Planeetide nähtavus sel aastal
2014. aasta aprilli lõpul ja maikuu algul särab õhtutaevas kaks heledat laternat: läänetaevas kiirgab Jupiter, kagutaevas punaka tooniga Marss. Mõlema heledus ületab kõigi teiste „tähtede” heleduse. Jupiter on Marsist pisut heledam ja kollaka tooniga. Marss paistab kogu öö, Jupiter aga loojub pärast keskööd. Kuigi eelnevatest vähem hele, „hiilib” madalas lõunakaares ka Saturn, paistes kogu öö. Saturn sarnaneb kõige enam tavaliste heledamate tähtedega ja on seetõttu raskemini äratuntav. Kellel juhtub olema teleskoop, võib kontrolliks seda kasutada: Saturn on tuntud oma uhke rõngassüsteemi poolest, aga palja silmaga on rõngad nähtamatud. Ka Veenus on praegusel ajal vaadeldav, kuid üpris viletsasti: ta tõuseb hommikutaevasse 40 minutit enne Päikest ja on väga madalal koidutaeva taustal vaadeldav vaid veerandtunni vältel. Planeedi suur heledus upub koiduvalgusse.
Jupiter ja Marss kaunistavad õhtutaevast kogu maikuu. Jupiteri leiab Kaksikute tähtkujust ja Marsi Neitsi tähtkujust. Jupiter paistab õhtupoole ööd, Marss paistab kuu esimesel poolel kogu öö, kuu lõpupoole hakkab ka Marss enne hommikut loojuma. Saturn on kogu maikuu vaadeldav madalas lõunataevas Kaalude tähtkujus. Umbes 7. mai paiku ilmub õhtuti ehataevasse ka Merkuur. See loojub kuni kaks ja pool tundi pärast Päikest ja kaob kuu lõpus uuesti ehavalgusse.
Saturn on leitav kogu öö ka juunikuu esimesel poolel, hiljem jääb Saturn vaid õhtutaeva objektiks, nagu ka Marss ning Jupiter. Juunikuus Jupiteri nähtavusaeg üha kahaneb ning kuu lõpus kaob Jupiter ehavalgusse. Veenus paistab väga viletsasti hommikutaevas veel juuni alguses, kuu lõpupoole nähtavus aeglaselt veidi paraneb.
Juulikuus on õhtutaevas Saturn ja veel ka Marss, mille heledus on märksa vähenenud ning kuu kolmanda kümnendi algul kaob Marss ehavalgusse. Veenuse vaatlusaeg hommikuti pikeneb ning juuli lõpus ja augustis väärib planeet juba heleda Koidutähe nime.
Augusti teise dekaadi algul tuleb uuesti nähtavale Jupiter – sedapuhku hommikuti koidutaevas –, moodustades teise heleda planeedi Veenusega Vähi tähtkujus ilusa kombinatsiooni. Saturn paistab augustis veel õhtutaevas, kuid vaatlustingimused halvenevad ja kuu lõpus kaob Saturn ehavalgusse.
Septembris näeme hommikutaevas taas Jupiteri ja Veenust. Heleda Jupiteri vaatlusaeg pikeneb, veel heledama Veenuse oma aga lüheneb. Jupiter on hästi vaadeldav hommikupoole ööd aasta lõpuni. Veenus kaob oktoobri esimese nädala lõpus koiduvalgusse, kuid ilmub detsembri esimese dekaadi lõpus õhtuti madalasse ehataevasse. Merkuur ilmub 26. oktoobri paiku õhtuti ehataevasse ja püsib seal ligikaudu 13. novembrini. Ka Saturn ilmub 6. detsembri paiku uuesti nähtavale, sedapuhku hommikuti madalas kagutaevas.

Marsist, Jupiterist ja Saturnist
Marss on tuntud punase planeedina. Sellise värvuse annavad Marsile liivaväljad ja rauaga seotud keemilised elemendid. Punane värv on omakorda tiivustanud inimese fantaasialendu ning seetõttu on Marsi kohta valminud mitmeid ulmelugusid ja -filme.
Marsi kaugus Maast muutub Marsi elliptilise orbiidi tõttu ümber Päikese päris palju. Seetõttu korduvad 15- ja 17aastaste vahedega nn suured vastasseisud, kui Marss ulatub Maast minimaalselt kuni 56 miljoni kilomeetri kaugusele. Nendel aegadel muutub Marss Maa taevas eriti heledaks – veel märksa heledamaks kui tänavu kevadel, nn keskmise vastasseisu ajal.
Siinkohal väärib mitmes aspektis märkimist 1877. aasta Marsi suur vastasseis. Siis avastas ameeriklane Asaph Hall kaks Marsi kääbuskaaslast, mis said nimeks Phobos ja Deimos (Hirm ja Õudus). Samal ajal oli Marss, olles Veevalaja tähtkujus, mitu kuud lähestikku Saturniga. Kuna samal ajal toimus Vene-Türgi sõda, siis ei olnud raske neis kahes planeedis kujutleda sõdivaid osapooli. Kolmanda aspektina samast ajast hakkas itaalia astronoomi Giovanni Schiaparelli vaatlustest 20sentimeetrise teleskoobiga levima müüt, et Marsil on tehislikud pinnavormid ehk kanalid. Eksituse põhjustajana võib tuua kaks võimalust. Tõenäolisem on see, et Schiaparelli ise nägi Marsil pinnavormide looduslikku erinevust, kuid tõlked teistesse keeltesse tekitasid kanalite müüdi. Ei saa välistada ka seda, et astronoom ei märganud, et teleskoop ei olnud korralikult fokuseeritud ja nägigi seetõttu „kanaleid”. Automaatjaamad, mis Marssi on külastanud, lükkavad kanalite olemasolu kindlalt ümber.
Marss on umbes kaks korda väiksem kui Maa, aga tahket pinda on Marsil Maaga umbes sama palju, sest Maad katab suures osas ju vesi. Huvitava kokkulangevusena on Marsi telje kalle orbiidi suhtes väga lähedane Maa omale (aastaajad vahetuvad) ning teiseks on Marsi ööpäeva kestus Maa ööpäevale päris lähedane. Marsi aasta (tiir ümber Päikese) kestab 1,88 Maa aastat.
Jupiter asub Päikesest umbes 5,2 korda kaugemal kui Maa ja on Päikesesüsteemi suurim taevakeha, olles 11,2 korda suurem kui Maa ja 318 korda Maast raskem. Oma suure kaaslaste arvu ja tugeva gravitatsiooniga meenutab Jupiter Päikesesüsteemi minimudelit. Teistest kaaslastest eristuvad neli, mis avastati kohe teleskoobiajastu alguses ligi 400 aasta eest. Need on Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Läbi teleskoobi on nad Jupiteri kõrval kergesti leitavad. Jupiter paistab teleskoobis heleda kettana, mida katavad tumedad vöödid. Tegu on ammoniaagist, metaanist ja etaanist koosnevate väljavenitatud „pilvedega” Jupiteri ulatuslikus, peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnevas atmosfääris, mis meenutab selles osas tähtede koostist.
Jupiteri paokiirus (minimaalne algkiirus, millega Jupiterilt „põgeneda” saab) on suhteliselt suur – 60 km/s. Võrdluseks: Maa puhul on see 11,2 km/s. Samas on Jupiteri keskmine tihedus väike, olles 1,34 korda suurem vee tihedusest. See tähendab, et see, mida näeme Jupiteri pinnana, on tegelikult Jupiteri ulatusliku atmosfääri välisosa. Selleski aspektis sarnaneb Jupiter veidi tähega. Gaasiline atmosfäär võib Jupiteril ulatuda umbes 1000 kilomeetrini, sealt edasi võib tihedus vastata vedelale olekule. Kui ka leidub järsem üleminek tahkele keskkonnale, võiks see toimuda alles 40 000 kilomeetri sügavusel. Kuna Jupiter ise, nagu teisedki hiidplaneedid, on inimesele maandumiseks sobimatu, tasub hoolega uurida tema kaalasi, millel on tahke pind.
Saturn on Jupiteri järel suuruselt ja massilt Päikesüsteemi planeetide hulgas teine taevakeha. Jämedalt ümardades on Saturni kaugus Maast miljard kilomeetrit. Maast on Saturn 9,4 korda suurem ning umbes 95 korda massiivsem. Tihedus on Saturnil eriti väike: kogutihedus on vaid 0,7 vee tihedusest. See tähendab, et ka Saturni puhul näeme tema ulatusliku, väga sügavale ulatuva atmosfääri välisosa.
Kuigi Saturnil on väga palju kaaslasi, pakub teleskoobis kõige rohkem silmailu tema kuulus rõngas. Tegelikult koosneb rõngas mitmest üksteise sees olevast rõngast, mis omakorda koosnevad lugematust hulgast Saturni pisikestest, nummerdamata kaaslastest. Muuseas, ka teistel hiidplaneetidel, sh Jupiteril, on rõngad, kuid märksa vähem silmapaistvad.

Katsed planeete vallutada
Kosmoseajastu tehnoloogiline areng on võimaldanud kohapeale saadetavate aparaatide abiga Päikesesüsteemi taevakehi palju lähemalt uurida. Kui Kuu välja arvata, siis järgmised Maale lähemad planeedid on Veenus ja Marss. Seetõttu on just nendele planeetidele saadetud rohkem kosmoseaparaate.
Marsi uurimisega tegi algust NSV Liit, kust saadeti aastail 1960–1962 viis kosmoselaeva Marsist mööda lendama: Mars 1M 1 ja 2, Mars 2MV-4, Mars 1 ja Mars 2MV3. Viimane neist pidi Marsil ka maanduma. Kuigi kõikidest teistest planeetidest ehk kõige enam Maa-sarnane, ei ole punane planeet olnud kõige külastajasõbralikum. Kõik viis NSV Liidu missiooni ebaõnnestusid. Esimene NASA saadetud Mariner 3 samuti. Esimesed edukad möödalennud Marsist sooritas NASA aparaat Mariner 4 aastail 1965–1967. Kanalite küsimus
lahenes – neid Marsil ei ole. Mitu järgmist NSV Liidu missiooni ebaõnnestus, kuid äpardusi juhtus ka Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuril.
Edukas oli Mariner 9, mille tehtud fotod näitasid esimesena Marsi iidseid jõesänge. Fotod pinnasest, mis väga meenutab maapealseid (tühje) jõesänge on tekitanud arvamuse, et Marsi pinnases leidub vett, mis mõnikord lühikeseks ajaks pinnale tungib. Venelasi saatis edu esimest korda Mars 2 puhul, mis jõudis Marsi orbiidile pool kuud hiljem kui Mariner 9.
Edu polnud siiski täielik, sest Mars 2 plaanitud maandur Marsile ei maandunud, vaid hoopis kukkus sinna. NASA saatis 1975. aastal Marsi suunas kosmoseaparaadid Viking 1 ja Viking 2 ning need saavutasid edu. Mõlemal Vikingil õnnestus saata Marsile maandur, kuid ootus leida orgaanilist ainet ei saanud kinnitust. Pärast Vikingeid tuli umbes 20aastane paus.
1996. aasta lõpul saatis NASA välja kaks automaatjaama. Neist Mars Global Surveyor sai Marsi tehiskaaslaseks 11. septembril 1997 ja oli töökorras 5. novembrini 2006. Teine kosmoseaparaat viis 1997. aasta 4. juulil Marsi pinnale Mars Pathfinderi, mis töötas 2,5 kuud.
Seejärel tuli taas ebaõnnestumisi. Vahepeal üritasid ka hiinlased aparaate Marsile saata, kuid tulutult.
Uuel sajandil on edukad katsed sagenenud. Näiteks 2003. aastal juunis-juulis saatis NASA Marsi poole välja kaks kulgurit – Spiriti ja Opportunity, mis mõlemad pool aastat hiljem Marsil maandusid. Spirit lõpetas tegevuse 2011. aastal, Opportunity töötab edasi, kuigi algselt pidi nende lähetus kestma vaid mõne kuu. 26. novembril 2011. aastal saatis NASA Marsile MSL Curiosity, mis maandus 2012. aasta 12. augustil. Tegu on senistest suurima ja võimsaima aparaadiga, mis on samuti töökorras. 2013. aasta novembris startis veel kaks automaatjaama, aga need on alles teel.
Praegu liigub Marsil kaks kulgurit (Opportunity ja Curiosity) ning ümber Marsi tiirutab kolm töökorras tehiskaaslast (Odyssey, Express ja Reconnaissance Orbiter). Lähemal aastakümnel on kavandamisel veel vähemalt 20 lähetust. 2018. aastal loodetakse mehitatud möödalendu Marsist, inimese Marsile jõudmist mõned aastat hiljem, mõne arvates aga alles 2030. aasta paiku.
Jupiteri ja Saturni missioone on olnud palju vähem ja neid võib lugeda edukaks. NASA korraldas esimese Jupiterist möödalennu aparaadiga Pioneer 10, mis jõudis kohale 1973. aasta detsembris. Mõni kuu hiljem järgnes talle Pioneer 11, mis andis esimese viite Jupiteri rõngastele. Järgmised kuulsad projektid olid Voyager 1 ja 2, mis lennutati välja 1977. aasta juulis. Jupiteri juurde jõuti 1979. aastal, edasi liiguti Saturni suunas. Jupiteri on möödaminnes külastanud ka Saturni uurima saadetud Cassini ja Pluutole lendav New Horizons.
Kõige detailsemalt Jupiteri uuriv Galileo töötas planeedi orbiidil aastail 1995–2003. Galileo avastas ammoniaagipilved Jupiteri atmosfääris, kaaslase Io vulkaanilise aktiivsuse, kaaslase Europa võimaliku veeookeani jääkihi all jpm. Praegu on Jupiteri poole teel Juno, mis peaks sinna jõudma 2016. aastal ning uurima planeedi koostist, gravitatsioonivälja ja magnetvälja.
Esimene missioon Saturnile oli Pioneer 11 möödalend, kui uuriti Saturni rõngaid. Voyager 1 tegi 1980. aastal suure hulga pilte planeedist, kaaslastest ja rõngastest ning aasta hiljem mõõtis Voyager 2
temperatuuri Saturni atmosfääris.
2004. aastal jõudis Saturni orbiidile ka Jupiteri külastanud automaatjaam Cassini, mis töötab edukalt praeguseni. Cassinil on seni suurimad teened Saturni süsteemi detailsel uurimisel, muu hulgas uurib see hoolega Saturni suurimat kaaslast Titaani.
Soovitan kindlasti heita selgel ööl pilk tähistaevasse ja otsida üles kõige heledam objekt. Suure tõenäosusega on tegemist Jupiteriga. Parema pildi saamiseks ei ole ilmtingimata vaja teleskoopi, piisab ka statiivile kinnitatud kvaliteetsest binoklist. Kasutage juhust, sest selle aasta soojematel sügisõhtutel planeedid meie taevalaotust nii väärikalt ei kaunista.