Mõni näide Waltarile omasest vabast ja loomingulisest seostamisest. Kõik, kes Vana-Rooma ajalooga vähegi kursis, on kuulnud Rooma põlengust Nero valitsemisajal ja sellele järgnenud kristlaste hukkamisest linna amfiteatrites. Waltari käsitlusest leiab täiesti ootamatuid elemente: „Minu imestuseks tõusis lõhkikistud surnukehade seast peast kinni hoides püsti üks täiesti terveks jäänud kristlasest noormees. […] Ta vaatas mitte midagi taipamata ehatähte tsirkuse kohal ja küsis, kas ta on nüüd paradiisis” (lk 498). Siin käib jutt Clemens I-st, kes olevat olnud Rooma piiskop I sajandi lõpus. Nii pääseb Rooma üks esimesi paavste („Liber Pontificalis” asetab Clemensi Peetruse, Linuse ja Anacletuse järel neljandaks piiskopiks) oma nooruspõlves justkui imekombel märtrisurmast, jalutades laipu täis areenilt minema. Minutus kohtab teda aastaid hiljem uuesti ning üllatus-üllatus, küsimus on siis „karjasesaua pärimises Linuse järel” (lk 499). Clemensi pääsemise stseen on veel huvitavam, kui mõelda ajaloolise Clemensi võimalikele hoiakutele: „Ent Clemensil ja teistel varakristlikel autoritel ei jää mainimata mitte üksnes Nero süütamiselugu. Ignoreeritakse ka Nero oletatavat manöövrit, mida mainib Tacitus: tähelepanu kõrvalejuhtimiseks olevat ta süü kristlaste kaela ajanud ja lasknud neid seetõttu brutaalselt taga kiusata”.1
2.
Üks huvitavamaid Waltari läbivatest mängulistest võtetest on leida ajaloost võtmeliste isikute kõrvalt ka episoodilisi tegelasi ning anda neilegi nägu ja hingamine. Sedasi võimendab ta üht ajaloolise ilukirjanduse olulist omadust: kui ajalugu annab nime, siis kirjandus annab hääle. Nii saab „Inimkonna vaenlastes” mõnest kõrvalisest ajaloolisest kujust – nimest ürikutes või kanoonilistes tekstides – lihast ja luust inimene. Mõned näited. Kui Minutus viibib Korintoses, kohtab ta võluvat lõbunaist Damarist, kel on tõelise meestesööja maine: „Damaris vaatas mind särava pilguga, sirutas käe välja ja silitas näpuotstega mu käeselga. Pelk silitus pani mu üle keha värisema. Mu iha vallandus nuuksuvaks ohkeks” (lk 245). Samanimeline naine vilksatab uues testamendis: „Aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks, nende seas ka Areopaagi liige Dionüüsios, ja üks naine, Damaris nimi, ja teisigi koos nendega”.2 „Inimkonna vaenlastes” on Damaris vägagi meeleline olend, kes on lootusetult armunud apostel Paulusesse. Apostlite teod on Waltarit vist üldse tugevalt inspireerinud. Näiteks kirjeldatakse „Inimkonna vaenlaste” Korintose episoodis „viltuse ninaga” Aquilat ja tema naist Priscat. Waltari kujutab seda paari nii: „Ta kõneles niisama vilkalt kui varem ja tema mees oli niisama sõnakehv kui varem ega katkestanud oma üksluist tööd, et mind tervitada” (lk 226). Priskilla ja Akvila nime leiame uues testamendis apostlite tegude 18. raamatust, aga neid mainitakse mujalgi, näiteks Pauluse esimeses kirjas korintlastele: „Aasia kogudused tervitavad teid! Palju tervitusi teile Issandas Akvilalt ja Priskalt koos kogudusega nende kojas”.3
Inspiratsiooni ei anna ainult piibel, vaid ka rooma ajaloolased. Väga elavalt kirjeldab Waltari Nero konkubiini Actet, üht igati huvitavat episoodilist ajaloolist kuju: „Mulle ei meeldinud, et Nero soovis tüdrukut meile tema alastuses näidata, et uhkustada, kui uskumatult lumivalge oli Akte ihu. Hästikasvatatud ja haritud tüdruk ei teinud seda meelsasti, aga Nero vaid nautis nähes, kuidas tüdruk häbi pärast punastas, ja seletas, et ei saa sõpradele midagi keelata” (lk 282). Võrdleme seda kirjeldust Suetoniusega, kes mainib Actet möödaminnes: „Palju ei puudunud, et ta
[Nero – J. K.] oleks vabakslastu Acte endale seaduslikuks naiseks võtnud …”4 Tacituse „Annaalides” kirjeldatakse Acte ilu ja Nero kiindumist temasse detailsemalt.5 Waltari Minutus arvab süütult: „Minu arvates päästis vaid kirglik armastus Akte vastu Nero Agrippina mõjuvõimu alt ja võõrutas ta emast, nii kibe kui see Nerole ka oli” (lk 282). Ajaloouurija seisukohalt võis olla ka pisut teisiti.6
Ülepea tundub, et Waltari on lähtunud eelkõige Tacitusest, kes oli Suetoniusest detailsem, aga ka mõõdukam. Näide romaanist: „Nero astus oma ema surnukeha kõrvale, kompas sõrmega temasse löödud haavu ja kutsus üles: „Vaadake, kui kauniks jäi ema kuni lõpuni””
(lk 352). Suetonius pakub palju pahelisema stseeni: „… ta jooksis surnukeha vaatama, puudutas tema kehaliikmeid, osasid laitis, osasid kiitis, vahepeal aga muutus januseks ja jõi.”7 Siin väljendub üks romaani probleeme – tundub, et aeg-ajalt taandab Waltari oma minajutustaja lihtsaks kroonikuks, mistõttu „Inimkonna vaenlastest” saab kohati ümberjutustus, juba tuntud lugudesse ei lisandu nüansse või värve, nii et ainus erinevus ajaloolistest ülestähendustest väljendub eelkõige selles, et lugu jutustab Minutus. Võib-olla peitub siin ka üks põhjus, miks hinnatakse mahukat ja majesteetlikku „Inimkonna vaenlasi” „Sinuhest” vähem. Kui autor hakkab ajaloolise materjaliga mängima ja seob kroonika kujutlusvõimega, ärkab tekst siiski ellu.
3.
Eelöeldu ei tähenda, et Waltari teos on nõrguke. Pigem vastupidi: mängulised, nägemuslikud lõigud tõusevad registreerivate, Minutust kroonikuks taandavate lehekülgede taustal selgelt esile. Waltari kontekstitaju ei väljendu ainult mängudes tegelaskujudega, vaid ka kõiges muus, kas või keelekasutuses.
Üks näide. Minutus ütleb: „Kas poleks targem alistuda saatusele ja rahulduda varju ja tuhaga, kui elamise aeg on otsas” (lk 187). Ehk kõlab siin mõnele tuttavlikult sõnapaar „vari ja tuhk” – Ridley Scotti kuulsas linateoses „Gladiaator” kasutab seda vormelit endine gladiaator Proximo („shadows and dust!”). Ladina keeles pärineb see Horatiuse „Oodide” väljendist „pulvis et umbra sumus”. „Oodide” kirjakoht kõlab eesti keeles nii: „meist aga lahkudes siit / vaar Aenease ning väärt Tulluse-Ancuse kilda / jääb vari üksnes ja põrm”.8 Ma ei tea, kas tõlkija Piret Saluri oli sellest Ain Kaalepi eestindusest teadlik – „põrmu” asemel kasutab ta „tuhka”. Antud lõik annab igal juhul märku Waltari nüansitajust, levinud ilukirjanduslik ütlus on asetatud inimeste igapäevakeelde.
Waltari nägemuslikkus tuleb kõige paremini esile tema võimes manada lugeja silme ette Rooma linna, kirjeldada ehitisi, millest saanud ammu „vari üksnes ja põrm”. Üks näide: „Aventinuse Kuu tempel on nii igivana, et tal ei ole isegi mingit lugu nagu nooremal Diana templil. Kuningas Servius Tullius oli selle kunagi jämedatest püstpalkidest ringina ehitada lasknud. […] Templi sisemus on nii püha, et seal ei ole kivipõrandat, on vaid paljas äratallatud muld. Pühitsusannid välja arvatud, ei ole seal muid pühi esemeid peale tohutu kivist muna, mille pind on õliga võidmisest mustaks ja siledaks kulunud” (lk 54). Tõepoolest asus Aventinuse künkal Diana tempel, mis oli samuti Serviuse ehitatud, ning selle ligidusest on leitud ühe siiani tundmatu templi vundament.9 Sinna paigutabki Waltari Kuu pühakoja, mis oli juba kaks tuhat aastat tagasi „igivana”, ja kirjeldab ehitist niivõrd detailselt, nagu näeks seda oma silmaga.
Mõnikord seob Waltari oma arhitektuurilised vinjetid päris osavalt romaaniski oluliste ajalooliste tegelastega: „Läksin teisele poole jõge, et mitte tunda linna lehka, möödusin keiser Gaiuse amfiteatrist, mille keskele ta oli lasknud püstitada tohutult kuluka Egiptuse obeliski, ja tõusin Vaticanuse künkale” (lk 110). Gaiuse amfiteater ehk Circus Caligulae, mida Waltari siin mainib, asus tõepoolest, nagu lugeja järeldada võib, praeguses Vatikanis – täpselt Peetruse väljaku ja Püha Peetruse basiilika kohal. Kui mõelda, et Minutus puutub oma tegemistes Peetruse ja Paulusega tihedalt kokku, tuleb vaid tunnustada autori raskesti märgatavat intertekstuaalset irooniat, mis tungib siin-seal esile. Veel üks näide. Minutuse isa kingib oma poja
le puust topsi, millest tema jutu järgi olevat joonud Kristus ise – kusjuures mitte enne, vaid pärast oma surma, mistõttu võib eeldada, et tolle puutopsi näol pole siiski tegu Püha Graaliga. Püha Graali omakorda olevat Armaatia Joosep toonud Britanniasse. Siin leiab aset üks teine paljudest „Inimkonna vaenlaste” ajaloolisest irooniast täidetud stseenidest, kus Minutus pakub mainitud ilmetust anumast tulevasele keisrile Vespasianusele juua: „Otsisin välja oma isa puust topsi, kuna see oli mu kõige väärtuslikum jooginõu. Vespasianus keerutas seda imestades käes …” (lk 132). Vespasianuse poeg Titus – kes siingi romaanis vilksatab – hävitas mäletatavasti teise Saalomoni templi. Sordiinialust ajaloolist nalja nabani.
4.
Kõik eelöeldu puudutab raamatu vormilist lahendust. Mida tahab aga „Inimkonna vaenlased” meile öelda? Sellele küsimusele vastamisel tuleb alustada teose minajutustajast, Rooma senaatorist Minutus Lausus Manilianusest, fiktiivsest karakterist, kes osaleb paljudes ajaloolistes situatsioonides ja liigub Suure Ajaloo sõlmpunktides, jätmata sinna ühtegi jälge. Ometi mõjutab ta sündmusi, kuigi enamasti temale endale sobimatus suunas. Näiteks sooviga saavutada kuulsa Poppaea Sabina tunnustust, tutvustab ta naist Othole, misjärel saab Poppaeast ja hilisemast üürikesest keisrist tema tahte vastaselt paar: „Poppaea tuli minu juurde õnnest säravana, kaunimana kui iial enne, pani oma lumivalged käed mulle kaela ümber ja suudles mind Otho loal, seletades, et peab oma õnne eest tänama üksnes mind” (lk 326). Oma lihtsameelsuses esindab Minutus inimest, kellel pole jõudu ega tahtmist, et ajalugu jäädvustaks ta Poppaea ja Otho kombel.
Minutus kehastab hoopis ajaloo hämarusse kadunud miljardipealist massi, mõõtmatut inimsood, kes ei püüa mitte niivõrd ajalugu muuta, vaid ajaloo hammasrataste vahel ellu jääda. Kuulsa Piso vandenõu ajal leiame Minutuse osapoolte vahel laveerimas: „Kui aus olla, siis oli mu esimene mõistlik mõte muidugi joosta jalapealt Nero juurde ja talle teda ähvardavast ohust teada anda. Siis oleksin eluks ajaks tema soosingus kindel olnud” (lk 531). Minutus nimetab ennast „poliitiliselt hädavajalikuks ülesandjaks” (lk 570), teiste hulgas annab ta üles Seneca, mängides selles reetmises võtmerolli.
Sageli on Minutuse hinnangud ekslikud. Ühe oma poja sõbra kohta ütleb ta nii: „Kui ma milleski kindel olen, siis selles, et Juvenalise sündsusetud luuletused ei jää püsima. Olen näinud nii paljusid temast eredamaid tähti hetke säramas ja kohe kustumas” (lk 607). Jälle üks ajalooliselt vürtsikas kirjakoht – Juvenalis on teadupärast väga mürgiselt kirjutanud pretoriaanide ülemusest Tigellinusest, kes on „Inimkonna vaenlaste” minajutustajaga tihedalt seotud, eelkõige pärast Rooma põlengut toimunud kristlaste rituaalse hukkamise tõttu, mida Waltari on oma romaanis väga sisendusjõuliselt kujutanud. Juvenalis kirjutas selle sündmuse mõjul nii: „Proovi Tigellinust: nagu tõrvik sa sealsamas leegid, / kus on teisedki reas, kõri kammitsas, lõõmamas suitsus / ning sinu laip veab laiuva vao keset tsirkuse liiva”.10 Nii et kui Juvenalis kirjutas sel moel Minutuse saatusekaaslasest, miks mitte ette kujutada, et ta valas või valanuks oma poeetilist mürki ka Minutuse krae vahele? Antud juhul on oluline, et Minutuse ennustus ei pea paika. Sama ekslik on ka tema arvamus kristluse kohta: „õpetusel Kristusest ei ole erilist tulevikku teiste võimaluserohkemate uskude kõrval gümnosofistidest Mithra vennaskonnani välja” (lk 668).
Aga Minutus pole kaugeltki üheplaaniline. Oma ekslikkuse kõrval võib ta tabada naelapea pihta ning mõjuda lausa novaatorina, kuigi nendeski kohtades on tajuda autori iroonilist improvisatsiooni: „Ma mõtlesin, et nendesugused haritud mehed mõistavad, kui kasulik oleks kristlastele, kui iga nende juht hakkaks kasutama aumärgina näiteks Mithra preestrite peakatet ja kinnitaks lihtsa karjasesaua otsa augurite traditsioonilise keerdus taevajaotusesaua. Sellised välised ühendusmärgid julgustaksid minu arvates tavalisi kodanikke kristlastega liituma” (lk 669).
Minutuse iseloom ja meelelaad on seotud Waltari üldisemate hoiakutega. Minutus õigustab oma tegusid väitega, et mõtleb „vaid sinule, mu poeg, ja sinus Juliuste suguvõsa tulevikule” (lk 574). See osutub enesepettuseks, mingit suurt tulevikku ei tule, kõik jookseb amfiteatri liiva, eneseõigustusest pole kaugeleulatuvat kasu. Selles osas on „Inimkonna vaenlased” tüüpiline Waltari romaan, mida kaugetesse aegadesse ulatumisest hoolimata kannab eksistentsialistlik alatoon. Kõik on ebakindel, üürike. Vanitas vanitatum. „Mundus absurdus, meeletu maailm, kordasin endamisi kuuldavalt, otsekui oleksin üllatava tarkuse leidnud” (lk 567). Sama juhtmotiivi kohtab teisteski Waltari teostes: „Kott peas ja pimedana võitleb inimene maailmas saatuse võimu vastu”;11 „nii meeletu on inimese süda, et paneb alati lootuse ja usalduse tulevikule, ilma et õpiks eksitustest, ja kujutleb, et homne päev on tänasest parem”.12
„Inimkonna vaenlased” on väga hea pealkiri. Selles on peidus romaani humanistlik sõnum. Motiiv on otseselt seotud Minutuse isa Marcuse kangelasteoga, mis kustutatakse oma teostumise hetkel ajaloo annaalidest. Kui Nero soovib saada kristlaste hävitamiseks senati poolehoidu, võtab Marcus sõna: „Kas oleme sealmaal, et Rooma senat kiidab vaikides heaks minu andmete järgi tuhandete inimeste, meeste ja naiste […] hukkamise kõige julmemal kombel, tõestamata süüdistuste alusel, ilma seadusliku kohtumõistmiseta?” (lk 471). Selle ajalukku kadunud, kuid aegumatu sõnavõtu tõttu võtab senat Marcuselt senaatori seisuse ja mõistab ta surma kui „inimkonna vaenlase”. Niisiis tähendab „inimkonna vaenlane” ühtlasi inimlikkuse sõpra. Siin taandub ajaloo ümbermäng ning Marcuse sõnad kõmavad ilma igasuguse irooniata.

1 Philipp Vandenberg, Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr. Tlk Tõnu Tammets. Kunst, 1997, lk 185.
2 Ap: 17, 34.
3 1Kr: 16, 19.
4 Gaius Suetonius Tranquillus, Keisrite elulood. Tlk Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tänapäev, 2009, lk 288.
5 Vt Philipp Vandenberg, Nero, lk 71. Siinne kirjeldus on pärit „Annaalide” 13. raamatust.
6 Rootsi ajaloolane ja kirjanik Alf Henrikson kirjutab, et Actel olevat olnud Nero üle suur mõjujõud, mis põhjustas Agrippina ja Nero tüli, see aga viis välja Britannicuse mõrvani ja sealt edasi. Vt Alf Henrikson, Antiikin tarinoita. 1-2. WSOY, 2001, lk 715. 
7 Suetonius, Keisrite elulood, lk 294.
8 Rooma kirjanduse antoloogia. Koostanud Kaspar Kolk. Varrak, 2009, lk 301.
9 Selle kohta vt Filippo Coarelli, Rome and Environs. An Archaeological Guide. University of California Press, 2007, lk 332–333.
10 Rooma kirjanduse antoloogia, lk 488. Selle lõigu „Satiiridest” on tõlkinud August Sang.
11 Mika Waltari, Turms, surematu. Tlk Uno Liivaku. Monokkel, 1996, lk 573.
12 Mika Waltari, Sinuhe, egiptlane. Tlk Piret Saluri. Varrak, 2009, lk 597.