Küllap pole neile, kes on kaasa teinud nõukogude ühiskonnast euronormatiivsesse liikumise, sõnade tähendusnihked märkamata jäänud. On hulk sõnu, mis veel mõne aja eest kedagi ärevaks ei teinud, aga mida nüüd on targem mitte suhu võtta. Keda õieti võib karta näiteks Urmas Vadi, kui Hando Runnelile nördimusega ette heidab, et too nii inetult neegri 3 sõna pruukimast ei keeldu, ja ise veendunult mustanahalise juurde jääb? Minu kõrvus kõlab must palju halvemini, pealegi on ju näiteks mustlaste puhul just selle sõna algusosa pärast see kõlbmatuks kuulutatud.
MART NUTT, ajaloolane, rahvusvaheliste suhete doktor: Sõnade tähenduse muutmisega või mõnede sõnade kasutamise keelamisega püütakse muuta inimeste mõtlemist. Heas seltskonnas välditakse näiteks roppude sõnade kasutamist, eriti laste juuresolekul. Enamasti on sellised piirangud küll osutunud viljatuks: keelatud vili on magus ja lapsed on ikkagi vanemate kiuste nende tähenduse välja uurinud.
Mõtlemist üritatakse keelepiirangutega suunata ka ideoloogilistel põhjustel. Eriti harrastavad seda diktatuuririigid, et õigustada ebademokraatliku valitsuse tegevust, vältida kriitikat võimude aadressil ja lasta olukorral paista paremana, kui see on tegelikult. Selliseid keelemoonutusi on George Orwell nimetanud oma teoses „1984” uuskeeleks. Raamatus tegutsev tõeministeerium pakkus välja kolm loosungit, kus sõnadele anti vastupidine tähendus: „Sõda on rahu”, „Vabadus on orjus”, „Teadmatus on jõud”. Kommunistliku impeeriumi nimetuses ei vastanud ükski sõna tõele: Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus ei olnud nõukogusid selle varasemas tähenduses, ei olnud sotsialismi, vabariike ega liitu. Totalitaarse riigi uuskeel andis mitmetele sõnadele uue „sotsialistliku” sisu: vabadus = tunnetatud paratamatus, mitte aga inimese õigus teha oma valik ilma välise mõjutuseta; föderatsioon = tsentraliseeritud impeerium, kus valitseb ainujuhtimine, mitte jagatud võim; demokraatia = kohustus täita kõrgemalt tulevaid korraldusi karistuse hirmus; rahvas = anonüümne mass, kelle seisukoht avaldub juhtide otsustena; inimõigused = riigi antud sotsiaalsed hüved, mitte aga sõna-, väljendus- ja ühinemisvabadus või teised põhiõigused; valimised = kohustuslik toetus etteantud kandidaadile või otsusele; vabatahtlik tegevus = kohustuslik tegevus, mille eest ei maksta töötasu; fašist = laiemalt vaenlase kuju, kitsamalt natsionaalsotsialist (kuna Stalin ei soovinud vastandumist terminiga sotsialist, asendas ta selle fašistiga, mille tähendust nõukogude inimene ei teadnud); Korea Rahvademokraatlik Vabariik = riik, mis ei esinda rahvast, ei ole demokraatlik ega ole ka vabariik, kuna seda valitseb päritava võimuga türann.
Üldse kasutavad just diktatuurid või ainuvõimule pürgivad liikumised kõige rohkem sõnu rahvas ja demokraatia. Sõnakasutust rahvavaenlane, rahvamalev, rahvamiilits, rahvakomissar, rahva tahe, rahvademokraatia, demokraatlik tsentralism tavaliselt demokraatlikus ühiskonnas või demokraatlike liikumiste retoorikas ei kohta.
Ometi kasutatakse uuskeele meetodit ka demokraatlikus ühiskonnas mõtlemise muutmiseks ja hinnangute kaudu inimeste käitumise suunamiseks. Jõudsalt on uuskeel hakanud vohama seoses poliitkorrektsusega. Selle käigus on osa sõnu muudetud nn tabusõnadeks, mille kasutamine või mingis väites kahtlemine võib halvimal juhul tuua kaasa vanglakaristuse. Ja niisuguste tabusõnade hulk kasvab pidevalt.
Tõepoolest, 50 aasta eest kasutati sõna neeger ka ingliskeelses keskkonnas probleemideta. Ühel hetkel leiti, et sellel on halvustav tähendus, ja selle asemel hakati kasutama Black ehk must. Tänapäeval ei tihka ingliskeelses kõnes või tekstis enam keegi tarvitada sõna neeger, tabusõnaks on aga saamas ka Black ja selle asemel juurutatakse sõnu African ja Afroamerican. Kuigi eesti keele puhul on korduvalt rõhutatud, et neeger ei ole halvustava tähendusega, on näha, et sellest püütakse teha teiste keelte eeskujul ka eesti keeles tabusõna. Uuskeel on nakkav. Kui probleemi ei ole, siis tuleb see tekitada. Ka mustlane ei kõlba enam ja selle asemel püütakse juurutada romat. Paraku muudetakse just sellise ümbernimetamisega varem neutraalsena kasutatud sõna halvustavaks.
Uuskeelt luuakse ka olukorras, kus ei soovita tekitada seoseid millegi negatiivsega. Näiteks soome keeles kardeti sõnapaari Euroopan liitto paralleeli sõnaga Neuvostoliitto ja hakati kasutama väljendit Euroopan unioni. President Lennart Meri pakkus ka eesti keeles välja Euroopa Uniooni, aga see ei läinud läbi. Eestikeelset väljendit võiks alati eelistada laensõnale. Nii tundub võõras ka rahvuse asendamine natsiooniga. See, et prantsuse keeles tähendab nation kodakondsust, mitte rahvust, ei muuda sisu. Saksa keeles Nation tähendab aga just nimelt rahvust ja kunagiste natside propaganda tõttu on sellel saksa keeles halvem konnotatsioon kui sõnal Volk. Minu arvates viitab ka eesti keeles natsioon natsionalismile tunduvalt tugevamalt kui neutraalne rahvus.
Euroopa Liiduga seoses on uut sisu omandamas föderalism ja suveräänsus. Mõned kümnendid tagasi need kaks sõna välistasid teineteist. Föderatsiooni subjekt ei saanud kuidagi olla suveräänne, kuna see oli ühe riigi osa. Euroopa Liidu raames püütakse neid mõisteid aga ühitada.
Poliitkorrektsusest tulenevat kiusatust sõnadele uus sisu anda märkame mujalgi. Kui tolerantsus tähendas varem sallivust iga asja suhtes, siis nüüd enam mitte: tolerantsus rassismi, homofoobia ja muude negatiivsete nähtuste suhtes ei ole tolerantsus. Kui solidaarsus seostus üksnes vabatahtlikuga, siis nüüd on laiendatud see sõna ka kohtuslikult kehtestud nähtustele (solidaarsusmaks). Kui rassismina käsitleti siiamaani teist rassi inimeste vaenamist, siis nüüd kasutatakse seda seoses igasuguste kultuuri- ja keele-erinevustega. Ulatuslikult on ksenofoobiat ja immigrantidevaenulikkust hakatud nimetama äärmusparempoolsuseks. See on aga vasakpoolsete viis sildistada. Majandusmõõtmes on sellised organisatsioonid pigem vasak- kui parempoolsed. Natsionaalsotsialism aga just seda tähendaski, et ühendati natsionalism ja
sotsialism, mitte aga natsionalism ja parempoolsus.
1 http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=524&p=6&p1=4.
2 Ettekanne 10. V 2013 rahvusraamatukogu oskuskeelepäeval, http://www.nlib.ee/index.php?id=20794.
3 Heido Ots, Vastukaja: sõna „neeger” pole eesti keeles halvustav! http://arvamus.postimees.ee/707006/.