„Üha enam kõneldakse sellest, et akadeemilises maailmas ei ole piisavalt töökohti värskete doktorite jaoks, mistõttu on oluline kaaluda karjäärivõimalusi ka väljaspool,“ tõdeb seminari üks korraldajaid, Tartu ülikooli käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli peaspetsialist Katre Sakala.

Seminar keskendubki küsimustele, millist tööperspektiivi pakub doktoritele avalik sektor; kuidas on doktorikraadiga inimesed sattunud riigitööle; kuidas suhtub riik doktoritesse; kuidas doktorid ise tunnevad end riigiteenistuses; millised on karjäärivõimalused ja mille poolest erineb Eesti muust maailmast.

Seminari aruteluringides osalevad teiste seas riigikontrolör Alar Karis, kaitsepolitsei direktor Arnold Sinisalu, siseministeeriumi kantsler Leif Kalev, välisministeeriumi asekantsler Mart Laanemäe.

Arutelud toimuvad neljas sessioonis. Sessiooni „Mida vajab riik? Mida ootab riik? Mida pakub riik?“ põhiküsimusteks on mh, milline on Eesti riigi personalistrateegia hariduskvalifikatsioonide osas? Ja kas doktorikraadiga inimene on riigi jaoks ülekvalifitseeritud?

Sessioon „Doktorid riigiteenistuses: kuidas, miks ja milleks?“ arutleb selle üle, et riigiteenistuses töötav doktor on sageli inimene, kes omandab doktorikraadi alles hiljem oma riigitöö kõrvalt. Ehk enne ollakse riigiteenistuja ning siis doktorant, mitte vastupidi. Kas selline mudel ongi möödapääsmatu, paratamatu?

Päeva lõpetavad sessioonid „Doktorid riigiteenistuses mujal maailmas“ ning „Psühholoogiline kaitse: edukas näide riigi ja teaduse koostööst?“.