Millised tähtsamad tegevusjärgud toote välja rohkem kui 50 tegevusaastast?
Niipalju kui ma liidu ajalugu tunnen, on kõik perioodid põnevad, isegi 1970. ja 2000. aastate stagnatsiooniaeg. Neis kõigis on ka oma kokkukõlad nii-öelda suure filmindusega. Liidu tähendus on Eesti iseseisvuse taastamise järel muutunud sama drastiliselt, nagu on viimase veerandsajandiga muutunud kogu Eesti filmindus, alates esimeste erastuudiote tekkest. Liidu tähtsus ja tähendus on jätkuvalt olemas seni, kuni liitlased pole surnud või lihtsalt laiali läinud.

Kui vaadata kinoliidu tegevust kolmest aspektist – siseriiklik (kultuuripoliitika kujundaja), väljapoole suunatus (Eesti kineastide esindaja maailmas) ja valdkonnasisene (filmikunstiga seotud erialasid koondav) –, siis kuidas iseloomustada praegust olukorda? Kuhu ollakse jõudnud ja kuhu võiks edasi minna?
Pisut liiga suured sõnad. Kinoliidul võiks kultuuripoliitika kujundamisel olla konstruktiivse opositsiooni või edasiviiva vaidluspartneri roll, nii liikmete kui ka juhatuse liikmete suu kaudu.
Kinoliit saaks Eestis tehtud filmide tutvustajana ära teha senisest palju rohkem, kasutades oma suhteid kinoliitudega Gruusias, Moldovas, Leedus jm. Võiksime propageerida eesti filmi estofiilide ühendustele maailmas või eesti koolidele ja organisatsioonidele välismaal. Küsimus jääb, kes sellist tegevust finantseeriks, aga vajadus ja huvi selle vastu on olemas.
Eestis on nüüdseks juba terve rida filmialaliite. Praegu kehtiva põhikirja juures näen kinoliidu võimalikku ühendavat rolli seesugusena, et juhatus komplekteeritakse nendest professionaalidest, kes kuuluvad kinoliitu ja ühtlasi ka mõnda teise liitu, näiteks Eesti Animaliitu, Eesti Dokumentalistide Gildi vm. See oleks loomulik suhete hoidmine, mitte kunstlik laienemine.

Kas kinoliit võiks või peaks rohkem kaasa rääkima eesti filmi arengus?
Kordan, juhatuse liikmete ja lihtliikmete suu kaudu saab ta seda teha ja teebki. Minu nelja-aastane juhatusekogemus kinnitab kahjuks, et juhatus, mis peaks olema organisatsiooni pea, ei ole suutnud konsensusele jõuda näiteks kultuuripoliitilistes küsimustes. Juhatuse komplekteerimise süsteem on ammu ajast ja arust ning eeloleva kaksaastaku jooksul on vaja radikaalset reformi. See muutmine on võimalik isegi praeguseks kaheksa aastat vana põhikirja raames.

Eesti Kinoliidul on 187 liiget. Paljud filmialal töötavad spetsialistid on aga kinoliidust siiski välja jäänud. Kas neid võiks ja peaks kuidagi liitu tagasi tõmbama?
Kinoliit on loovate kodanike vaba ühendus, kuigi mõned liikmed on astunud liikmeks juba proto-kinoliidu ajal, 1960. aastate alguses. Ma ei näe põhjust kinoliitu n-ö poliitilise tahtega kasvatada, eriti olukorras, kus viimasest üldkoosolekust jäi kõrvale üle saja liidu liikme. Kes usaldab, see liitub. Probleem on pigem selles, et liitlaskond on üksteisest võõrdunud.

Mida saab juhatus ära teha liidu liikmete heaks?
Seni on see toiminud nii, et kui hädaline tuleb midagi küsima, siis püütakse leida vastus. Ideaalis võiksid juhatuse esimehel olla kindlad kõnetunnid, nii et inimesed saavad tulla ja oma rõõme-muresid arutada. Nii tekiks usaldus ja info liiguks inimeselt inimesele, mitte üksnes mööda elektrilisi kanaleid. Selline asi on teostumatu, kui liidu juhi koht on üksnes auamet, mille kandja  lippab paar korda kuus Tallinna Kinomajast läbi.

Miks juhti vahetati ja kuidas see vahetus peaks asju muutma?
Üks Euroopa parlamendi kandidaat naljatas hiljuti: „Nii vilets mees ma ei ole, et mul poleks vaenlasi”. Eelmisel aastal küsis tegevjuht (Erika Laansalu – toim) minult ükspäev teraval toonil: „Mis sa kogu aeg segad mind?” Ma ei saanud aru, mida ta mõtles, sest minu meelest on liidu kõneisikuks juhatuse esimees.
Nali naljaks, vahetus ei ole minu kommenteerida ja muutuste osas peab vastama uus esimees Peeter Simm. Parema tuleviku huvides märgin siiski, et kauaaegne juhatuse valimiste süsteem, demokraatia mängimise mäng tuleks järsult mõistlikumaks muuta. Muidu tekib taas olukord, kus sada liiget ei anna endast märkugi ja 35 inimest hääletab delegeeritud mandaatidega üldkoosolekul, nii et mõni liige saab anda kümme häält kellele tahes. Ma ei kujutanud 8. aprilli kinoliidu üldkoguni ette, et niisugune absurd on võimalik. Takkapihta kadusid ära hääletussedelid, nii et revisjonikomisjon ei saa midagi kontrollida. Kätt südamele pannes võin tunnistada, et revisjonikomisjoni hinnangul on varasematel valimistel eksitud häälte kokkulugemisel, kas nimme või kogemata.
Igal juhul õnnitlen Peeter Simmi uues ametis ja soovin talle edu.

Kas kinoliidu juhatuse esimees võiks saada ka palka? Kas see tõstaks motiveeritust?
Asi pole motiveerituses, vaid töös, ja töö eest makstakse palka, olgu väikest või suuremat. Minu teada saavad teiste suuremate loomeliitude juhid oma töö eest tasu.
Kuni kinoliidu esimees palka ei saa, puudub tal võimalus paljudes asjades kaasa lüüa, nagu vaja oleks. Heliloojate liidu või kirjanike liidu esimees tuleb Sirbi nõukogu kandidaate arutades tegema oma tööd, kinoliidu esimees aga peab võtma tööst aja vabaks. Võtabki, aga seda ei saa kapitalistlikus Eestis teha kuigi kaua. Viimasel üldkoosolekul nimetasin kestvat rumalust, et esimees ei saa töötasu, krooniliseks juhtimisveaks. Nii ei saa temalt isegi midagi nõuda – ja lõpuks ta ka ei vastuta millegi eest, kuna see on auamet ja ta raiskab oma aega südametunnistuse hääle käsul. Üldkoosolek otsustas, et juhatuse liikme (loe: esimehega) võib uus juhatus töölepingu sõlmida.

Mis võiks saada kinoliidu kodumajast, 1981. aastal avatud Tallinna Kinomajast? Mis seal praegu toimub ja mis võiks toimuda?

Sinilinnu kohvikut ja klubi pidav suurrentnik alustab suvel oma kolmandat hooaega. Ideaalis võiks kolmandal korrusel asuva Eesti Filmi Instituudiga samas majas arendada rohkem filmiga seotud tegevusi, aga siin peab lahendusi otsima uus juhatus. Eelmise juhatuse töövõit on leping Sinilinnuga ja osalt ka see, et EFI jäi edasi Kinomajja. Enne parlamendivalimisi ei muutu meie elus kuigi palju, samuti Tallinna linnas mitte enne Kultuurikatla valmimist 2015. aasta sügisel. Samas ei tahaks maha matta mõtet Kinomajas tegutsevast vanade (eesti) filmide ja kordusfilmide kinost. See tühimik on meie muidu päris kenakeses kino-Tallinnas endiselt täitmata. Meil ei ole ikka veel Eesti filmide tutvustuskeskust, nagu on infokeskus Eesti muusikal, oma keskus lastekirjandusel ja agentuur teatril (kõigil muidugi pisut erinev profiil). Kinomajas võiks vabalt toimida midagi niisugust, mida veerand sajandi eest nimetati „filmikunsti propaganda bürooks” – tulevikuinitsiatiiv, mis võib vaibuda, kui maailm ja meediumid muutuvad meie ümber liiga kiiresti.


Millised kolm tähtsamat sammu, mis kinoliidu juhatus peaks astuma veel enne sügist, kui filmielu taas elavneb?
Esimene: tellida sõltumatu audit liidu majandustegevusele viimase nelja aasta kestel. Eelmine revisjonikomisjon tuvastas palju asju, mis vajavad väga tõsist ja täiesti erapooletut uurimist. Kogu raamatupidamine on senini olnud täielikult tegevjuhi kontrolli all.
Teine: tuleb leida võimalus maksta juhatuse esimehele Peeter Simmile mõistlikku töötasu hiljemalt septembrist. Muidu ei saa me varsti tema tööd filmirahva kõneisikuna tõsiselt võtta. Tal lihtsalt ei jää selleks aega.
Kolmas: kiiresti, hiljemalt sügiseks tuleb leida liidule uus tegevjuht. Praegu (jälle) jätkava tegevjuhi leping on sõlmitud 2006. aastal. See oli praegusega võrreldes hoopis teine ajastu ja see töösuhe on sisuliselt lihtlabaselt väga aegunud. Pealegi on praegune kinoliidu tegevjuht küllap kõige kauem ühes ametis istunud filmindustegelane Eestis. Aitab küll, on vaja vahetust. Ütlen seda täiesti emotsioo
nivabalt, juhtimistehniliselt vaadates.

Milline on teie hinnang viimase paari aasta jooksul tehtule?
Mul ei kõlba hinnangut anda, aga mõned asjakesed siiski tehti: „Eesti film 100”, iganädalased eesti filmi teisipäevad, Eesti Kinoliidu 50. sünnipäeva konverents, kunstifilmide seansid kooliõpilastele, kaasalöömine eesti filmi arengusuundade väljatöötamisel, „sõda” Sirbi pärast. Mõni asi räägib iseenda eest. Sel oli veel muudki.