„1882. aastast hakati Otepää apteegis väljastatavatele ravimitele harjumuspäraste ladina- ja saksakeelsete nimetuste kõrvale lisama ka maakeelseid. See algatus kui seninägematu ja seetõttu erakordne pälvis toona ka ajakirjanduse tähelepanu,” kirjutab Marju Kõivupuu Riin Alatalu diplomitööle viidates oma raamatus „Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter” (Varrak, 2013, lk 81). Ehk on aeg sealmaal, et äraunustatud vana juurde tagasi tulla?

HEIDO OTS, vabakutseline tõlkija-toimetaja: Võrdluseks pole kaugele vaja minna. Tüüpiline kahekõne arsti ja patsiendi vahel Soomes (NB! arst võib olla ka sinna läinud eestlane) võiks olla selline: „Pallolaajennuksesta ei taida teille olla apua.” – „Ahtauma on siis väärässä paikassa vai mitä? – „Kyllä. Ei sinne saa laittaa tukiverkkoakaan. Harkitaanpa leikkausta. Ohitusleikkausta.” – „Siis suonenpätkä ohi ahtauman? Mistä se otetaan?” Jne. Ja (pigem ühekõne) Eestis: „Paistab, et balloondilatatsioonist abi ei ole. Sinna ei saa stenti ka panna. (Balloon sai tühjaks või? Miks aegsasti uut ei toodud? Dilatataa…? Mis puutuvad siia stendid?) Peame hakkama šunteerimise peale mõtlema.” (Kui pole elektrik, ei oska midagi arvata. Kui on, mõtleb, et ühendatakse šundina, rööbiti mingi teise tarvitiga elektripinge alla. Kuidas see aitab?)

Ühel juhul vesteldakse arusaamises. Eestlanegi saab soomekeelsest jutust aru rohkem kui näiliselt eestikeelsest. Sooneahendit ei saa (nupuks paisutatava) kateetriotsaga avardada ja soonde tugivõrku panna, sest ahend on pahas kohas. Kaalutakse möödaviigulõikust. Arutatakse, kust tuleb vajalik soonetükk jne. Teisel juhul kõlavad nõiasõnad. Selguse saamiseks tuleb hakata tohtrit küsitlema. Küsimist takistab see, et patsiendile laotakse kreekat-ladinat ette nii enesestmõistetavalt, et ta tunneb end rumalana. Vaid enesekindel patsient, kes teab, et ta ei peagi aru saama arstkonna salakõnest (mis vanasti oli küll osalt mõeldud ka tema psüühika kaitseks), suudab arsti panna kõnelema arusaadavalt.

Kuidas aga panna, kui talle eestikeelset oskussõnavara suurt ei õpetatudki? Meeldiva vestluse järel molaaridest-intsisiividest-kaniinidest (puri-, lõike- ja mitte koera-, vaid silmahambad) oma hambaarstiga sain näiteks teada, et ega eksamil eestikeelseid oskussõnu eriti ei nõutud, tähtis oli kreeka-ladina. Oletan, et nii on ka teiste arstiõpetuste puhul.

See, et arstid on jäänud ülikoolides innukaimateks antiikkeelte kasutajateks, on omamoodi mõistetav. Inimese keha muutumatu ehitus, ühtne haiguste liigitus (ICD ehk International Classification of Diseases – RHK ehk rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon), ühtsed raviviisid – kõige selle väljendamine maailma arstidele arusaadavate terminitega on ju tore. Ei hakka minagi keelehoidu ja -arendamist eitava luuletaja kombel segama end ühegi ala oskuskeelekorraldusse – peale inimarstiteaduse.

Miks jääb kõrvale nt loomaarstiteadus? Kui loomaarst kõneleb oma patsiendiga, on tollele tähtis vaid hääletoon, kehakeel ja ehk ka pilk. Inimpatsiendiga on teisiti, arstid ise räägivad haiguste „biopsühhosotsiaalsest mudelist”. (Kreeka sõnadega näib neil küll vahel olevat raskusi. Oletan, et bio- esindab siin pigem sōma’t, ihu, sest eks psühho– ole ju ka bio-, s.t elupõhine?). Tunnistavad seega inimese ihu ja hinge vastastikmõju haiguse kulus ning ravis (lisaks mõjuvad ühiselulised suhted-olud), nii et ravides peab inimarst saama sõna abil, teise signaalsüsteemi kaudu, hea kontakti patsiendi psychē’ga.

Miks siis on tihti teisiti? Kontakti ei teki, arsti sõna on patsiendile arusaamatu. Eesti liited, käändelõpud ja olulise sisuta tegusõnad ei paranda asja. Arstikeel jääb lubamatult suures osas Eestis tänapäevaselt haritud inimesele müraks, sest meie keskkoolide siltidel on küll „gümnaasium”, kuid vanu keeli õpetatakse (pisut) vaid üksikuis. Tänapäeva patsient ei ihka salapäraseid nõiasõnu ega usalda tohtrit ja pea teda targaks vaid sellepärast, et tema jutust ei saa aru. Alles pärast selgusesaamist oma olukorra ja ees ootava kohta saab patsient hinge ja ihu ühtsuses hakata haigust tõrjuma ning arsti pakutud ravivahendeid ja -võtteid toetama. Arstilt saadud pabereiski (varsti ehk ka arvutisse laaditud tekstides, kui lubatakse?) põrkab ta enamasti ainult antiikvõõrkeelsele jutule, sh diagnoosile. RHK dokumentides öeldaksegi, et „reeglina peaks diagnoosi vormistama ladina keeles”. Eestikeelse diagnoosi kohta ei sõnagi.

Patsienti, kelle haiguse „b-p-s-mudelit” oli kõlavalt kuulutatud, on selle ei-tea-millel põhineva reegliga küll eiratud. Järgnema peaks nõue: „Kui diagnoos on ladina keeles, peab selle järel olema diagnoos korralikus, üldarusaadavas eesti keeles”. Enamasti leidub selleks ka alus Valdese-Veski kaksköitmikust – küll sõnaartikli tagumisest otsast (eespool on tavaliselt pisut eestipärastatud, kuid mittearstile ikkagi tumm kreeka-ladina). Mõningane patsiendisõbralikuks kohandamine näib sealgi vajalik. Eriti aga on vaja oskussõnavara edasiarendamist ning korrastamist teaduse arenedes, sest patsient, kes pole üldjuhul arst, gretsist ega romanist, peab temasse puutuvast aru saama. Rööpterminitest inimarstiteaduses ei ole pääsu. (Loomaarstiteaduse kohta ei oska öelda.)

Aga need „losengid”? Kas naeru- või nutukoht? Naeru-, kui ravimilehe tõlkija ei osanud isegi nt Silvetilt nõu küsides lozenge’eid [lozindžeid] tõlkida. Nutu-, kui keegi tõlkijat sundis. (Inglise sõna põhitähendus on teadagi romb. Soomlased nimetavad rombi ennastki neile armsa salmiaagipastilli järgi salmiakkikuvio. Rombjaid pastille aga pole praegu eriti müügil näha, „losengid” on ümarad. Kuigi siin on oluline just manustusviis, tekib ka lisaküsimus: miks peaks ringi rombiks nimetama?) Sõnale seletuseks juurde ponnistatud suulimaskestale viitav tarind (os ’suu’ + mucosa ’limaskest’) on hoopis tarbetu, pastill ongi imemistablett. Kuidas saaks imeda nii, et suu ja selle limaskest mängust välja jääb?

Paistab, et aidata saab vaid ravimiamet. Ala on nii ära reguleeritud, et turu käsi korda looma ei küüni. Muidu saaks ostja temale näiteks oraal-sublingvaal-bukaal-losengeid pakkuva apteegi ukse avamata jätta ja osta teisest keelealuseid või põsepastille. (Keemianomenklatuuris kohased ainenimetused ei puutu siin asjasse.)