Pärnu Endlas Tiit Ojasoo teatritudengite töid vaadates näib, et suvituslinnas käiakse oma mentori erakordselt jõulist esteetilist, aga ka eetilist avangardismi tasakaalustamas. Andres Noormetsa lavastatud Vampilovi draamas „Hüvastijätt juunis” avaldub noorte näitlejate läbielatuna sõnum, et kui inimeses ei ole kogu tema eraelu, tööd ja ühiskondlikku tegevust kandvat sisemist selgust ja eetilist kindlust, jäädaksegi elus ühelt alatuselt teisele ukerdama. See teatritöö mõjub praeguses ühiskonnas, kus tavapärase karjerismi ja inimeste ärakasutamise kõrval näib, et Ukraina sündmuste taustal püüab nii mõnigi kaaskodanik juba end ette valmistada ka tubliks toimetulemiseks võimaliku tulevase oblastirežiimi tingimustes, vajaliku ja hingekosutavana.
Samuti aitab Vampilovi lavastuses osalemine ehk maandada tudengite varasemaid, teatrist NO99 kogutud impulsse – tungi kompromissitult erutavat pulli ja piiriületust taga ajada. Seda ka siis, kui ei ole kaugeltki selge, mida tahetakse piiriületuse ja pulliga öelda ning kuhu võib seda eluliselt ja tõsiselt võttes jõuda. Praeguste noorte tunde- ja seksuaalkasvatus on võrsunud muidugi avaramalt pinnalt kui Benjamin Spocki ja Paloheimo-Rouhonkoski-Rutaneni teosed. Siiski kahtlustan, et nii mõnegi Ojasoo „Pedagoogilises poeemis” etendatud suhtestsenaariumi päriskodu on veel tänapäevalgi valdavalt pornotööstuse fiktsionaalmaailmas ning nende läbitung pärisellu on paljude ühiskondlike ja kultuuriliste tegurite tõttu pidurdatud. Ühesõnaga, tegu on perversioonidega.
Muidugi on suhte- ja seksuaalkäitumise võimalused avarad ning ei tahaks tagurlikult ja põhjendamatult siin mingitel piiridel vankumatust ilmutada. Ometi üllataks, kui „Pedagoogilises poeemis” kaasa löönud noored peaksid kõiki lavastuses läbi käidud suhtemustreid oma eraeluski arusaadavaks ning mõistaksid veenvalt põhjendada, kuidas võiks neist mustreist saada inimsuhete kosmose valutult läbitavad trajektoorid. Kardan, et neile küsimustele pole vastust ei lavastajal ega kriitikutel. Filmis on lihtsam perversioonisuts kunsti, kuulsuse ja raha nimel ära teha, nii nagu Keira Knightley sai Cronenbergi „Ohtliku meetodi” mõnevõrra ekstsentrilised seksistseenid mängitud mõnisada grammi viina hinge all. Oleks huvitav teada, milline on samalaadsete, ent pikaajalist vaimset ja füüsilist valmisolekut nõudvate repertuaariteatri lavastuse misan­stseenide mõju veel alles väga noortele näitlejatele?
Nagu tema näitlejatest õpingukaaslased on ka lavastajatudeng Laura Mets Pärnus lavale toonud teravdatult vastutustundele rõhuva töö, vastustades ja vaadeldes kriitiliselt eraelu ohustada võivat kunstilist piiriületust. Mets on leidnud omale kaasamõtlejaiks Kaili Viidase ja Triinu Ojalo, kes hiljaaegu tulid välja intrigeeriva, kunstimaailma absurdsusi pilava lavastusega „Dussaert’i kaasus”. Viimasega kõrvutades on Metsa lavastatud „Eedeni aed” siiski sisuliselt küpsem, ehkki mõlemad teatritööd on märkimisväärselt nauditavalt lavastatud ja mängitud, meeleolukad, intrigeerivad, ootamatute süžeepööretega jne.
Asi pole pelgalt selles, et mitmed „Dussaert’i kaasuse” alltekstid näivad kriitiliselt järele mõeldes auklikud ja kogu lavastuse pila nüüdiskunsti aadressil on pigem hea nali kui tõsiseltvõetav kunstikriitika. Arthur Danto kunsti filosoofia tundja suudab kergesti näidata kõnealuses lavastuses esitatud kunstinägemuse ühekülgsust. Ja lõpuks: muidugi tehakse kunstimaailmas palju lollusi lihtsalt seetõttu, et napib inspiratsiooni ja on kirg teha lollusi.

Kuid ka pärismaailmas meisterdatakse pidevalt pesumasinale peedist trumleid, mõtlemata selle üle, kas need on tõepoolest vajalikud. Kauplused on ebavajalikke asju tuubil täis. Nende kaal rahvamajanduses on võrreldamatult suurem kui Dussaert’i tüüpi taiestel kunstiäris. Selles ongi meie liberaalse kapitalismi olemus, et suhteliselt piirideta katsetused võivad viia ootamatute, aga vahel ka huvitavate ning kasulike tulemusteni.
„Eedeni aia” teeb „Dussaert’i kaasusest” olulisemaks lavastuseks see, et lihtsalt kunstilisest piiriületusest on palju probleemsem ja valusam see, kui kunst lõhub eraelu ning õõnestab usaldust ja võimalikkust leida inimlikku osadust ja tuge. Cynthia Freeland keskendub oma kunstiliialdustele pühendatud raamatus „Kas see on kunst?” pissivatele Kristustele jms, mis liigutavad aruka inimese elu tegelikult vähe. Ma saan aru, et kui Vito Acconci paneb publiku ees pihku või Jaan Toomik situb purki, siis on paljudele selle kunstiks pidamine sedavõrd absurdne, et tekib vaibumatu kära. Kuid iseenesest pole vahest kellelegi nimetatud aktidega liiga või tüli tehtud. Meie ümber situtakse ja pannakse pihku lakkamatult. Ei lähe sellest kellegi elus midagi halvemaks, et seda ka kunsti nime all proovitakse.
Isegi näiliselt väga räige piiriületus, mis ei ole veetlev, vaid võikalt konstrueeritud, ei suuda sisuliselt eriti mingit kahju teha, ehkki võib saada moraalijüngritele armastatud märklauaks. Hiljaaegu tõi kirjanduses halvasti orienteeruv raamatusõber mu lugemislauale Charlotte Roche’i romaani „Märgalad”, mille Eesti Ekspressi trendijanus toimetajad on meie turule toonud ja üles haipinud. Tegu on niivõrd räige kunstilise konstruktsiooniga, et see mõjub tõesti nagu impersonaalne sitt purgis või pargiteel. Seda korra märganuna põigatakse sellest lihtsalt eemale. Ehkki „Märgalad” on pealtnäha kena noore naise tehtud osalt erootilise kaldega kirjatöö, on tegelikult tegu valdavalt tähelepanujanus konstrueeritud rõveda monstrumiga. Selline jama ununeb ega hakka kuidagi uuristama su edaspidist elu.
Palju hullemad on kunstisfäärist lähtuvad veetlevad elulised impulsid, mis on tõeliselt suutelised su ellu imbuma, inimesi ratsionaalselt või esteetiliselt kallutama ja veenma. Niisuguseid impulsse pakub viimase poole sajandi kultuur palju. Kõikvõimalikke kunstlikke eksperimente soovitati kaasinimeste peal läbi viia juba modernistliku vaimu tuultes. Piirsituatsioonide esilekutsumise kaudu püüti leida üles oma anima’t ja animus’t, tõelist mina, saavutada individuatsiooni ja mida kõike veel. Meie kultuuris on see laine tuntud Vahingu ja Undi Spiel’idena, kui kiusati psühhotrikkidega sõpru, püüeldes seeläbi justkui õilist eesmärki – võltsi ja tegeliku piiride kindlakstegemist teises.
Postmodernsel ajal need suundumused süvenevad. Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi taunitud teise inimese käsitlemist vahendina ei peeta koguni enam mingiks eksperimendiks, vaid normaalsuseks, kui loeme nt Milan Kunderat. Kuid samalaadseid signaale leiab ka esiotsa eetiliselt valulikuma Mati Undi hilisromaanidest nagu „Öös on asju” või Unti puudutavast sekundaarsest eraeluainelisest kirjandusest. Uuema aja kunstis mängitakse aga süüdimatult soolise identiteedi, soorollide, aga eeskätt seksuaalkäitumise mustritega, mõtlemata, kuidas üleminek tuumperekondlikult mudelilt kõikvõimalike sega- ja grupimudelite juurde, mis teinekord ähmastavad ka veel soorolle, peaks toimuma või kuidas need asjad mitte ainult seksuaalselt, vaid ka emotsionaalselt kokku klapivad. Niisuguste asjadega mängib Ojasoo „Pedagoogiline poeem”, aga ka mitmed lavastajad moodsas filmikunstis, kusjuures esteetiliselt väga võimsalt ja veetlevalt.
Seesugusel taustal on kainestav, kui noored teatriinimesed tulevad välja sõnumiga, et inimsuhetega ei mängita ning suutlikkus vastutada, hoida usaldust ning pidada silmas, et meie käitumismustrid ei lisaks maailma emotsionaalset valu, on olulised. „Eedeni aia” probleemistik ei ole kaugeltki lihtne. Kunsti tungimine inimsuhetesse avaldub teatavas mõttes kahe teraga mõõgana. Kui lavastuse kunstnikust peategelane ehitab oma kaaslast üles kui kunstiteost, lisandub kujundatavasse näiteks hulganisti enesekindlust ja läbilöögivõimet. See kõik on ju hea ja vajalik. Tore, kui suudame kutsuda kaaslastes esile niisuguse arengu. Kuid kui sellega kaasneb usalduse kadu ni
ng arusaam, et inimsuhetega mängimine on aktsepteeritav, lisandub kalkust ja õnnetust maailma rohkem kui hoolimist ja õnne. Kui isiksusi, suhteid ja eraelu komponeeritakse nagu kunsti, muutuvad inimesed ja suhtedki kunstlikuks ja tehislikuks.
Sümpaatse ainese ja sõnumi kõrval tuleb kiita Metsa lavastuse näitlejatöid. Peaosaliste tandem on särav ja tugev. Kaili Viidase elukunstnikust kangelanna on ühtaegu veetlev ja eneseirooniline, hoolivalt saatanlik ja saatanlikult hooliv. Tegu on silmatorkavalt enesekindla ja nüansitundliku rolliga, mis kannab pikka lavastust vähimagi ärakukkumiseta. Tambet Seling kujundatava n-ö inimskulptuurina peab lavastuse jooksul tublisti teisenema ja saab sellega veenvalt hakkama. Kati Ongi ja Bert Raudsepa osatäitmistes oli teatavat karikatuursust, ometi tekkis ka Raudsepa ja Viidase vahel huvitav vastumäng, mis täiendas pealiini. Väga tuleb kiita lava- ja valguskujundust, mille taga seisavad Rosita Raud ja Margus Vaigur. Modernne urbanistlik ruumiline keskkond ja üleminekud näitusesaalist koju, baari jne olid saavutatud geniaalselt leidlikult ja esteetiliselt võluvalt.
Lõpetuseks tahaks loota, et Kaili Viidase ja Triinu Ojalo tandem toob vaatajani edaspidigi ühisprojekte. Ehkki „Dussaert’i kaasus” tekitas vastuvaidlemise soovi, ei ole meie teatris mõtlema kallutavad ja kutsuvad lavastused sugugi igapäevased. Viidasel ja Ojalol näib olevat soov esilduda mõtlevate kunstnikena ning ka oskus valada intellektuaalsust esteetiliselt nauditavasse ja laiema vaataja tarvis vastuvõetavalt meeleolukasse vormi. Siinses arvustuses puudutatud teatritööd võiksid olla veel mõnda aega mängukavas, sest kardetavasti on neid näinud vähem inimesi, kui võiks.