesed, kellele oma töös sageli viitame, nt Gordon Pask, püüdsid arhitektide jaoks sõnastada süsteemse lähenemise põhialused, et nood suudaksid üha keerulisemaid probleeme sihikule võtta. Linnade mõõtkava ja kasvutempo kiirenemine on põhiline piirang ja väljakutse. Me ei usu fikseeritusse ja lõplikkusse, vaid näeme maailma kui kohanevat ökoloogiat, mis on dünaamiline ja areneb jätkuvalt. Uurime ajalisi protsesse, mis on seotud ebastabiilsuse ja määramatusega. Mu lähenemine on süsteemne, aga eesmärgiks pole kontroll millegi üle, pigem loob ajapõhine algoritmiline kahevahelolek ühise taustsüsteemi ja ruumilise strateegia. Mind huvitavad kaasav osalussuhe, kollektiivne mõtlemine ja mehhanismid, mille abil mõtestada ja rakendada tootmise ja materiaalsuse uusi vorme,” ütleb Spyropoulos.
Mida loob Spyropoulos siis koolis koos tudengitega ja mida oma stuudios Minimaformsis? Erapraksis koos venna Stepheni ja kolleegidega ning õpetajatöö DRLis on arenenud käsikäes: „Arhitektuuri ja disaini puhul on meid alati huvitanud raamistik, et tungida ühiselt kontseptuaalsetesse ja oletuslikesse probleemidesse. Meid huvitab käitumuslik suhtlusmudel ja materiaalsus, mille kallal oleme kümme aastat töötanud. Paralleelselt oleme pühendunud hariduse edendamisele ja nii on meie looming selle aja jooksul arenenud kui üks pidev eksperiment. Usume, et ühist tegutsemist on vaja tugevdada, sest arhitektitöö on jagatud kollektiivne ettevõtmine. DRLi tudengite puhul on kõige olulisem see, et nad leiavad oma tee. Nad pole passiivsed vaatlejad, vaid aktiivsed osalejad. Käsitleme tudengitega süsteeme, mis on enese olemasolust teadlikud, suutelised end ise struktureerima, liikuvad. Mõtestatakse ümber robootika suundumusi ning lähenemist, mille kohaselt arhitektuur ja infrastruktuur ei kuulu ühte, vaadeldakse ökoloogia erinevaid vorme,” selgitab Spyropoulos.
Roy Ascotti 1967. aasta manifestis „Käitumuslikud ja tulevikulised” („Behaviourables and Futuribles”) on kirjas: „Protsess muutub tähtsamaks kui toode, nii nagu ka süsteem ülimuslikuks struktuuri suhtes.” See tundub olevat mõtteloogika, mis kumab läbi ka nt AA DRLis elluviidavast uurimistööst? „Tollal mõeldi loomingust väga avatult, see tõi kaasa uue vaatenurga ja tundlikkuse, mis lubas päevakorral põhiküsimusi uurida nii, et inimesed on sellesse kaasatud. Mulle meeldib, kui arhitektuuris, disainis ja teaduses avatakse end protsessi ideele ja lastakse igapäevaelul sellega aktiivselt haakuda. Üha laienev kultuuriline diskussioon peab olema teadlik sellest, mis tegelikult toimub, mitte ainult sellest, mida vahendatakse,” ütleb Spyropoulos.
Kas keegi Spyropoulose praegustest kolleegidest nagu Philip Beesley Kanadas, Jenny Sabin USAs, Achim Menges Saksamaal jpt käib temaga sama rada? Spyropoulos tunneb sügavat austust kolleegide töö vastu Lõuna-California arhitektuuriinstituudis (SCI-Arc), Zürichi tehnikakõrgkoolis (Eidgenössische Technische Hochschule ehk ETH), Harvardi ülikoolis ja MITis. Tõepoolest, osa sellest sarnaneb sellega, mida tehakse AA DRLis, kus Spyropoulos on õpetanud viimased 12 aastat: „Mind huvitab lähenemiste erinevus, mis tagab tähendusrohke paljususe. Nii on meil, mille üle disaini kaudu vestelda. Digitaalsuse ja uute tööriistade uudsuse aeg on ümber. Noorema põlvkonna arhitektide-disainerite (kelle hulka end arvan kuuluvat) pühendumus kasvab koos huviga bioloogia-füüsika ja kunsti-disaini kokkupuutepunktide vastu. Uurime käitumuslikku teket kui strateeg
iat, mille toel end sotsiaalsete ja materiaalsete suhtlusvormide keerukusest läbi närida. „Käitumise” projektis tegeldakse sotsiaalse suhtluse, kommunikatsiooni ning ka elutsükli materiaalse vormiga, selle vormi tekke küsimustega. Keskkonna areng sõltub disaini piiravatest ja selles peituvatest võimalustest,” pakub Spyropoulos, kes on rõhutanud, et disain peab olema progressiivne ja esitama inimestele väljakutse. Mida ta sellega silmas peab? „Progressiivse all mõtlen seda, et disain peaks vastama tänastele küsimustele homse stsenaariumi valguses. Marshall McLuhanit parafraseerides: kui sind huvitab tulevik, vaata olevikku, sest me elame minevikus. Progress on arhitektuuri kui praktilise tegevuse arengu võimaldamine, aktiivne diskussioonis osalemine. Arhitektuuril pole lõplikku definitsiooni – see on intellektuaalsuse ja ruumilisuse uurimiskeskkond. Meie oskus määratleda, suhelda ja ligipääsu võimaldada tuleb sobivasse konteksti asetada. Disain peab oma kõigis loomingulistes vormides olema dünaamiline ja arenema, et hallata aega, ebastabiilsust ja määramatust.”
1 Vt ka drl.aaschool.ac.uk.
2 Vt ka minimaforms.com.