See ütlus meenub mulle aeg-ajalt seoses Eesti režissööridega, kes filmitegijatena näevadki oma „armastatut” korra aastas mingi lühikese perioodi jooksul, kui filmi tehakse. Kuidas aga siis seda armastamise kunsti mitte ära unustada? Tuleb leida asendustegevus, milleks audiovisuaalses sektoris tundub enamasti olevat reklaam. Filmitegijad rakendavad end jaburate turundussõnumite orjavankri ette, pettes end illusiooniga, et tegemist on millegi enama kui prostitutsiooniga, et see kõik on kuidagipidi „äge”. Reklaam on läbinisti küüniline oma püüus olla moodne ja noortepärane, promosõnumitega pommitamine on aga pehme kuritegevuse vorm inimmõistuse kallal. Banksy on öelnud: „Asi, mida ma reklaaminduse puhul kõige rohkem vihkan, on see, et sinna meelitatakse kõik terased, loovad ja ambitsioonikad noored inimesed ning kunsti tegema jäävad ainult aeglase taibuga või egomaniakid.”1. Kas filmikunstiga on sama lugu? Mida teha, kui pole võimalik alati filme teha?
Sellesse kahtlasse asendustegevuse lahtrisse õppefilmi pakkumine tekitab vägagi erinevaid reaktsioone, mis on valdavalt siiski pigem negatiivsed. Põhjusi on ilmselt mitmeid. Nõukogude ajal oli õppefilm vaieldamatult ideoloogilise loomuga (nagu ka ülejäänud elu) ja seetõttu nähakse õppefilmis ilmselt tihti mingit platvormilist ajupesu. Lisaks sellele on eluterve eestlase loomulik reaktsioon õpetussõnadele trots: ma tean ise, mida ma teen ja kuidas.
Neil ja ehk ka teistel põhjustel on õppefilm olnud uue vabariigi ajal avalikkuses väljasurnud formaat. Vaid viimastel aastatel on näha olnud paari õppefilmi, mille puhul saab tõepoolest rääkida õppefilmist ehk millestki, kus kasutatakse sõnumi edastamisel filmikeelt, teatud kujundlikkust. Õppefilmi,  populaarteadusliku filmi ja dokfilmi piirid võivad kohati olla üsna hägused: dokfilmi puhul saab ideaalis rääkida siiski autori tuntavast kohalolekust, reaalsuse subjektiivsest painutamisest kunstilise seisukoha edastamisel. Õnnestunud õppefilmis ühendatakse edukalt need kaks reaalsust ehk illustreeriv filmifantaasia ja hariduslik alltekst. Esimese sellise näitena viimastest aastatest meenub Jan-Erik Nõgisto splatter-õuduka võtmes tehtud suitsetamisvastane film „Suits” (2009), mis esilinastus õigustatult Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programmis. Filmis tegutseb dr Suits (Jan Uuspõld), kes tükeldab suitsetamise kahjulikke mõjusid selgitades oma patsiente operatsioonilaual.
Film on selgelt mõeldud kooliõpilastele ja on YouTube’i üle saja tuhande ulatuva vaatajaskonnaga jõudnud ka kriitilise massini. 
Kui suitsetamise temaatikat võiks käsitleda kui inimõiguste kallale kippumist – „Suitsu” arvustuses kirjutab Peep Pedmanson: „Sellised „õppefilmid” loovad pigem viljaka  pinnase selleks, et kui meile järgmine kord astub ligi mõni dr Suitsu avarama haardega kolleeg: dr Pangalaen, dr E-hääletus, dr Lissaboni Lepe vms, portfell kõlisemas ja kittel verine, siis teame, mis järgneb. Ja miks. Ikka suurest armastusest kodaniku vastu”2 –, siis raske on vaielda veeohutuse temaatika aktuaalsusega nüüd, enne suve.
Päästeameti initsiatiivil on valminud uus film „Peata oma sõbrad”, mille puhul saab rääkida mingist filmilikkusest õppefilmi formaadis. Filmi režissöör Kaur Kokk ja stsenarist Martti Helde on mõlemad noored ja lootustandvad filmitegijad: Helde esimene täispikk mängufilm „Risttuules” linastus sel aastal ja tekitas elavat vastukaja, Kaur Koka täispikka debüüti on ehk oodata paari lähima aasta jooksul. Kahe peale on nad kokku pannud filmi, kus on kasutatud 1970ndate stilistikat ja koloriiti – Koka sõnul vaatas ta enne inspiratsiooniks Rob Zombie’ filmi „Saatana tõrjutud” („The Devil’s Rejects”, 2005) –, õudus- ja muude žanrifilmide kõhedust tekitavat heli ja eriefekte, ning räägib kolme paralleelselt areneva loo raames sellest, kui lihtne on eksida esmaste veeohutusreeglite vastu ja kui traagiliselt sellised eksimused lõppeda võivad.
Omasoodu arenevate lühilugude vahel tullakse korraks filmireaalsusest välja ja seletatakse animatsiooni appi võttes kõike vajalikku, s.o milline väärkäitumine põhjustab milliseid vigastusi, ja kuidas probleemide puhul toimida. Filmi pikas versioonis saavad sõna ka mitmed inimesed nii päästeameti, matkareisiproffide kui õnnetuse ohvrite poolelt.
Kas autoritel ei tekkinud tõrget õppefilmi kui mitmes mõttes ebapopulaarse formaadi vastu? „Näpuvibutamine ja moraliseerimine mõjuvad kehvasti, ükskõik mis kastmesse need uputada,” kinnitab filmi režissöör Kaur Kokk. „Mul on puhtprofessionaalses mõttes endiselt tõrge „klassikaliste” õppefilmide vastu, mis edastavad vaatajale lihtsalt teatud informatsiooni mingisuguste graafikute või intervjuude või õõnsa voiceover’i abil.” Ta lisab: „Mängufilmis tuleb näidata, mitte rääkida, tuua soovitud sõnum vaatajateni tegevusega. Üritasin teha nii, et draama oleks esmane ja propaganda kasvaks sellest sujuvalt välja, ilma liialt suurte „kääride” ja võõristuseta.” Stsenarist Martti Helde on veidi leebem: „Film on minu silmis laiatarbemeedium oma eri vormides ning propaganda vormis õppefilm on üks n-ö kasulikumaid vorme. Teatud ratsionaalsetes piirides on õppefilmi žanr vajalik.”
Kui vaadata Eesti filmiajalugu, siis pole õppefilmide tegemine ühelgi perioodil suurtele filmitegijate päris võõras olnud. Theodor Luts tegi 1931. aastal õppefilmi „Gaas! Gaas! Gaas!” gaasirünnakutest ja sellest, kuidas nende puhul toimida, Peep Puks on aga kinnitanud, et tema üks tuntumaid filme „Juhan Liivi lugu” (1975) oli alguses samuti õppefilmiks mõeldud ja sellena teostatud.3 Ülejäänud materjalist saaks ilmselt kokku panna paar edukat eriseanssi; laiemale avalikkusele on kadunud olnud sellised filmid nagu „Gonorröa iseravimise ohtlikkus” (Reet Kasesalu, 1986) või „Luumurdude metallosteosüntees Arnold Seppo süsteemi reponaatorfiksaatorite abil” (Valeria Anderson, 1980). Puksi film ja miks mitte nüüd ka „Peata oma sõbrad” on näide, et didaktikat saab ühendada filmilikkusega ja pakkuda meelelahutuse või fiktsiooni vormis olulist sõnumit. Sama asja ekspluateeris ju üliedukalt kas või Al Gore’i valimisvankri ette rakendatud globaalse soojenemise dokk „Ebamugav tõde” („An Inconvenient Truth”, Davis Guggenheim, 2006), mis on ju tegelikult liikuva powerpoint-presentatsiooniga illustreeritud loeng. Inglismaal on terved põlvkonnad lapsi üles kasvanud tugeva nn edutainment-saadete ja filmide peal, mille tähelend lõppes 1980. aastatel, kui Margaret Thatcher oma vihavaenlase BBC eelarve lõpuks ära suutis lammutada. 
Õppefilmide laiemaks levikuks on aeg ja võimalused praegu sama head, kui need olid varem. Kui nõukogude ajal toetas õppefilmide levikut lai koolide ja tehaste kinovõrk (igas suuremas asutuses oli oma filminäitamise koht), siis praegu on kanalite valik lai. Seda kinnitab ka päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Janek Innos: filmi sai mais vaadata viies Eesti telekanalis, suvel näeb seda maaliinibussides, videolaenutuses ja Kinobussi programmis, lisaks korraldab Kinobuss lastele veeohutuseteemalisi töötubasid.
Koka filmi „Peata oma sõbrad” näitel tundub, et kui ühelt poolt oleks võimalik murda noorte filmitegijate sisemine vastumeelsus „moraali lugevate” õppefilmide vastu (kes ikka viitsib otse koolist tulles taas kooliteemadega tegelema hakata) ja teiselt poolt näidata päästeameti eeskujul ka teistele institutsioonidele, et oma sõnumi saab filmikeelt appi võttes märksa huvitavamalt serveerida kui lihtsalt kuivalt seda maha lugedes, võiks ju õppefilm tõusta lühiformaadis käeharjutuste kategoorias edukalt reklaami kõrvale. „Tähtis on vähemasti mingil ajal teha võimalikult palju erinevaid asju, olgu need siis „kunstilised” või mitte,” kommenteerib Kaur Kokk. „Olen tunnetuslikult alati oma filme tehes vältinud keerukaid tehnilisi lahendusi nagu kraanad või heliko
pterid, nüüd oli aga teatav suurejoonelisus juba riigihankesse sisse kirjutatud ja sellest polnud pääsu. Võtsin vastu otsuse, et see ongi minu võimalus need asjad paljuski ära proovida.”
Teha hea õppefilm peaks olema privileeg, mitte häbiväärne haltuura, millena seda täna tundub kohati võetavat. Kui juhud, mil reklaam ühiskonda mingil muul moel kui majanduslikult edasi aitab, piirduvad sotsiaalreklaamidega, siis õnnestunud õppefilm võib antud näite põhjal ehk ka mõne elu päästa.

1 AdBusters, Vol 13, No 5, Issue 61: Art Fart, september-oktoober 2005.
2 Peep Pedmanson,  Suits, kes tapab. – Sirp, 8. IV 2009.
3 Aljona Šuržikova, Dokumentalistika on rahvuse südametunnistus. – Sirp 20. II 2014.