Hirmupilte dokumendist õnneks ei leia. Kiita saab arengukava selle eest, et koostamisprotsessi kaasati heal hulgal eksperte ning kasutati teaduslikke uuringuid. Seda tunnustab ka sel nädalal avaldatud Eesti Inimõiguste Keskuse 2013. aasta aruanne.
Üheks „Lõimuva Eesti 2020” tausta­dokumendiks on Tallinna ülikooli rahvusvaheliste sotsiaaluuringute instituudi läbi viidud „Lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uuring”, mis eristab kodanikuidentiteedi, eestikeelsuse ja Eesti ühiskonna elus osalemise määra põhjal viit lõimklastrit. Neist suurim on vähelõimunute klaster (26% Eesti venekeelsest elanikkonnast, neist pool Ida-Virumaalt), keda iseloomustavad nii vähene kodanikuidentiteet, eestikeelsus kui passiivsus ühiskonnaelus. Eks see ole ka hinnang senisele lõimimispoliitikale.
Kes soovib näha klaasi pigem pooltäis, võib siinkohal hõisata, et suuruselt teine klaster on mitmekülgselt lõimunud (22% Eesti venekeelsest elanikkonnast), kuigi idavirumaalastest kuulub siia vaid kümnendik ning üle 50aastastest vaid neljandik. Samuti on mitmekülgselt lõimunutest 80% Eesti kodakondsusega, vähelõimunuist on see staatus vaid 21%.
Järeldus on selge: senine lõimimispoliitika on ebaõnnestunud ennekõike eakamate ida-virumaalaste Eesti ühiskonda kaasamisel. „Lõimuva Eesti 2020” kokkukirjutajaid ei tundu see järeldus ülemäära morjendavat, sest arengukava rõhuasetuseks on: „Suunatus lastele ja noortele. Sihiks on, et täna Eestimaal üleskasvavast põlvkonnast saaks Eesti riiki ja maad koduks pidav ning seda väärtustav kodanikkond.” Nagu öeldakse ka arengukavas, lähtub eelnev valik valitsuse 1998. aastal vastu võetud dokumendist „Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste inte­greerimiseks Eesti ühiskonda”.
Kas pole 16 aastat piisavalt pikk aeg, et seegi dokument korraks üle vaadata? Kas või selleks, et endalt küsida, kuivõrd on Euroopa Liitu kuuluvas XXI sajandi Eestis põhjendatud selle dokumendi võidueufooriline retoorika: „Eesti inte­gratsioonipoliitika on kujunenud ühiskondlik-poliitilises kontekstis, mida iseloomustas Eesti iseseisvuse taastamine ja vajadus seada jalule õiglus Eesti rahva ja riigi seisukohalt. [—] On toimunud mentaliteedinihe valdava osa mitte-eestlaste hulgas, sh Eesti iseseisvuse kui paratamatu fakti aktsepteerimine.” Või siis selleks, et laiendada lõimumispoliitika lisaks Eesti venekeelsele elanikkonnale ka uussisserändajatele, nagu näeb ette ka „Lõimuv Eesti 2020“.
Nii integratsioonipoliitika lähtekohtade kui värskelt valminud lõimumisvaldkonna arengukava motoks on seega vanarahva tarkusesõna „Parem varblane peos kui tuvi katusel!“ või ehk isegi „Vanale koerale uusi trikke ei õpeta!”. Seega keskendutakse neile, kes kasvamas üles Eesti vabariigis (ja seetõttu on peamiseks lõimimistandriks haridusasutused), ning neist vanemaid ülemäära veenma ei hakatagi. See on muidugi väga küüniline strateegia, mille põhjendatust peab igaüks oma maailmavaatest lähtudes kaaluma. Ühtlasi võib endalt küsida, kuidas on omavahel seotud senise lõimimispoliitika rõhuasetused ning Ida-Virumaal Krimmi stsenaariumi kordumise tõenäosusse uskumine. Kas tõesti teab seda vastust vaid tuul?
Aga et ka küüniline strateegia on siiski selgelt väljendatud plaan, mis parem korralagedusest, tuleb vaadelda dokumenti „Lõimuv Eesti 2020” selles seatud eesmärkide kontekstis. Kui Eesti lõimunud ühiskonna pandiks on tõesti keskendumine lastele ja noortele, tuleks valitsejail tõsiselt arvesse võtta varem viidatud inimõiguste aastaaruande soovitust kaaluda määratlemata kodakondsusega laste probleemi lahendusena automaatset Eesti Vabariigi kodakondsuse andmist määratlemata kodakondsusega vanematele, „jättes vanematele aga võimaluse sellest lihtsustatud korras loobumiseks, kui nad seda ei soovi”.
Kui meie lõimimisstrateegiaks juba on põlvkondade loomuliku vahetumise äraootamine, pole mõtet seda protsessi ise pikendada, lubades määratlemata kodakondsete taastootmist ehk oodata, kuniks nad saavad järeltulijaid mõne Eesti kodakondsuse omajaga, mis tagab vastavalt „Kodakondsuse seadusele” nende lastele sünnijärgse Eesti kodakondsuse. See, et nende laste puhul saavad täidetud seaduses ette nähtud tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks (eesti keele oskus, põhiseaduse tundmine ja lojaalsus Eesti riigile), peaks ju ometigi olema tagatud nii senise poliitika kui arengukavas „Lõimuv Eesti 2020” toodud tegevusplaaniga. Või ei usu poliitikud valitud strateegia tulemuslikkusesse?
Igal juhul tuleks aga nii peaministriparteil kui teistel erakondadel lõpuks aru saada, et viha ja vastandumist õhutavad plakatid ei aita mitte kuidagi kaasa ühiskonna lõimumisele ja ühise jagatud Eesti riigiidentiteedi kujunemisele, „mis tagab inimeste seotustunde riigi ja teiste ühiskonnaliikmetega, toetab majanduse kasvupotentsiaali ning riigi stabiilsust”, nagu on loodetud arengukava „Lõimuv Eesti 2020” sissejuhatuses.